and today is the day (i was such a nice person)

(ma ei tea, kas oli see see lugu või saatus või mõistus või mis iganes aitab sooritada minusugusel inimesel matemaatikaeksamit veatult, aga näe, juhtus nii. poleks kunagi uskunud. ma arvasin, et ma ei oska matemaatikat. selgus vastupidine. eksami tarbeks ülesandeid lahendades kuulasin ma just seda lugu. ning tükiks ajaks on nüüd koolil kriips peal. vsjo. kanets. ja ne magu gavarit a škole, ne dumat a škole, eta vsjo. ja ma ei hakkagi kahtlema oma vene keele grammatikas, pole aasta aega õppinud seda keelt, las ta olla, suvi on. ma parem panen selle teksti sulgudesse, sest ma vist siiski ei poolda õppimist või sellest rääkimist, aga just sellepärast pole ma aasta otsa maganud ja trenni teinud, nii et screw it for a while)


veidi aega tagasi mõtlesin, et peaks senisest rohkem eesti muusikat hindama hakkama, sest eestlased on teinud ikka väga head muusikat. ja siis ma hakkasingi. muidugi avastasin ma, et kuulsamate laulude sõnad on mul kõik peas. ikka puhas eesti värk. ja siis seda laulu kuulates, no ma ei tea, kirjeldamatult hea on see kõik kokku. läbi aastate ohtliku lennu episoode vaadates olin ma liiga noor, et rohkem sellesse süveneda, et taibata, et see on kõige parema elektroonilise instrumentaalosaga lugu üldse. ja siis need sõnad. kõige õigem, seega ka kõige valusam iroonia. ma armastan hetki, mil ma suudan seda kuulates tollest irooniast natukenegi üle olla, ent kirjeldamatu tunne on kirjeldamatu. iga elatud päevaga olen ma aina uhkem oma ida-euroopa/põhjamaa päritolu üle, sest ainult selle kandi inimesed suudavad midagi sellist korda saata. lõunamaalased on teadagi teise ellusuhtumisega. olen neid kadestanud ja kadestan veidike veelgi, aga mitte piisavalt, et kibestuda. eestlane olla on uhke ja hää. ning ma ei tea, kas suudaksin midagi ilmaga seonduvat armastada rohkem kui eestimaa suvesid. mitte seda globaalsest soojenemisest või mingist muust inimkonna enda tehtud totrusest tingitud überpäikselist ja kuuma suve, vaid seda vihmast ja äikesetormist ja muidu toredat suve. see suvi võiks toimuda mõni vahva tornaado või metsik keeristorm (ehk on nad üks ja sama, alati kahelnud selles, mitte kunagi järele vaadanud, häbi). tahaks mingit anarhiat. kui ei teki seda poliitiliselt, las ta tekib looduses. mulle kohe tõesti ei meeldi kord ja muu taoline. aga mõelge vaid, mis siis saaks, kui maailmas oleks kõik nii, nagu mingi suvaline isik tahab. kõike ei saa. ma hakkan vaikselt harjuma sellega juba. aga unistada on ikka tore.


millega ma harjuma ei hakka, on suvi, mis tegelikult juba käes on. vaimselt olen ma tagasi täpselt seal, kus olin ma aasta aega tagasi. see teadmatuse tunne, et mida ma nüüd teen, kui mind on välja kistud laostavast rutiinist ning visatud vabaduse visa palge ette. kõik toimub nii kähku. minusuguse flegmaatilise inimese jaoks on see ühtlasi ka mõistmatu. ühel päeval on sul eksam ja teisel päeval on sul vabadus. ühel päeval oled sa siberis ja teisel päeval new yorgis. i just cannot fit in. alkohol on saatanast, aga ilmselt pöördun ma vaikselt tema poole. sympathy for the devil. and i used to be such a such a such a nice person.