Milline on mask, mille taha ma end peidan? Ma küsin, et milline on see mask. Ma ilmselt tean või arvan end teadvat, milline olen mina, aga ma ei tea, mis see mask on. Keegi ei käi ringi paljalt, kõigil on mask. Põhimõtteliselt on nii, et ma olen karnevalipoes ja ma olen vanast tüdinenud ja tahan uut, aga ma ei tea, millist. Ma ei tea, mida ma tahan. Aga midagi peab tahtma. Kui sa midagi ei taha, siis ei ole sind olemas. Kui sa ei ihale millegi järele, siis su eksistents on vaid üks kiretu hämamine. Samas, nii ta tänapäeval meil siin käib. Inimesed muutuvad üha enam ja enam tundetumaks. Järgmine põlvkond ei teagi, mis need tunded on. Suhted on ainult suhete pärast ja töö on ainult töö pärast ja kontserdid on ainult kultuuri pärast ehk kõik on vaid moe pärast. Sellepärast need moeshow'd eri koolides sellise hoo sisse on saanudki - ettevalmistus tuleviku jaoks ülekantud tähenduses. Mood ja mood ja mood. Sa teed nii, sest nii on moes, aga miks sa tegelikult nii teed, pole tundeid, pole mõtteid. Tahaks muuta. Tahaks kõike muuta. Tahaks keerata ühiskonna pea peale. Tahaks inimesi proovile panna, neid totaalselt mindfuckida. Ma tahan seda! Kas tõesti on nii, et kõigest ühe väikse postitusega ma jõudsingi selgusele selles, mida ma tahan? Jah, aga nüüd ma pean hoiduma vaid sellest seletamatust eufooriast, mis mulle vahetevahel peale tükib, näiteks kellaaegadel nagu 23:18, 23:42 ja 0:07. Mul pole mitte millegi üle rõõmus olla ja siis ma lihtsalt otsustan olla rõõmus rõõmus olemise üle. Ma ei suuda mitte midagi organiseerida ja oma kohustusi täita ja ma olen lihtsalt rõõmus ja naeratan endale, vaatan peeglisse ja näen seal maski, mida ma enam ei taha.
Kui ma liiga rõõmus olen, siis ma kuulan Radioheadi, et ma rõõmust ei plahvataks, aga ma ei tea, muusika on nii hea, hea muusika on hea. Ma olen mõelnud, et minust saab ikka muusik some day või siis kirjanik või mõni muu kunstnik, sest ma lihtsalt pean maailmale midagi andma ja ma ei tohi enne surra, muidu ma olen raisanud vaid planeedi hapnikku.
*Hey! What have you been doing lately?
*Naah, just waisting the oxygen of the planet, you?
*Yeah, sort of same.
Et taolist dialoogi vältida, peab midagi ette võtma. Aga teate, ma ei saa, sest ma olen käinud kõigest närused kaheksa ja pool klassi ja mu aastanumbrike näitab vaid närused neliteist aastat. Nüüd ma küll rõõmus ei ole enam. Reaalsus koidab. Reaalsus koidab alati, kuid huvitav on see, et Reaalis on kõik reaalne, aga reaalsus ei koida seal kunagi, vb Reaalsus ainult, aga seda ka natuke vaid. Reaalis on kõik nagu kuskil pilve serval. Õpetaja mögiseb tahvli ees, klass on ammu lebosse ära lasknud. Klass lasi lebosse ära nii umbes kolmandal septembril kahe tuhande kümnendal aastal. What in the world is up? Realnaja škola is up. Realnaja škola - eta mindfuck. Ma arvan, et seda maski pole tegelikult vaja, intriige tekiks rohkem nii ja elu oleks palju huvitavam. Mu kallid sõbrannad on mulle täpselt selgeks teinud, et nad ei suhtleks minuga, kui ma pidžaamas kooli tuleksin, mis on minu suurim soov. Või siis kartulikotis. See tundub nii mugav ja kõik pekid ja asjad, mis teatud inimesi häirivad, on varjatud. Üldse see dresscode stuff on fun actually. Kui ma oleks REKi president, siis ma teeks teatud dresscode'i igaks päevaks ja üks oleks kindlasti totally nude. Mis värk selle alastusega on kõigil? Jumal lõi inimese alasti. Aa, sellest ma ei saa ka aru, et miks Eva ja Aadam teatud piirkondi nende lehtedega katsid? Nad olid kahekesi ainult. Evolutsioon oli teemas niikuinii, seega - why to be shy? No olgu, alastus is too much vb, pesuväel võiks küll. Mu isiklik lemmik on roheline limakostüüm + kohustuslik limasõda vahetunnis. Külm ja libe lima, mis jahutab õpilasi maha, kes füüsika tunnist naasnud. See on tegelikult vajalik jah, sest mina olen küll ülekuumenenud peale füsa ja mata töid tavaliselt. Kui ma tean, et ma pean viie saama, siis on eriti raske, aga kui mul pohhui jälle on, siis hinne tuleb ka vastav ja pärast mürtsub maa ja pauguvad uksed. Emast rääkides - kahju öelda, aga ta võiks olemata olla. Sellisel kujul küll. Elu on tegelikult chill, aga mu ema ei tea selle sõna tähendust. Kahju, väga kahju. No õpeta siis neljakümneaastasele elu nautima, pane ta mõistma! Wait a sec, kas mu blogi muutus just liiga arusaadavaks? Igast emajamad at certain period of life on igavad juba. Ma pidin mindfuckima. Kärdi sõnul on mu blogi "too deep shit" for her. Aga ma olen kindel, et ta sai aru mõnest lõigust siin postituses praegu. Roheline lima on ka nii mina juba.
Tahaks amööb olla.
No comments:
Post a Comment