Nostalgia

Ma olen totaalses sõltuvuses nendest valgetest ilmadest. Küllap just need ongi muutnud kergelt mu eluviisi - juba teist päeva järjest olen tulnud koju ja vaadanud televiisorit..oo jaa.. mina vaatasin televiisorit, kui jõudsin koju. Ma ei ole seda terve selle õppeaasta jooksul kordagi teinud. Olen telekat maksimaalselt kolm korda nädalas vaadanud. See mõjus nostalgiliselt, sest eelmisel aastal ma kiirustasin kevadeti koju "Seventh heaven"it vaatama ja seejärel jäin isegi klaveritundi hiljaks, mis iseenesest minu puhul mingi ime ei ole. Eile vaatasin Grey anatoomiat ja täna "Raising the bar"i. Esmakordselt mõlemat. Õppisin ära paar uut ingliskeelset väljendit ja hääldust. Nüüd ma siis üldse tean, kuidas Kärt nii paganama hästi seda oskab! Ta vaatab minust miljoneid kordi rohkem telekat. Mul on ainult üks kindel sari, mida ma vaatan ("Meeleheitel koduperenaised") ja teised on nii, et kuidas kunagi.. praegu siis üle poole aasta juhtus see kunagi ja vaatasin ka telekat. Päris vahva iseenesest.

People are strange

Kummaline, ma ütlen, kummaline oli see päev!
Üle pika aja esimene kehalise tund võimlas oli päris hea, mängisime võrku ja välja tuli kah kuidagi.. hästi. Kuid peale kekat oli parem veel. Sammusin trepist üles füüsika klassi poole ja mu silmarõõm kõndis mulle vastu, me pilgud kohtusid, ma tahtsin talle naeratada, kuid ei suutnud, hoopiski pöörasin peagi pilgu ja muigasin, tajudes endiselt tema pilku minul, ta vaatas mind. Ma mõtlen, et kas ma olen temasse armunud või lihtsalt have a crush on him. Ta ei ole enam pelgalt silmarõõm. Ta on.. omamoodi individualist ja see on midagi väga.. suurepärast. Kummaline on see, et alates sellest ajast, mil ma temaga aina enam kokku juhtuda tahtsin, nii läkski ja peaaegu, et iga päev olen ma teda näinud selle nädala jooksul; mida lõpu poole, seda sagedamini. Veel kummalisem - olen käinud koolis juba üle poole aasta ja varem ei ole teda kordagi näinud! Esmakordselt nägin ma teda ühel teisipäeval, mis oli ilmselt mmm kas tõesti, et eelmise nädala teisipäev? Küll aeg lendab kähku! Selle ajaga on nii palju muutunud!..
Täna leidis aset üks veider intsident - me olime katjuushkaga neljandal korrusel laua taga ja üritasime malet mängida. Mingisugune partii aset leidis, ent suurt asja ei saanud. Siis kõndis meie poole üks võõras poiss ja istus kui kala vees meie lauda ja tegi ettepaneku mängida meie mõlema vastu. Veidras kohkumuses kogelesime vastuseks, et me ei oska, tõesti ei oska, siis ta ütles vist midagi, et proovida ju võib ja ma tegin algatuseks mingisuguse nõmeda käigu, mille peale ta siis vatras, et see on algajate tüüpiline viga ja välgukiirusel! demonstreeris mulle hoopiski arukamat mõtteviisi, mille peale mina vaid jahmunult silmi pilgutasin. Peagi tuli tema, ilmselt, klassivend või sõber, kes oli võrreldes esimese tüübiga üpriski tagasihoidlik. Too esimene tüüp oli üleüldse kahtlaselt veider - muudkui vatras kasutades omamoodi väljendeid, nii vabalt, jutt jooksis nii, et ohohohoo! Piinlik oli meil seal võõraste keskel niimoodi istuda ja välkkiiret malematši jälgida. Õigemini - mõeldi vahel isegi suhteliselt kaua, kuid kui keegi käigu tegi, siis järgnev toimus vaid sekundiga ja nuppude enamus oli teises positsioonis. Muljet avaldas nende oskus küll, aga nemad ise mitte. Pealegi - too esimene tüüp saatis pidevalt meelaid pilke minu poole, mistõttu ma end veelgi ebamugavamalt tundsin. Kui kell helises meie suureks kergenduseks, siis lipsasime märkamatult minema otsekui haihtudes. Tagantjärele arutlesime küll, et oleks võinud kasvõi midagigi hüvastijätuks öelda, kuid ehmatus oli niivõrd suur, ebamugavalt end tundsime.
Muideks, lugesin hiljuti läbi Eduard Bornhöhe "Tasuja" ja imestasin asjaolu üle, et see mulle meeldis, nii väga, et tekitas minus igasuguseid emotsioone, mõne pisaragi poetasin. Väärt raamat, ma ütlen! Iga eestlane peaks ikka teadlik olema oma rahva minevikust ja esivanemate julmadest kannatustest. Keskaeg meil siin oli kirjeldamatult kõle, ütlematult julm, ahastamapanevalt ebaõiglane. Need polnud inimesed, kes meid nõndaviisi piinasid, kes meilt vabaduse aastasadadeks röövisid, kes meid kui loomi tööjõuna kasutasid, kui kõntsa piitsaga nuhtlesid...

