Totrus.
Puhas totrus.
Õues on ju kevad.
Ja millalgi oli ju sügis.
Ja millalgi oli ju hea? Millalgi oli ju rõõm?
Millalgi oli ju rõõm sest samusest elust.
Millalgi olin ma veel täiesti olemas.
Nüüd aga on saabunud aeg, mil see millalgi tuleb tagasi. Sest kui ma ennem ei näinud põhjust eluks, sellest rõõmu tundmiseks, siis nüüd ma ei näe põhjust, miks seda mitte teha. Ja see peaks olema ainuõige ellusuhtumine. Ma olen seda alati mõistnud, aga ma olen lasknud negatiivsel endast võitu saada. Muidugi ei ole miski ainult positiivne, aga võime negatiivses positiivset näha on äärmiselt oluline. Ma nüüdsest püüan. Sest elus on ju nii palju ilusaid asju. Ja huvitavaid inimesi. Mul käis see klõks ära vist eile uudiseid vaadates ja nähes, mis Jaapanis toimub. Inimesed lihtsalt kaotasid oma elud. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas me surma ja suitsiidi üle nalja oleme visanud, aga... nothing to laugh about, actually. Elu saab nautida vaid siis, kui sa ei mõtle surmast koguaeg. Ahjaa, ma leidsin elule uue definitsiooni. Tähendab, kindlasti pole see uus, aga ma peaks oma elu selle järgi elama. Et elu on eesmärkide seadmine ja nende täideviimine. Eesmärgitu elu ei vii ju kuhugi, kuidas saakski, kui sul eesmärke pole. See tunne on tegelikult võimas, kui sa oled võtnud endale suure eesmärgi ja selle vaeva nähes täide viinud. See ongi see enesekindluse-boost. Et sa oled millekski võimeline. Kõik on raske, elus on kõik raske, ega sellepärast ei tohi siis alla anda. Ma annan oma sõna, et ma püüan. Sest ma olen nii noor, nii kuradi noor, mu terve elu on veel ees. Nii varajases eas elule käega lüüa... mu kallid sõbrad, ärge teiegi seda tehke. Ennekõike ma soovin, et teil läheks hästi, sest kui ma näen teid mandumas, süüdistan ma koheselt vaid ennast ja siis ma ei oskagi enam aidata. Ja süüdistan jälle ennast. Võib-olla olengi mina süüdi, aga ega süüdlase otsimine probleemi lahenda. Ma pean olema parem sõber. Mulle küll öeldi mu vingumise peale, et ma ei ole sitt sõber, vaid sitt inimene, aga ikka tundub mulle, et ma olen mõlemat. Ma tean küll neid vigu ja asju, mis ma valesti teen. Raske on, jah. Aga kurta ei tohi, ei. Enam ei tohi. See on hale. Ma olen oma elust tunde raisanud siia kirjutamisega ja tunde raisanud nutmise ja lihtsalt mõtlemisega, oleks aeg tegutseda või midagi. Alustaks kas või koristamisega, kas või õppimisega. Algus seegi.
No comments:
Post a Comment