higher than the sun (is there life on mars?)

mõelge hoolikalt, millal oli viimati päev, mida te päeva jooksul saadud emotsioonide põhjal elu parimaks võisite nimetada.

mõelge uuesti.

kui mul oleks seda kästud teha päev või nädal või kuu või pool aastat tagasi, siis ei oleks mul absoluutselt midagi pähe tulnud, välja arvatud ehk mõni päev, mil tavalisest rohkem suupoolist sai.
iseenesest väga nukker asjaolu.

üleeile õhtul sõitsime me perega maale. kohta, kust sa võid leida päris mitu kohta, kuhu inimjalg veel astunud pole. kohta, kus on aaride kaupa rohetav-kollatavaid aasi, mille kohal sumisevad esimesed mesilased. kohta, kus vanaema alati ahjust tulnud piruka ning koduse õunamahlaga tervitab. kohta, kus vanaisa traktoriga mööda põlde ning karjamaid sõidab, vanaaegne mootor põrisemas. kohta, kus lammaste määgimine meetrite kaugusele kuulda on puhtalt sellepärast, et muid hääli tol hetkel lihtsalt ei olegi. kohta, kus linnud laulavad veel hilistel õhtutundidelgi, sest päike loojub seal hiljem kui mujal eestimaal. kohta, kus ma olen üles kasvanud ja kohta, kus ma olen oma suved veetnud ja kohta, kus on minu perekond. 

rampväsinult oma lemmikvoodisse vajunud, suikusin ma unemaale, mille taolisel ei ole ma terve kooliaasta vältel käinud. hommikul oli mu tuba hubase päikesevalgusega täitunud ning nõo äratus tegi mu idülli vaid paremaks. all köögis vaaritas vanaema vikerraadio saatel ning mind ootasid pirukad ja klaas piima. söögiga ma seekord ei liialdanud ning tormasin õue tööd tegema. päike paistis mu paljastatud jäsemetele ning esmakordselt sel aastal sai mu keha endale pruunika jume. me olime lasknud paar ohtlikku, st. maja poole kaldu olevat vana puud maha võtta ning sellele pidi järgnema loomulikult ka koristustöö, mis täna vaid viie tunniga teoks sai. kõik väiksemad oksad ja suuremad pakud said ära veetud, nii et suurest, nii umbes 10x10x3m hunnikust jäi alles puhas, riisutud muruplats. ma tundsin esimest korda sel aastal, et ma tahan teha tööd ja ma tahtsingi teha tööd ja ma jäin väga, väga rahule. kell oli alles kolm päeval ja ma tundsin, kuidas energia koguneb minusse veelgi. see oli jällegi asi, mida ma terve õppeaasta vältel tundnud ei olnud. 

peale koristustööd jalutasime nõoga tema poole, majja, mis enda omaduste poolest erineb märkimisväärselt ülejäänud küla majadest. nimelt on nad elus heal järjel, mis võimaldab taolise, hmm, ei tea, kas villa on just õige sõna, monstrum sobiks vist rohkem, maja ehitamist, aga samas see maja on ju iseenesest täitsa kena... põhjus, miks me sinna läksime, seisnes hoopiski selles, et mu kallis onupoeg oli endale sünnipäevaks saanud elektrikitarri ühes võimendi, trummikomplekti ja mikrofonidega. maja on nõnda suur, et tal on nende instrumentide jaoks üks eraldi suur ruum, kus oli juba varem kodukino võimsa helisüsteemiga. minusugune keskmise sissetulekuga perest pärit laps vaatas seda kõike muidugi suu ammuli ja mõtles, et kui midagi üldse kadestada, siis seda siin. kui mul oleks oma elektrikitarr, mikrofonid, trummikomplekt, helisüsteem, siis suudaksin ma oma koolipingeid nii umbes sajaprotsendilise tõenäosusega rohkem maandada. siiski olin ma tänulik, et mulle oli antud võimalus neid kõike proovida. kitarr nõuab veidi sagedamat harjutamist, küll ta oleks mul siis varsti käpas. aga kõige rohkem nautisin ma neid mikrofone. titepõlvest saati olen ma muudkui laulnud, ma hakkasin laulma ennem kui rääkima. helikindel ruum kolme mikrofoni ja kodukinoga, mis võimaldab käia ka internetis, seega ka youtube's, seega laulda karaoket (kuigi see nimetus meenutab mulle rohkem baaris purjus peaga lauldud laule, aga kuidas teisiti seda siis nimetada?) oli minu jaoks seitsmes taevas. ma olin nii segaduses, et kui ma teadsin, et ma tahan selle võimaluse ära proovida, siis mul ei tulnudki pähe ühtegi laulu, mille sõnad mul peas on ja mida ma siis niimoodi laulda tahaksin. siis järsku hakkas mind kummitama laul, mida ma  viimasel ajal lampi koguaeg kuulanud olen. 