White rabbit

Milline mõnus päikesepaisteline ilm täna on! On tunda, kuis talv vargsi lakkab olemast ning kevad end tasapisi meile ilmutab. Kui märtsis algas mai, siis veebruaris aprill. Tühja lumest ja külmakraadidest - kevad on peagi käes! Lisaks kelmikalt saladuslikele päikesekiirtele, mis end iga päevaga üha kauem demonstreerivad, on kevade tuleku märgiks ka tunded ning armastus, mida lisaks hapnikule, lämmastikule ja muule solgile õhus leidub ja leidub palju, seda on tunda.
Mõnus on mängida klaverit, kui loojuv päike viimsetel päikesekiirtel läbi õhkõrna kardina klaveriklahvidele langeda laseb ning esile tuuakse kaunis meloodia ja muusika ilu ühes musitseerimise võluga ning mu mälu on ühe täisväärtusliku hetke võrra rikkam.
Ma tunnen, kui ilus on elu, nähes südamest naervaid helkivate silmadega elust rõõmu tundvaid inimesi enda ümber. Seda viimast juhtub küll eriti harva, ent see ei takista mind nägemast elu helgemat poolt. Ma saan aru inimestest, kes ütlevad, et elu on karm ja ülekohtune, eks ma olen seda isegi öelnud, kuid minus on tärganud uutmoodi uskumus unustada elu pahelisus justnagu seda polekski ning elada, tegutseda, viia täide oma unistused ja saavutada eesmärgid siiralt u s k u d e s sellesse, mida ja kuidas ma teen, eelkõige uskudes iseendasse, sest vaid uskudes me võime reaalselt täide viia ka ebareaalsed unistused, misjuures reaalsus jääb meie endi määratleda.
Jefferson Airplane kajastab mu mõtteviisi, tehes seejuures ka vapustavalt suurepärast muusikat. Cheers!

Lovable

.. wuuhh love the word, but why such a lovable word like lovable is? Because i saw him! Eye contact, again.. he just didn't see, he looked at me i swear! I was running oddly, but well.. it's also a part of me when i have discovered i'll probably be late and then, after odd running, i'll find out that's not truth. But bad thing is - he took his eyes off me again! But - not so quickly as he did last time.. but maybe the reason is he was just trying to figure out who's the fucking fool over there running that oddly.. but i'll never know that. Maybe he really really did look at me on purpose. I'd love to believe that and i probably would. Because we had a long talk on MSN on Friday.. last or before the last Friday.. can't remember, but Friday for sure. We were talking about different things.. principally music and our preferences about it. And other things as well.. how is it to be an adult and so on, he even sent me a couple of songs/videos to hear and asked me to give my evaluation! That was surprising indeed. But it can be only good again, i'm such an optimist, i know. But as always, there still is something bad as i was the one who started the conversation and asked all the questions. But i swear, there is some kind of a chemistry between us. If there isn't, then why does he...? I'm telling you - I'm not the only one involved. There is a voice inside me that says things will change for the better for both of us and that will happen soon making a huge rotation in my life.

