Keemiline 45

Mu pea sees on veel üks pea. Mu pea sees olev pea on julm ja jõhker ning ta tahab välja, ta nõuab vabadust. Aga mu pea ei lase. Mu pea on segu ränist, alumiiniumist ja rubiidiumist – ta ei lase. Mu silmad põlevad. Mu kõrvad põlevad. Punase leegiga. Aga mitte keegi ei näe. Mitte keegi ei näe. Mitte keegi ei tunne ega tahagi. Nad kardavad. Nad kardavad, mis tuleb järgmiseks. Eelnev on olnud vaid lust ja lillepidu. Kuid koitev reaalsus niidab kõiki peagi jalust, selle algmed on juba silmipiiril paista. Paratamatult kannavad me jalad meid kohta, mis silmapiiri taha jääb. Kui nad seda mõistavad, süttivad nendegi silmad.

***

Kostuv karje kuuluks kui agoonias piinlevale süütule tütarlapsele, kes maailma julma palge ette visatud. Karje ei lõppe, vaid moondub identse kriiske kajas, mis justkui murdsekundi võrra varem kuuldavale lasti. Karjest on selgesti kuulda soov hääbuda, soov haihtuda. Kuid karjele järgneb karje ning maailma julm pale sädeleb kurjakuulutavamalt kui kunagi varem.

Ma ei mõista, kust need karjed tulevad. Kõik mu ümber on hall. Hall ja ühetaoline. Ahjaa, mu ümber on inimesed. Kõik nad justkui teeks midagi, justkui neil oleks millestki rääkida, millestki tähtsast... Need, kes teisi ei märka, teevad näo, et nad märkavad ja need, kes teisi märkavad, teevad näo, et nad ei märka. Täpselt nii palju saab neist hallidest nägudest välja lugeda. Kuid mitte ühtki karjet, mitte ühtegi karjet, mis kuuluks sellesse halli reaalsusesse. Kust need karjed siis tulevad? Kas inimesed karjuvad millegi muu kui suuga, et ma neid karjumas ei näe? Nad kõik ju karjuvad... nad kõik! Nad on lõksus ja nad piinlevad ning väljapääsu ei ole, kui nad iseennast ei aita. Mina ei saa teha midagi muud kui kuulata nende karjeid ja ise seeläbi enam piinelda.

Pea mu peas on kärsitu, ta... karjub! Nüüd ma siis mõistan, kust need karjed tulevad. Ta jubedad kriisked mässivad mind tundmatute meelte valla, mis ei lase mul õieti hingatagi. Inimmass mu ümber on endiselt hall ning ühetaoline. Kuidas nad ei kuule? Kuidas nad saavad lihtsalt tuima näoga ringi käia ja mitte midagi tunda, näha, kuulda... Mul on tunne, et ma plahvatan. Ning pea mu pea sees plahvatab ühes minuga. Mul on tunne, et see ongi lõpp ja see ongi kohe käes. Lõpp ongi kohe käes.

***

Karjed mu peas ei lakanud, vaid moondusid luupainajalikeks kriiseteks. See ei olnud lõpp. See oli uus algus. Ja inimesed mu ümber, see hall, emotsioonitu mass – ka nemad olid moondunud. Ühel hetkel ei näinud ma mitte midagi muud kui nende väändunud lõusti, ühel hetkel ei kuulnud ma mitte midagi muud kui nende verdtarretavaid kriiskeid. Nüüd karjusid nemad. Nüüd karjusid nemad ja ma ei olnud eksinud. Vähemalt mitte seekord. Mu silmad ei põlenud, mu kõrvad ei põlenud. Ma ei põlenud ja punasest leegist ei olnud jälgegi. Kui oligi, siis ehk mõned lillakad suitsuvined koletislike lõustade kohal kõrgumas. Mind ei puudutanud enam miski. Kõik oli justkui lahenenud, kummaline kergendusvärin jooksis üle mu kere... Mina ei olnud see, kes karjus. Mina ei olnud see, kes põles. Need kaks teadmist andsid mulle tunde, mis sundis mind naeratust näole manama. Ma valmistusin selleks, ilma otsese vajaduseta midagi mõelda, sest kõik tundus järsku isegi hea. Ma hingasin sügavalt sisse ning mu suunurgad hakkasid juba kaarduma, ent sinna poole peale nad virelema jäidki. Pea mu pea sees ilmutas end taas ning tugevamalt kui kunagi varem. Kõik maailma kriisked olid ühtäkki minu pea sees oleva pea sees ning moondunud nägudega inimesed jõudsid aina lähemale ja lähemale ja lähemale ja... Kõik läks pimedaks, kustus leek ning hääbus viimnegi karje. 

