nihilism

kui irooniline, et kool, mida ma vaid kui oma murede allikat kirjeldanud olen, aitas mul just mõista oma probleemi, või noh, mina seda niimoodi ei kutsuks, küll aga meeldib teistele seda sõna kasutada.
nihilism ei ole probleem. nihilism on ainus aktsepteeritav maailmavaade.

Nihilism (ladina sõnast nihil 'eimiski') on filosoofiline positsioon või maailmavaade, mille järgi maailmal, aga eriti inimese elul ei ole tähendust, eesmärki, mõtet ega väärtust.

Terminit 'nihilism' kasutati esimesena Prantsusmaal 1787. Sõna 'nihilist' kasutati Prantsusmaal juba 1761, kuid mitte praeguses tähenduses, vaid ketserite kohta. Filosoofiasse tõi mõiste "nihilism" 1799 saksa filosoof Friedrich Heinrich Jacobi.

Eetikas ja moraalis tähendab nihilism autoriteedi, moraali ja sotsiaalsete tavade eitamist või koguni nende vastu võitlemist. Nihilistide meelest peaks moraal põhinema mitte kultuurilistele, vaid individuaalsetele alusele.

Filosoofias käsitles nihilismi esmakordselt Friedrich Nietzsche, kes kuulutas välja "väärtuste", s.o. kultuuri, moraali ja õiguse ümberhindamise. Nietzsche pidas kristlikke väärtusi nihilistlikeks ja nimetas kristlust nihilistlikuks religiooniks, sest selle meelest on maapealne elu mõttetu, olles vaid ettevalmistus surmajärgseks eluks. Nietzsche nägi väljapääsu nihilismist võimutahte ja sama igavese taastuleku mõtlemises, mida aga suudab mõtelda ja kanda ainult üliinimene.

Oswald Spengler pidas nihilismi langusühiskonna maailmavaateks. Martin Heideggeri eksistentsialismis oli nihilismi olemuseks metafüüsika; Albert Camus'l iseloomustas nihilism absurdset eksistentsi. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse filosoofias väljendas nihilism kodanliku ühiskonna kriisi, selle võõrandunud teadvust.

19. sajandi II poolel tekkis Venemaal hulgaliselt revolutsioonilisi ja anarhistlikke liikumisi, mis eitasid aadlikultuuri, isevalitsuslikku korda, religiooni negatiivset külge (Lev Tolstoi) ja valitsevat moraali. Seetõttu tundus Venemaa valitsevatele ühiskonnakihtidele, et sellised liikumised eitavad üldse igasuguseid väärtusi, ja neid hakati kutsuma nihilistlikeks. See nimi levis laialdaselt tänu Ivan Turgenevi romaanile "Isad ja pojad" (1862). Sellest vaata lähemalt artiklist narodniklus.

Nüüdisajal on nihilism omane mitmele protestiliikumisele, näiteks pungile.

 kiiresti silmadega sirvides ja tabades sõnu nagu "moraal", "sotsiaalne", "tava", "anarhia", "eksistentsialism" ja "eitamine", teadsin ma hoobilt, et olen avastanud mingisuguse maailmavaate, mida ma teadsin eksisteerivat, aga mitte päris olemas olevat. umbes nagu armastus. katsu sa seda siis niimoodi defineerida. või siiski...
ei, ma ei hakka armastust guugeldama. 

inimesed arvavad, et ma olen hull ja teen ükskõik mida, aga armastust ma juba ei guugelda. vahel tuleb tegutseda põhimõtte pärast, või siis, mitte. 

iga kord, kui ma millegi vastu mingisugust seletamatut huvi tunnen ja google'sse erinevaid mõisteid sisestan, jõuab mulle kohale, kui tühine üks inimene tegelikult on (jah, üldistades) ja kui vähe ma tegelikult tean. esimeses keemia tunnis šokeeris me prestiižne õpetaja meid väitega, et mida targem inimene on, seda lollim ta on. ja juba sel hetkel ma mõtlesin, et saab midagi üldse rohkem tõsi olla. ning alates sellest hetkest on mul sügav respekt ta vastu, ükskõik, kuidas ta meid ka ei sõimaks või karistaks. sest kõik, mis ta räägib, on tõsi. mitte ainult raamatutarkused ja mendelejevi tabel, vaid elukogemuste põhjal saadud filosoofilised tarkused. ja ükskõik kui kangekaelselt ma ei oleks talle ka tookord vastu vaielda soovinud, kui ta väitis, et meievanused võivad iseseisvalt ainult potil käia, teadsin ma, et öeldus peitub tõde. ning hoolimata sellest, et ta korduvalt väitnud on, et ta ei hooli, mis meist saab või kuidas meil läheb, tean ma, et ta on siiski üks parimatest asjadest, mis meie klassiga juhtunud on ja et rangeid õpetajaid võiks olla rohkem. rangus, muideks, on vägagi suhteline mõiste. meil näiteks on küll üks range õpetaja, aga temast ei ole tolku kellelegi. oma elufilosoofiaid ja musta huumorit ta ei jaga, õpetaja, kes seda ei tee, on minu silmis surnud ronk. sest õpilane ei õpi su ainet, mees, kui sa seda ei tee.