Wonder how

Kui ma olen võtnud vastu otsuse elada täisväärtuslikku elu, siis koheselt lahti ta lähebki.. ei tea, kui täisväärtuslik ta nüüd on, aga nii palju uusi kogemusi ja tundmusi nii lühikese aja jooksul tundub lihtsalt kummaline. Tegelikult ongi kõik kahtlane ja kummaline, aga see eriti. Ma murran alates eilsest pöördest mu elus pead selle üle, kas poisi ja tüdruku vahel saab olla lihtsalt sõprus. Eilne kogemus andis teada, et ei, ega ikka ei saa küll. Kuid.. see pole veel lõplik. Sõprus me vahel võib jääda kestma, kui ta juba nõnda tärganud on. Ent mõtteainet andis mulle hoopiski üks teine asjaolu, mis ei olegi niivõrd uus kui uuest vaatenurgast vaadatuna tundub see..mm..teistmoodi. Ma olen ju armunud, eks ole. Või vähemalt ma usun ja arvan, et olen. Me võiksime vabalt ka lihtsalt sõbrad olla (või siis mitte, kui ma kujutan ette meie "lihtsalt sõprust"). Aga on ka teisi toredaid poisse (või siis mitte nii poisse..), kellega ma tahaksingi täiesti kindlalt vaid sõber olla. Aga siinkohal mängib olulist rolli minu veider omadus võluda poisse ja vaid võluda, nii et nad ei mõtlegi lihtsalt sõprusest. See on pikapeale täitsa kurnav, teades, et mõni poiss võib-olla ei alustagi minuga suhtlemist selsamal põhjusel. Ta teab, et ta tahab kohe midagi muud kui vaid sõprust, kuigi ta seda tahaks.. et ta tahaks sõprust - see ei oleks paha ega vale, kuid midagi muud.. see rikuks ära sõpruse. Vaid sõpruse. Ma ütlen, et on vähemalt viis poissi, kellega ma sõber tahan olla. Oletame, et umbes nii lähebki (ebareaalne, kuid millal see peaaegu et märkamatu asjaolu mind heidutanud on?). Ma pidevalt säran ja naeratan, vaadates sellise armastust täis pilguga inimestele silma. Mul ei ole mingisuguseid tagamõtteid! Ma tunnen elust sellist rõõmu, millega kaasneb tohutu entusiasm ja ma lihtsalt särangi ja olen mina ise ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma tunnen elust rõõmu, olen entusiastlik ja see lihtsalt paistab välja. Ometi tõlgendavad inimesed seda tihtipeale valesti, ilmselt ei olda harjunud siin kargel põhjamaal kohtamaks elust ja elamisest tõeliselt rõõmu tundvaid inimesi. Need umbes rohkem kui viis inimest, kellega ma siis kokku põrkan aegajalt.. et mu pilk on ilmselgelt nii särav, lootusrikas, õnnelik, kui ma neid näen.. ma tajun seda ja ma tajun, et nad tajuvad mu pilgu mõju. Võib-olla see polegi hea, sest ma arvan, et see kohutab neid. Ma ei tea, kui palju nad minust teavad. Noh see ei puutu siia praegu, aga mingisugune tähtsus sel on. Kui mitte midagi, siis.. siis ka ei midagi. Vist. Sõna "vist" eksisteerib igalpool. Aga kui nad teavad mu vanust, siis jällegi! Ma ju ei tunne neid, ma ei tea, mida nad sellest arvavad. Mulle see korda ei lähe. Aga muusikud, nagu nad enam-vähem kõik on, on ilmselt seiklushimulised ja loomingulised kindlalt, et noh.. ma tõesti ei tea. Jubedat viisi murran pead selle üle. Ma otsustasin, et ma kindlalt võtan riski ja alustan nendega suhtlemist. Kuidas - pole õrna aimugi. Mine tea, võib-olla olen ka mina mingisuguse positiivset laadi mulje endast neile jätnud ja see oleks ju alustuseks hea või mis.. No vot. Mine tea. Tobe olukord. Ei teagi, kui tüüpiline see on, et 13aastane tihkab sõprust endast mitmeid aastaid vanematega. Omavanuste seas vaid paar inimest on, kellega ma sõber olen ja ega rohkem tahagi, kuidagi ei klapi või nii, teised arusaamad asjadest ja maailmavaated ja huvid jne.. nende vanemate tüüpidega vähemalt need asjad enam-vähem samad ja see on väga tähtis.
