Kõiges peitub tõde

Ma olen ühe asja üle mõelnud viimasel ajal. On tund, tavaline emakeeletund ja õpetaja annab ülesandeks kirjutada kirjandi. Teemaks annab ta "kõik". Mitte kõik, vaid "kõik". See on teema (sellepärast ka jutumärgid). Ja siis lapsed, segaduses ja hämmingus, hakkavad kirjutama, sest aega on jäänud vaid närused 43 minutit ja tähtsusetud 77 sekundit (kõik teavad, et see oleks juba 44 minutit ja 17 sekundit, but that's the point - everybody knows). Ja siis hiljem, kui lapsed omavahel räägivad, et kuidas läks, millest kirjutasid ja nad vastavad, et "kõigest", siis see lihtsalt polegi vale. See ei olegi vale. See lihtsalt polegi faking vale. 43 minutit ja 77 sekundit segadust tasus ära end tõe nimel. Et lapsed saaksid rääkida tõtt. Ka hiljem, kodus, emme-issi pärimisele vastatud "kõigest" ei ole ikka veel vale. See on jumala õige. Nii õige, et isal ei pilgu silm ka mitte. Sest see oli puhas tõde puhtas, süütus, lapselikus kuues ja kõige tõesem asi, mida ta oma terve elu jooksul kuulnud oli. See oli nii tõene, et ta ütles: "Tead, poja, sina oled täitsamees." ja nii poeg kui ka isa soovisid, et õpetaja rohkem taolisi ülesandeid annaks. Jutu point seisneb siiski selles, et ärge kuritarvitage sõna "kõik", selles peitub tõde. Kõiges peitub tõde.