selle lauluga on jälle see asi, et see ei meeldi mulle osaliselt, aga ju need teised osad on siis nii tugevad, et ma seda koguaeg kuulan. sõnad on head, tõsi. aga peaaegu et kõikide 60-,70- ja 80ndate laulude sõnad on head. erimoodi, aga siiski head. sest aeg oli teine. ma annaks kõik, et praegu oleks see aeg. või siis et ma oleks sel ajal elanud. aga see selleks. oleks tuli jälle sisse.
ja selle lauluga on veel see kummaline asi, et meie kortermajade trepikodades tehti remonti ja siis ühes trepikojas oli üks töömees, kes oli ja keda ümbritsesid kõik need samad värvid, mis on selles videos. töömees oli näost lumivalge, ta juuksed olid oranžid ning ta värvis kas midagi valget siniseks või sinist oranžiks ja see oli üks hämmastavamaid vaatepilte reaalselt, mida ma kunagi näinud olen, ja üks ilusamaid.


mu eksistentsiaalsed arutlused ja muu taoline ei ole mind küll kordagi pannud arvama, et ma olen pill, ent täna olin ma kuidagi häälest ära. tähendab, ma olengi häälest ära. ma ei tegele laulmisega. ma lihtsalt laulan. ma ei ole harjunud, et ma laulan kas või ühe noodi mööda, kuid täna ma võisin laulda paar nooti veerand tooni mööda ja selline freakin asi ajab ikka väga närvi. aga olgem ausad, mitte miski ei meelita laulmist õppima või laulukoori minema, kui nendega tegelevad sellised tädid, teate küll. ja kui kooris käib selline rahvas ja kui tüdruk, kes tegeleb laulmisega, talle on antud loomupärane anne ning ta saab pidevat koolitust, fännab südamega justin bieberit ja muid muusikalisi ebaõnnestumisi. ta võib küll laulda ruja repertuaari, kuid ta ei tee seda südamest, nagu ta laulaks justin bieberi babyt. sellised asjad on lihtsalt, hmm, eemaletõukavad. pealegi, mitte ükski mu iidolitest ei ole laulmist õppinud, iu ei. freddie mercury, maailma parima häälega mees - never! mitte et ma arvaks endal olevat taolist hääleaparaati nagu härra mercuryl, lihtsalt põhimõtte pärast. see on umbes sama, kui ma vahel lihtsalt põhimõtte pärast rikun seadust või purustan kellegi illusioonide põhjal kulgeva materiaal-ilusa maailma. vahel tuleb tegutseda põhimõtte pärast, või siis, põhimõtte nimel.




tuleb välja, et ma ei suudagi kirjutada seda "mis ma täna tegin"-stiilis postitust. mul üks vahva klassiõde harrastab seda päris hästi, tema tasemele on üpris raske pürgida. siiski pani mind imestama, kui palju asju suudab inimene tegelikult ühe päeva, st. mitte 24, vaid 12 tunni jooksul teha. peale tagasihoidlikku musitseerimist onupoja juures läksime me lampi kala püüdma. või ma ei tea, minule tunduvad paljud loogilised asjad lambised. oli selline kena õhtupoolik ja me saime kilekotitäie (ärge küsige, miks me kalad kilekotti panime : D) kalu, just-just. tähendab, ahvenaid siiski. ema ütles, et pidavat delikatess kala olema, no eks homme näis, mis kala ta selline on. ma ei usu, et on kala, mida ma söönud pole (välja arvatud tindikala ja rai, ehk), seega peaks maik tuttav olema. kui suitsutatud, siis seda enamgi. 
mu päev, mida ma korduvalt elu parimaks sildistasin, ilmselt sellepärast, et keskkonnavaheldus ja maalähedus mulle nõnda pähe hakkasid, kulmineerus ehtsa maasaunaga. tõeline lõõgastus peale füüsilist koormust (koristamise vahepeal ja ka onupoja juures mängisime kossu). millalgi, ma mäletan, sõin ma mõnusa taldrikutäie vanaema tehtud ehtsat maapraadi. kui mu vanaema oleks mu koolikokk, mis on, muuseas, üks mu suurimatest soovidest, siis ma ei käiks koolis, et õppida (mis ei ole kunagi oma eesmärki täitnud), isegi, et sõpru näha, et pulli saaks, vaid et süüa saaks. ma istuks sööklas ja sööks. ja mu teine vanaema teeb ka no ulme kui head toitu. mu emal palju õppust võtta neist veel. aga issake kui armas see oleks, mu kaks vanaema, valged kokamütsid peas, koolis süüa vaaritamas. reaalselt võttes nad ei peaks üle ühe päeva vastu ja toidu kvaliteet kannataks kvantiteedi tõttu, aga unistada on tore, eriti söögist. 


