Kas inimesed ongi nii pealiskaudsed? Olen väsinud seda endalt küsimast, kardan, et olengi jõudnud vastuseni: jah, inimesed ongi nii pealiskaudsed. Mulle tegelikult ei istu see üldistamine, mida ma siin väikestviisi harrastan, sest kõik inimesed ju ei ole, mina näiteks ei ole. Ma olen pealiskaudse liigagi täielik vastand, aga kuna ma ei tea selle sõna tüve, ei oska ma kahjuks vormistada seda, mida mina olen. Allkaudne või pealisligine? Ma ei suuda siin isegi loogikat leida! Ma ei suuda milleski loogikat leida. Ja teate - mul on sellele oma seletus.
Inimesed (loe:füüsikud) vaid usuvad, et maailmas põhineb kõik loogikal ja teatud seadustel, aga need on välja mõeldud vaid selleks, et inimesed ei jookseks ringi nagu peata kanad ja ei teaks, mida nad teevad (mis siis, et nii on see niikuinii). Muidugi, nendel füüsikalistel seadustel on teatud põhi all, tõepõhi. Aga ma mäletan väga selgesti seda tunnet, kui mina oma elu esimeses füüsika (sellal kandis ta veel nime "loodusõpetus") tunnis istusin ja kuulasin õpetajat ütlemas: "Füüsika on loodusteadus, mis seletab lahti elu meie ümber." Sõnastus oli kindlasti teistsugune, aga mõte jäi samaks. Ja minu hing jäi kinni. Ning suu jäi lahti. Silm ei pilkunud. Ah et see ongi füüsika? Ah et see ongi elu? Füüsika pidi tähendama vaid ridu keerulisi ja lõpmatuid arve ning valemeid, aga elu? Seda ta nüüd kohe kindlasti tähendama ei pidanud. Elu pidi olema hoopis midagi muud. Nüüd, poolteist aastat hiljem ongi elu midagi muud. Füüsikaga on sel vaid nii palju pistmist, et olgu valem kui lihtlabane tahes, esimese korraga seda selgeks ei saa. Vaid pilguheidust ei piisa. Poolteist kilo limast ollust ei eksisteeri me peades niisama. See on see, mida me kasutame vaid murdsekundi vältel peale pilguheitu, et mõista, mis siin maailmas toimub. Aga see, mu armsad sõbrad, on juba teine teema.
No comments:
Post a Comment