Mul on umbes 142 postitust, aga kas ma olen vähemalt üheski neist maininud, et ma pole normaalne? See tekitab mus kerget kõhedustunnet juba. Piir hea ja labase huumori vahel on paberõhuke. Mulle tundub, et vahel olen ma selle ületanud. Või mitte? Või tihedamini kui vahel? Nii nagu inimeste mõttedki käib ka nende huumor eri radu pidi. Ma olen täiesti teisest puust kui mis tahes asunik siin planeedil, seega pole mingi ime, et ka minu naljad ja ütlemised tunduvad teistele megarandom, make no sense, wtf, why do you exist jne. Samas, eks ma ikka paar "head nalja" olen ka teinud, aga mis siis, et teised mu ümber naeravad, vahel tundub mulle, et ma olen ainuke, kes tegelikult naerab. Või siis nutab. Või siis karjub appi. Sest ühiskond ei võta omaks. Sest ühiskonda ei ole. On vaid lambapead, keda talitavad karjused, kellest saavad kunagi kerjused. Kurb, aga tõsi.
See, et mina piiri ei tunneta, pole teab mis draama. Palun, kallid kaaskondlased, ärgem tehke sääsest elevanti. Mis on piir? Kes meist tunnetab seda, mida isegi täpselt ei tea? Inimesed vaid poevad peitu kartuse ees, et neid ei aktsepteerita ja neile vaadatakse viltu. Nad seavad endale paika piirid, mida nad ületada ei tohi ja elavad normaalset elu. Nad surevad kõrges eas, sest noores eas surevad vaid popstaarid. Nende vanemad on neile rääkinud, et nendest ei saa popstaari, sest igale ühele ei ole seda talenti antud ja tuleviku jaoks tuleks mõelda millelegi normaalsemale nagu kliendihaldur, teller või kraanajuht. Siis saab normaalset palka ja normaalse mehe ja normaalse lapse kui hästi läheb ja normaalsesse kooli panna ta. Siis saab normaalselt perepildil naeratada ja normaalsesse raami see raamida. Kõik kulgeb normaalselt. Kuni surmani. Ja keegi ei vaata sulle viltu, sest sa oled vaid osake hallist massist.
No comments:
Post a Comment