vähemalt on mul üks soov, unistus. kusjuures neil on vahe, soov on reaalne/sem. aga kui ma nüüd mõtlen, siis soovide ja unistuste peale tulebki ju elu rajada. üks mõiste on ka eesmärk, aga ta ei kõla nii hästi kui eelmised kaks. kui mul kunagi elus väga hästi läks, tähendab, koolis, aga tollal oligi mu elu kool (elukooli polnud), siis olid mul kindlad eesmärgid silme ees ja ma suutsin oma tulevikku visualiseerida. aga eks me kõik cracki down at some point. koolis saabki hästi minna vaid siis, kui see on su elu. ja kui su elu on kool, siis sa lihtsalt kuivad või oled juba kuivanud ning jätkad protsessi midagi tegelikult adumata. mul sai sellest kõrini, aga õnneks olin ma väike ja mõistsin, et see ei ole mingi õige puberteet ning keerasin kõik pea peale. mulle ei meeldinud siis enam midagi. peale mingite poiste vms. aga jah. 


ühesõnaga (jah, ma hakkan kohe ühe sõnaga seda kõike kokku võtma), palun mulle kord nädalas keskkonnavahetust ja midagi rutiinivaba, ma ei tea, kellelt ma palun seda, kui meil vaid oleks raha, aga mida pole, seda pole. täna mulle öeldi, et ma ei saagi suveks seda tööd, mida tahtsin, sest ma ei tohi. pole piisavalt vana. ma olen kuradima veendunud, et ma olen rohkem kvalifitseeritud, ma oskan inglise keelt ja suhtlustasemel ka vene ja prantsuse keelt, kindlasti rohkem, kui need täisealised bimbod, keda nad minu asemel palkavad. aga seadus ei luba täiskohaga töötada mul, aitäh, kes iganes te välja mõtlesite selle pasa. ma tunnen end üha enam ja enam süüdi selles, et minu raha ei olegi tegelikult minu raha, vaid mu vanemate ja muu säärase raha. ma tahan ise. ja mingi faking seadus ei luba. huvitav, kas see aitaks, kui ma põlema paneks selle põhiseaduse asja või siis üldse kõik paberid, kus need kirjas on? hui aitakski, need dolbajobid on ju kõik kõvakettale salvestanud. you can't set a hard drive on fire - challenge accepted? kui palju kõvakettaid vajaksid väikest keemilist reaktsiooni, kaasa arvatud meie kooli oma, kus mingi moodlenuss peal on. 


kas ma saaks nii, et ma ei kirjuta enam mitte kunagi koolist, aitäh, kes iganes määrab neid asju, mida ma saan (ma ise?hui????)


miks bowie life on mars mulle osaliselt "ei meeldi", on äkki see, et ma tavaliselt ei kuula nii, hmm, energilist muusikat või nii paljude vahetuvate harmooniatega muusikat (bo rap va ofc)

ja ma vahel mõtlen, et miks peaks kedagi üldse kottima, mida ma siia kirjutan või et miks peaks keegi üldse lugema seda, aga siis ma mõtlen, et osadel inimestel on vahel väga igav, no nii igav, et nad lihtsalt kolavad mööda netiavarusi ringi ja kui keegi peaks kogemata siia sattuma, siis ta lihtsalt ei vaevuks edasi klõpsima, et äkki ta on lisaks igav olemisele veel laisk ka ja siis ta loeb ja siis ta lõpetab lugemise ja siis ta sureb millalgi. aitäh, kes iganes sa seda lugesid (või mitte).