Kuidas oleks su lemmiksuitsiid?

Minust peab saama muusik. Mis alusel ma niimoodi otsustan, ei tea. Mingisugused tunnistused ja muu tähtsusetu paber seda ei kinnita. Ma ei tea, ma olen ju täielik uduboheem ja mida üks uduboheem reaalselt teha saaks? Olla sekretär kinnises kontoriruumis? Juhtida firmat? Vangutada pead kohtusaalis? Avastada uusi keemilisi elemente? Mitte midagi neist, ma ütlen teile, mitte midagi. Kahjuks, kahjuks on see nii. Või õnneks? Miks mitte vaadata asja positiivset poolt ja veeta oma elu roosade prillide taga? Kuid mida see mulle annab... ma pean muudkui juurdlema eluliste ja igavikuliste teemade üle. Ma ei saa muidu rahu. Ma ei saa vist kunagi rahu. See on vaid hetkeline, üks imepisike moment mu elust (kuid kes teab, ka see võib olla hetkeline). This is your life and it's ending one minute at a time. Ma tihtipeale mõtlen, et miks ma olemas olen. Lihtsalt küsin endalt: miks ma olemas olen? Mis on mu eksistentsi mõte? Ma ei leia enda eksistentsis mitte midagi head. Just another pair of lungs breathing the air of the planet. Ma olen juurelnud ka suitsiidi üle, aga ma ei ole nii isekas, et seda siiski sooritada - inimesed ilmselt mataksid või kremeeriksid mu, mitte ei jätaks metsa alla kõdunema (poleks vastu...) ega sööks (ei tunne kannibale). Matmine nõuab raha ja aega ning mõlemat on inimestel vähe, minu tutvusringkonna omadel küll. Seega oleks suitsiid isekas. Sina sured ja teised peavad rabelema mitte millegi nimel, sest mis austusega saaks siin üldse pistmist olla, kui inimene on ise endalt elu võtnud. Mu lemmiksuitsiid oleks siiski oma armsa kooli lühtritel kiikumine ning maandumine valgele tiibklaverile, valge kleit seljas ning huuled punased, juuksed viiekümnendate moodi lokki keeratud. Ma lihtsalt lebaks seal, surnuna, ilmselt oleks klaveri uhke tiib mu kere läbi lõiganud või midagi, aga ma oleks kindlasti surnud. Ja kahvatu. Ma kahvatuksin üha enam kuni lumivalge värvuseni, mil enam kahvatumaks minna ei saa. Ja lihtsalt lebaks seal, käsi loiult üle klaverikaane tilpnemas. Kolossaalsetest aulaakendest sillerdaksid keskpäevased päikesekiired mu elutule kehale, justkui andmaks lootust, et lõpp ei ole veel käes. Ning nõnda nukralt nad sillerdama jääksidki, sest mina olen juba surnud, mina ei adu enam midagi. Viimsed helid mu kõrvus oleksid selsamalt klaverilt, mingisuguse ime läbi kostuks terve protsessi vältel mu lemmikpala, mida kuulamata ei möödu mul ühtegi päeva.

Kunagi ammu, nii umbes 2010. aasta maikuus küsis mult üks poiss, et kuidas oleks mu lemmiksuitsiid. Sisult sama, ent tunduvalt lühema kirjelduse ma talle ka andsin, mispeale ta vastas, et see kirjeldus tegi mind just 1.3x kuumemaks. Teatud asjade peale on mul väga hea mälu.