aga kuidagi tore oli olla progressiivne nihilist paar viimast aastat, mine tea, ehk suureneb see veelgi. jõudsime sõpradega järeldusele, et see, mis viimase aasta jooksul on toimunud, oli vaid meie teismeea haripunkt ja et edasine keeps going better. et me jõuame oma füüsisele ka vaimselt järgi ja sirgume aktsepteeritavateks noormeesteks ja neidudeks. vot selliste asjade suhtes olen ma skeptiline nagu tuvi, kes on tülis teise tuviga ja ei leia oma ussikest. ma pakun, et umbes 76,456% ühiskonnast kortsutaks kulmu ja sildistaks mu kahtlaseks peale eelmises lauses kirjutatut. mul on hea meel, et ma kuulun sinna 21,234% (arvutage kindlasti üle see!!!) hulka and searching for a fuck to give.

ahjaa, me saime urri pärisnime teada. täitsa tore nimi on sel sellil. ta õpib viiendat aastat tšellot ja kuulab queeni. päris ilusaid teoseid on kirjutatud tšellole ja klaverile, ma täitsa mõtlen, et teeks midagi... ma lihtsalt loodan, et ta ära ei armu minusse, sest ta oli ühele tüübile öelnud, et ta mõtleb minust koguaeg. ehk ilmselt on juba hilja. poiste süda on viimane asi, millega ma mängiks (sügav). seega too duo jääb vist ära. ta on hea poiss ja mina olen paha tüdruk, selline asi ei käi kokku (veel sügavam). ja siis kõik muu nagu näiteks tema tunnetele mitte vastamine (SÜGAV). pealegi, ma arvan, et ma olen stabiilselt aasta aega ühte poissi armunud olnud (sügav sitt). aga ma ainult arvan nii. ega ma ei tea. ma ei tea midagi (lahe lugu, vennas). mida targem ma olen, seda lollim ma olen. mitte et ma tark oleks, sest kuidas ma saakski - ma olen ju loll. äärmiselt lihtne teooria. nii lihtne, et paneb mind lausa arvama, et ma loll olen. milline loll mõte!

vähemalt üks asi on tore: panen oma klaveriõpingutele kena lõpu ja esinen hurmavalt kontserdil. ma ei tea, kas mu klaveriõpetaja on piisavalt autoriteetne inimene mu jaoks, et uskuda ta juttu näiteks sellest, kui ülimusikaalne ma olen. ta mainib seda tunni aja jooksul umbes 20 korda. see on talle nagu suu soojaks, nagu lause alustuseks, nagu aluseks. kui ta räägib sellest, mis ilm õues on või mida ta hommikul oma koerale süüa andis, peab ta kindlasti ennem ära mainima, et ma olen musikaalne. mu ego on kuskil marsil peale klaverit. okei, tünksi saite, veenusel. topeltdünx. aga mõtteainet annab see küll, jah. tähendab, ma olen mingisuguses paralleeluniversumis sellest ka ise teadlik, aga selline huvitav asjaolu siis... njaa, muusika on ju täitsa tore asi. mulle vist meeldib see või midagi. vist kuulan seda või midagi. mul on näiteks üks klassiõde, kellelt ma küsisin, et mis muusikat ta kuulab ja ta vastas, et ta ei kuulagi muusikat ja peale edaspidist pärimist sain ma aru, et jah, ta ei kuulagi muusikat. ehk siis - ma vist kuulan muusikat või midagi. hea tunne on. peaaegu sama hea tunne, nagu on vajutada ühte pehmet ja valget asja, mis mu arvutinupu alt välja tuli, kui nupp ära tuli, kui mingi jook sinna läks. mul oli nii perfektne arvuti, katki ja puha. and i used to be such a nice person.