order is for idiots, ought to handle chaos

it may be that your whole purpose in life is simply to serve as a warning to others.

_

olles tabanud end mõtlemast midagi vale, olen ma endale alati tõotanud, et niikuinii tuleb keegi ja ütleb, et see on paha mõte ja et ma ei vaevaks oma pead sellega ja et asjad ei ole kohe üldse nii ja kui vanasti tuligi keegi, kes mind rajale tagasi aitas, siis nüüd ei tule ja ei hakkagi tulema. ma ei taha teha jälle ühte vinguvat postitust, sest ma tunnen, kuidas kõik mind niikuinii kõige eest hukka mõistavad, k.a. järjekordse mõttetu postituse eest. go ahead, laske aga tulla, et see on kõik niikuinii minu süü ja et ma ise mõtlen kõik asjad ainult hullemaks ja teen sääsest elevandi. aga see ei ole normaalne, kuidas need unistused, mida ma arvasin, et ma täitma sündinud olen, ükshaaval purunevad ja ma hakkan üha enam veenduma selles, et ka mina olen loodud ei millekski enamaks kui halliks täpiks siin planeedil. enamus inimesi ütleks siinkohal, et aga mida sa siis lootsid? rokkstaariks saada? aga vot, näe, jah, minulgi on selline unistus või tähendab oli, see võeti ära. nüüd tuleks kindlasti mingi tark ja ütleks, et unistusi ei saa ära võtta. aga no kurat, kui vaid sina ise saad oma unistuse ellu viia ja keegi teine on seda juba teinud, siis... siis kõneleb jälle tõsiasi, et seitse miljardit inimest ei ole vaid üks suur hingav-sööv-keppiv mass, vaid et seal hulgas ON ka kedagi...

ja ma tahaks sülitada oma naiivsusele ja matta see mutta, aga muud ma teha ei oska kui nutta.

ning see tõsiasi ajab mind omakorda nutma

ja ma ei kasuta sõna fakt

sellega mitte ainult ei riimu vaid meenub

molotov-ribbentropi pakt

see on kõik üks suur lollus

ma ei mõista

kord on maailmas palju lollust

ja kord tarkust

kord on kõik nii lollid

ja kord nii targad

enesest hakkab hale

ning jah, kui ma kolmekümnendaks eluaastaks kaugemale jõudnud ei ole, tõotan ma siinsamas, et minust saab female tyler durden. ma teen kõike, mida tegi tyler ja enamgi. ma olen kõike, mida oli tyler ja enamgi. aga seda ainult siis, kui ma kolmekümnendaks eluaastaks kaugemale jõudnud ei ole siit väiksest urkast, kus ei lasta mul olla rahus ega kuulata muusikat ega laulda ega elada. sest pffffffft, ma olen ju teismeline, kui teismelised on ülbed ja tujukad, lapsikud, mõtlematu käitumisega ja muidu nõmedad, siis milleks üldse nende vajadusi rahuldada? pigem vastata neile samaga, palju lihtsam. eks parim kaitse ole ikka rünnak. 

i found a new term for teenage - dead circle 

but what i can't find is a way out

kunagi istusime sõpradega minu nõukaaegse köögi laua taga, purjus pea ja suitsuste kopsudega ning kõigil meil olid silmad märjad ühe minu sõbra sõnadest. eks ole see ikka nii, et mis kaine peaga meelel, see purjuspäi keelel. kell võis olla umbes üks öösel ja minu elutoa kõlaritest kostus ruja. selgus, et ruja on südames ka minu sõpradel. aga kellel õigel eestlasel ta südames siis ei oleks. sõbra suust kõlasid sellised sõnad, mis mulle tollest õhtust, olgugi et pea üpris purjakil oli, tükiks ajaks meelde jäid. tegelikult rääkis ta mulle sedasama juttu, mida ma terve elu südamepõhjas uskunud olin, aga mitte keegi ei olnud mulle otseselt seda rääkinud. ja nüüd, kui talt tagantjärgi selle kohta pärida või teemat uuesti arutada, ei oleks ta kindlasti enam nõnda veendunud, kas siis kaine pea või kaine reaalsuse tõttu. selline see elu juba kord on. 

juba tolleks märtsikuuööks olin ma suretanud suurema lootuse ja matnud oma edu. ent siiski, sõbra sõnad olid need, mis äratasid, olgugi et pisikese, lootusekiirekese mu südames ja mis sest, et mitte kohe, aga mingist hetkest ma hakkasin juba vaikselt midagi arendama. mille suunas, te küsite. küllap oli ta midagi pisikest. aga et jõuda suuremate eesmärkideni tulebki ju alustada väiksematest. nii kurb, et ma seda alles hiljuti mõistma hakkasin, aga tagantjärgi heietada ei ole siin mõtet. kui ma vaid suudaksin üle olla ümbritseva maailma survest ja ajada vaikselt oma asja... lihtsalt see "minu asi" on midagi, mida on pea võimatu vaikselt ajada, igas mõttes. kuigi ma tahaksin. aga paljugi. millalgi pidin ma ju leppima, et elu ei ole vaid lust ja lillepidu. ja millalgi ma pidin ju mõistma, et silmaring ei laiene iseenesest. ja millalgi pidin ma mõistma, et oma vanusest ees elamine ei too mitte kasu, vaid kahju. mu silmaring ja teadmised oleksid mitmekesisemad, kui ma ei oleks arvanud end mingist hetkest juba täiskasvanute hulka. aga oleks on paha poiss. i shall do what has left to do.