armetu narr (ei, mitte sina, urr)

meie koolis käib üks omamoodi armas poiss, kelle pärisnimest ei ole ma absoluutselt teadlik, kuid omakeskis kutsume me teda urriks.
muumioru lood on minu arust üks armsamaid multikaid ja kui su oma koolis käib tegelane, kes meenutab urri rohkem kui urr ise, siis see teeb tavalisest hallist, üksluisest ja masendavast koolipäevast hoobilt ilusama, päikselisema päeva. kui meil oli sünnipäev, andsime me talle kommi. ja ta oli ikka armas, oma melanhoolse pruunisilmse pilguga. ta on hea poiss. ma tean seda, sest tyler teab seda.
pilt tavalisest urrist, kes ei ole üldse nii palju urri moodi kui meie urr, no katsu sa seda siis seletada!





aga urr ei ole minu jaoks kunagi paha olnud. kui teised lapsed jooksid teleka eest, kui urr tuli, siis jäin mina alati mõtlema, et miks urr kellelegi ei meeldi ja miks muumid teda kardavad. mul oli tast alati kahju. ja mulle ta meeldis. kuid miks mul oli selline mission completed tunne, kui ma meie urrile kommi pakkusin? umbes nagu ma heastaks midagi muumi-urrile...  umbes nagu ma oleks tekitanud endale karmavõlad ning need klaarinud... tema melanhoolne pilk ja hoiak justkui nõudsid minult seda pisikest ohverdust. tavaliselt ei ole ma nõnda helde midagi sellist nagu komm ära andma. eriti kui seda vaid kord kuus või harvemgi saab.
mu maias mokk viib mu veel hauda.

_

 

kuidagi rahustav on oma rusutust ja ängi urri-juttu matta, tegelikult ongi urr ainus armas asi mu elus. ma ei suuda isegi oma sõprade läheduses enam õnnelik olla, inimeste, kes peaksid olema mulle kõige kallimad ja lähedasemad. näete, kuidas sõna tingiv vorm iseenesest end lausesse seadis. mitte ainult oleks, vaid kõik teised ks-lised tegusõnad, mis ütlevad, et tegevus toimub mingil teatud tingimusel, on pahad poisid, võiks öelda, et lausa halvimad. ma armastan oma sõpru, aga ma olen neist tüdinud täpselt sama moodi, nagu ma olen tüdinud kõigest end ümbritsevast, milleks juhtusid olema ka, jah, sõbrad. ega nemad selles süüdi ei ole. üldse ma ei hakkagi kedagi ega midagi süüdistama, tavaliselt minnakse süüdistuste põhjal ainult vangi.
lihtsalt nüüd on see juba kestnud ning süüdlaslikult oletades veel kestev hetk käes, mil mitmekuine rutiin mul üle pea on juba kasvanud ning vastikult oletades veel kasvab ja ma lihtsalt oksendan vaimselt kõigele oma elus. see on nii õudne, et ma kardan iseennastki. ükski inimene ei tohiks omadega sinnani jõuda, aga ma tean, et ma pole ainuke. ma pole sugugi ainuke, sest mitte keegi ei suudaks teha midagi, mis pole juba tehtud sama hästi nagu mitte keegi ei suudaks olla kedagi, kes pole juba olnud.

ma tahan ära. kaugele. kohta, kus ma kunagi varem käinud ei ole ja ma tahan seda teha üksi või siis uute inimestega või siis üksi või siis inimestega, kes on vanad, aga siiski uued. naljakas, et ainuke tegusõna, kus ma ei kasuta tingivat vormi, on sõna "tahtma". inimesed räägivad, et oh tahaks seda ja tahaks teist, ma tahangi seda ja tahangi teist, ma ei vaja tingimusi, ma tahan. tegelikult ei vaja ma mitte midagi peale pisikese armastuse ning rohelise muru. kui mul on need kaks asja ja mitte midagi muud ja ma mõtlengi, et mitte midagi muud, siis ehk lõppevad mu igaõhtused nutuhood. ma vahel mõtlen, et issand, kuidas seda vett mul nii palju kehas on, miks pisarad otsa ei saa, miks see õud juba kord ei lõppe. isegi kooli lõpp pole lahendus, suvel peab tegema tööd ning sügisel hakkab kõik otsast pihta. kuidas minusugune alaealine ning seega teatud raamidesse surutud isik sellest üldse põgeneda saab? kas ma peangi laskma koolil ja ühiskonnal end nendesse samadesse raamidesse suruda, millesse on inimesi juba aastaid surutud? ma ei saa istuda käed rüpes ning vaadata, kuidas mu elu tüüpilised hallid raamid võtab ning kuidas iga mu öeldud lause ning iga mu tehtud tegu aina tüüpilisemaks, argisemaks, tavalisemaks moondub... "sest nii saad sa hea töökoha vastava palgaga", "sest nii saad sa kunagi elus heale järjele", "sest niimoodi käitudes ei vaata teatud ühiskonnakiht sulle viltu", "sest see on moraalne", "sest see on aktsepteeritav", "sest see ei ole ehku peale minek". aga äkki ma tahangi ehku peale kõike teha, äkki ma sündisin ka ehku peale, kust sina seda nii kuradima hästi tead??!! äkki elu ise on ka ehku peale, kas sa seda üldse tead, mis elu on? räägid siin moraalist, aga räägi elust, palun, ma kuulaksin ehk tsipake teravamalt. 

ma lihtsalt loodan, et ma saan taas kogeda seda meeletut õnnetunnet, mida vaid mõne inimese seltskond pakkuda võib and nothing more is needed.