Koolis puhvetijärjekorras rukkipalavõileiba himustamas mõtlesin, et kirjutan blogisse mõned oma tähelepanekud nagu "ma ei saa aru poistest, kes ostavad pizzasaia, kui nad näevad ise välja nagu pizzasaiad" ja "miks inimesed mõtlevad liiga pingsalt mingisuguse hetkelise situatsiooni üle nii, et nende igast keharakust võib järeldada nende pingesolekut - ometi situatsioon ise ei ole poomistseremoonia, mitte sinna poolegi.." ja nii edasi, näiteks käis mul üks välkmõte peast läbi, kui teismeliste tüdrukute ühiskonnale nunnu poiss oma saiaga tuli ja pistis selle kahekümneks sekundiks mikrolaineahju, mis oli otse minu kõrval, nii et ta surus end põhimõtteliselt minu vastu.. kahekümneks sekundiks.. siis ma seal vaikselt muigasin ja itsitasin omaette selle mõtte peale, et ei rohkem ega vähem kui kakskümmend väärtuslikku sekundit nunnu poisi vastas. Iroonia ja muigekoht seisnes siis selles, et minu jaoks ei olnud ta üldsegi nunnu, kuigi suur osa tüdrukutest oleks andnud paljugi, et seal minu asemel need kakskümmend sekundit olla. Pealekauba ei ole "nunnu" nüüd teab mis sõna kirjeldamaks neid poisse, kes mulle meeldivad ja kellesse mina armunud olen.
Et miks ma alustasin oma sissekannet nõnda nagu ma seda tegin - peale kooli juhtus hoopis midagi märkimis- ja tähelepanuväärsemat. Isegi nii märkimisväärne, et tänane päev peaks minema minu elu ajalukku. Vaid mulle teadmiseks, "vanade heade aegade" meenutamiseks..
Esimest korda kutsuti mind välja.
Mis on ju hea, kas pole?
Esimene kord on ju ikka esimene kord. Kuid ühe suure miinusega - too äärmiselt vahva sell, kes mind välja kutsus, ei ole see tüüp, kellest ma sisse võetud olen. Ta pole kaugeltki see tüüp. Mitte ligilähedaseltki. Ometi - me oleme head sõbrad, ta on mu klassivend, mis on jah.. natuke mööda, kuid - mida ma ütlema siis oleksin pidanud? Ilmselgelt ma murdsin ta südame, lastes kõigepealt kuuldavale pika oh my fucking god oh my fucking fucking god mis mõttes? "Ikka selles mõttes." Tõi ta, säde silmis, lootusrikkalt kuuldavale. Ma vist jällegi manasin näole midagi naeratuse taolist, kuigi mu ilme pidi väljendama kõike muud kui seda! Mul käis korraga läbi nii mitmeid mõtteid peast ("wow! ta kutsus mind välja! see on esimene kord, kui keegi mind välja kutsub! tema, tema kutsus mu välja! miks just tema?") ja mu nägu väljendas neid kõiki - väänasin seda erinevateks grimassideks, tema muudkui ootas, millal mu veiderdamine ükskord juba lõppeb ja ta teada saab, kas jah või ei, kuigi silmist oli näha, kumba ta eelistab ja e e l d a b! Niisiis, alustasin seletamisega. Ütlesin: "Ma ei ole heartbreaker ehk ma ei taha su lootusi hellitada, kuna esiteks - see tuli nii ootamatult ja ma ei ole üldse meie suhtest kui sellisest mõelnud, minu jaoks on meie vahel vaid sõprus ja olekski hea, kui oleksime lihtsalt sõbrad; teiseks - ma olen armunud ühte teise poissi, no mitte nii poissi... (klassivenna küsiv kulmukortsutus) igatahes - mu vastus on ei. Vabandust, aga tõesti oleks parem meie mõlema jaoks, kui oleksime vaid sõbrad." Pilk, millega ma teda vaatasin oli ilmselgelt täis haletsust ja süütunnet, aga ma ei hakka iial sellistel teemadel valetama ja liigselt lootusi hellitama! Ta ütles vähemalt kahel korral "Palun väga", siiani ei saa ma aru, miks ta seda ütles, aga muidugi oli see katsumus ka talle, ilmselgelt ajas mu segane jutt ta segadusse. Ma rääkisin kiiresti ja vatrasin kõik sõnad kokku, ma nii loodan, et ta sai ikka õigesti aru. Noh, ta on arukas poiss.. kuid sellistel teemadel ma ei usu, et tal suuri kogemusi on. Kuid kogemused ongi ju need, mille põhjal edaspidi hakkama saada. Et positiivselt mõeldes läks hästi meil mõlemal, saades kogemuse võrra rikkamaks, kuid reaalsus on see, et ta ei saa sellest üleöö üle.
Ometi sõbrana eksisteerin ma tema jaoks alati. Suures segaduses jäi s e e mul mainimata..
No comments:
Post a Comment