Putsi küll, mis ma saan selle eest? Mingi hädise kolme? Head loomingut või siis loomingut, mis kalduks pigem hea poole, on võimatu aja ja sunni peale kirjutada. Aga siiski suudan ma iseennastki üllatada - terve see tekst on tegelikult minu emotsioonid 45 minuti vältel ühes saatuslikus keemia tunnis, mis sai saatuslikuks selle faking uue e-kooli pärast ehk ma lihtsalt ei eristanud seda faking sinist tooni sellest valgest, kuna mu läpaka ekraan oli lihtsalt faking vale nurga all. Seega, mul polnud õrna aimu ka, et töö tuleb ja ma olin just mõelnud, et nv tuleb, ma õpin teema selgeks ja siis tuleb töö. Aga ei. Igatahes, mis oli, see oli ja enam ei saa midagi muuta. Praegu on mul vaja seitse koma kaks miljonit mata teoreeme ära õppida, aga oo ei - see faking raamat on lihtsalt tapvalt hea! Ma ei mäleta selle täpset nime (mingi daki oli siin vms), ma lihtsalt tegin selle lambise koha pealt lahti ja esimene asi, mida ma nägin, oli Fight Clubi tsitaat everything is a copy of a copy of a copy and i already felt like fuck yeaaaaaaa i fucking like this book! seal rääkis suvest ja suitsust ja veinist ja tulise asfaldi lõhnast ja kuumadest ida-euroopa päikesekiirtest ja värskelt tärganud rohust ja lõkkeääres istumisest ja mööda eestit trippimisest ja meestest ja seksist ja alkoholist ja ülikoolist ja kõigest muust heast ehk ma lihtsalt ei suuda neid faking teoreeme õppida, kui mu mõtted ekslevad suvistel radadel ja ma paratamatult plaane tulevaseks suveks haudun. See suvi tuleb parim suvi parimate inimestega parimates kohtades. I'm not gonna lie to you this time. Mitte midagi ei ole parem kui karvaliste ja sulelistega mööda Eestimaad ringi trippimine ühes kitarri, saja erineva sordi tubaka, jookide ja telgiga, kuigi lageda taeva all magamine hoopis ahvatlevam on. Lihtsalt tõmmata end pilve in the middle of nowhere ja nautida seltskonda, nautida olemas olemise võlusid.

  

Vot selline on minu väike unistus keset rutiinset argipäeva keskustelu ning matemaatika teoreeme. Ma ei oska oma tundeid eriti väljendada rohkem, kõik on segane. Võib-olla piisab lihtlausetest nagu: homme on neljapäev. Ülehomme on reede. Siis tuleb laupäev. Ja siis pühapäev. Ja siis tuleb esmaspäev ja ring hakkab otsast peale. Ma olen aheldatud koolipinki, vangistatud koolimaja massiivsete seinte vahele. Iga sellise päeva tõttu tuhmub sära mu silmis ühe läike võrra. Ainult suvepäikese hell puudutus ning sõprade meeldiv lähedus suudaksid sära mu silmis taastada. Deep, but true story.