Mu elu oleks justkui hetkega pikast igavikust teinud pöörde, tagasipöörde.. ma kardan, et see hävitab mu arengu, mis niigi raskelt tulnud. Enda isiksuse arengu, et kuidas ma midagi teen ja kuidas millessegi suhtun jne. Mu enesekindlus on kadunud. Mu oskused, mu suhtlusalased oskused on lausa haihtunud. Ja ma ei tea selle totaalse ajukepi väärastunud põhjust. Ilgelt masendav. Aga ometi ma ei saa ju takerduda oma taandarengusse, vaid ma pean elama. Täisväärtuslikku elu. Hah, lihtne öelda, kas pole - alati on lihtne öelda taolisi asju, kuid reaalsus on hoopis midagi muud.. aga noh, reaalsus kui selline on mul sünnist saati veidi nihkes olnud.. et mingisuguste mõtteterade ja ütluste järgi on päris raske toimida..reaalselt..mis on reaalsus üleüldse? see, mida me näeme, teame, tunneme, tajume? oh vaevalt, see, mida ma tunnen, võib veel olla reaalne, kuid mida ma t a j u n.. täielik müsteerium.
Tänane päev tõi selgust asjaolule, et ma sisimas põlen tahtest midagi saavutada. Umbes nagu, miks ma siia maailma sündinud olen.. et midagi saavutada. hmm.. nojah. ma mõtlen, et.. no tegelikult on ju päris palju asju, mida ma saavutada tahan. Klaveriga ja laulmisega ja üleüldse muusikaga ning samuti on ka kirjandus see valdkond, mis mind igati paelub... no mu igavene soov on olnud saada näitlejaks. Enneolematult heaks näitlejaks.. Midagi head vist on ka, sest ma olen (küll enam-vähem, vägagi enam-vähem, kuid ärme riku seda kübekestki headust) saanud aru, et kunsti ja maalimisega ma elukutseliselt tegelema ei hakka. Oma lõbuks ei iial, sest see pakub mulle kõike muud kui lõbu.. mine tea, on see hea või halb.. aga kirg kunsti vastu on täiesti olemas. Kirg on alatine. Kirega ma kunsti teen - tööd alustades olen elevil, vahetevahel tuleb ajurünnak ja satun hoogu, aegajalt nõutult jõllitan oma kunstiteost, mõeldes mida ma ometi küll teinud olen ja harvematel-halvematel juhtudel lõppeb mu kunsti tegemine tugeva peavaluga. Pigem kunsti n õ u d m i n e on see, mis peavalu tekitab. Aga sellest ei räägi pikemalt. Vaid üks lause: ma ei salli kunstialaseid rühmatöid.
Olles oma eesmärgid ääri-veeri paika saanud, enam-vähem uduselt on sihid käes, ma üritan ja proovin, uuesti kui vaja ja hakkan elama. Ettearvamatut ja ootamatut, põnevat ja seiklusterohket, õpetavat ja teadjat, kuid ennekõike ilusat elu.
No comments:
Post a Comment