Led Zeppelin vol2

Ma ei ole rahulik inimene.
Ma ei tea, viha mu sees väljendub ikka eriti veidral moel. Millega mu käitumist koolis seletada - eks ikka vihaga. Mille vastu? Ühiskonna, raisk, ühiskonna vastu. Inimeste, kooli, kõige... ma ei tea, mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi see postitus siin praegu. Võiks olemata olla. Mulle ei meeldi see, kuidas mu puudujäägid ja nende kahjulik korvamine on mu keskendumisvõime putsi keeranud, mulle ei meeldi, kuidas ma koguaeg endamisi putsi kõike saadan ja muudkui vannun. Mulle ei meeldi hetkel mitte midagi. Peale Led Zeppelini. Oot, ei  - hetkel ei meeldi see armastatud bänd ka mulle enam. Mitte midagi ei meeldi. MITTE MIDAGI.
Ma ei taha, ma tahan ära, ma tahan mujale. Ma ei mõista. Ma ei mõista. Mis minuga toimub? Mis minuga viimased viis-kuus aastat toimunud on? See on lihtsalt ... ULME.
Ma ei suuda välja tuua isegi isikut, kes mulle meeldib, sest kõik nad on ära, kaugel, ma ei suuda. Kas mul on inimsõltuvus või midagi? Ma pean olema inimeste keskel. Koguaeg. Ja ma pean nendega kõikvõimalikul moel suhtlema. Keegi aidake mind palun. See on surnud ring. Ma ei saa siit välja. Ma tahan, aga ma ei suuda. Ma olen  proovinud, kordi proovinud ja valusalt ebaõnnestunud. Mul on häbi. Esimest korda pika aja jooksul tunnen ma tõelist häbi. Ma tahaks nutta kõige pärast ja lihtsalt karjuda kogu maailma peale. Et kõik on nii nagu see on ja on alati olnud. Aga teate mis kõige hullem - kes iganes seda postitust lugema ka ei juhtuks, ta ei suhtuks sellesse mitte kuidagi, sest "puberteet - see läheb üle ju". Lähebki, aga mis kasu temast on, kui selle jooksul inimene täiskasvanuks ei saa? Minu teada on nö täiskasvanute seas vähemalt 2/3 neid, kes tegelikult täiskasvanuks saanud ei ole. Okei vb on 2/3 liiga suur määratlus, aga siiski rohkem kui pool. 5/8 näiteks. Aga mina tahan olla see 3/8, kes sellel kõige tähtsamal ja raskemal viisil täiskasvanuks on saanud.
..
...
There, I said it. Mida ma siis vingun? Ongi raske, kui ma tahan saavutada seda ülimat staadiumi. Ma näen enda ümber inimesi, kes ei taha ja ma näen neid kolmekümne aasta pärast. Siis nad enam ei oska, kuid tahavad. Samas ma näen ka inimesi, kes tahavad ja läbivad selle raskema tee ja ma näen neid kolmekümne aasta pärast, kui need, kes kunagi ei tahtnud, neilt abi paluvad ning - olles omandanud hulga elutarkust - seda neile ka annavad.
Raske on kuuluda raskema tee läbijate hulka. Aga mis kergelt tulnud, see kergelt läinud.