Muideks, täna oli ekspromtklaveritund ehk õpetaja lihtsalt üllatas peale muusikalugu, et teeks täna tunni või pigem väikse proovika teisipäevaseks ettemängimiseks, kuna üks õpilane ei saa tulla vms.. No mina muidugi negatiivselt üllatunud, sest harjutanud ma polnud piisavalt. Läheme siis saali, mängin ära Bach'i ja Jazzetüüdi ning lõpuks õpetaja küsis "Clair de Lune"i ka. Ooh, pabistasin ma. Mu kirg, mu armastus see lugu. Polnud ma ju harjutanud! Igatahes mitte piisavalt. Kuid seal ma juba olin, pääsu polnud, alustasin esimese kuulsa tertsiga. Ma ei ole selle klaveriga veel harjunud, mistõttu ma võpatasin totaalselt erinevate kõlavärvide tõttu. Ehmusin, kui avastasin, et saavutada mingisugune teatud-tuttav kõla, pean ma hoopis muud laadi tööd tegema, kui kodu- või klassiklaveril. Need emotsioonid valdasid mind olles tagaplaanil, kuna ennekõike pidin ma keskenduma keeruka rütmi õigsusele. Olles lõpetanud, kahtlesin oma klaverimänguoskuses sügavalt. Nagu ikka, kui olen lõpetanud mängimise suhteliselt võõral pillil, mis takkatipuks ei ole sugugi hea klaver - see seal saalis nii ära mängitud või pigem isegi taotud, et kõla lausa masinlik tundus. Õpetaja alustas rääkimist: "Sa oled jube...", viimane sõna kadus/hajus kuhugi ära, jättes imeliku lause kuidagi poolikuks. Siis taipasin ma, et see lause oligi poolik, kui ta jätkas: "...no jube ei ole vist õige öelda (turtsatab).. sa oled ülimusikaalne. Sa oled nii väga musikaalne, et sa ei saa oma supermusikaalsust kuidagi varjata - see paistab kohe välja." Ma olin pahviks löödud. Ma mõtlesin, et olen hakkama saanud suuremat sorti katastroofiga ja kui õpetaja oli ära maininud sõna "jube", mis sest, et vägagi veidral viisil, kuid ma ei pane seda talle pahaks - ta eesti keele oskus ei ole perfektne - siis ma isegi lootsin, et nüüd ta peab mulle tohutu moraali ja õpetussõnad kõige kohta, mis ma valesti tegin ja et kui vähe eksamini (kaks kuud ja natuke peale) aega on. Aga ei. See ei olevat olnud nii hull. Ta ütles, et mõned kohad olid lausa perfektsed - tema arvates võiks nii ka eksamil olla. Muidugi oli asi perfektsusest väga kaugel, seega märkis ta siiski mõned tähelepanekud ja ütles mulle, mida eriti harjutada ja kuidas jne. Noh, seegi hea. Vähemalt ei kiitnud ta mu supersaavutust taevani, kuid tuleb tõdeda - sinnapoole ma sellega püüdlengi.

C'est la vie

Koolis puhvetijärjekorras rukkipalavõileiba himustamas mõtlesin, et kirjutan blogisse mõned oma tähelepanekud nagu "ma ei saa aru poistest, kes ostavad pizzasaia, kui nad näevad ise välja nagu pizzasaiad" ja "miks inimesed mõtlevad liiga pingsalt mingisuguse hetkelise situatsiooni üle nii, et nende igast keharakust võib järeldada nende pingesolekut - ometi situatsioon ise ei ole poomistseremoonia, mitte sinna poolegi.." ja nii edasi, näiteks käis mul üks välkmõte peast läbi, kui teismeliste tüdrukute ühiskonnale nunnu poiss oma saiaga tuli ja pistis selle kahekümneks sekundiks mikrolaineahju, mis oli otse minu kõrval, nii et ta surus end põhimõtteliselt minu vastu.. kahekümneks sekundiks.. siis ma seal vaikselt muigasin ja itsitasin omaette selle mõtte peale, et ei rohkem ega vähem kui kakskümmend väärtuslikku sekundit nunnu poisi vastas. Iroonia ja muigekoht seisnes siis selles, et minu jaoks ei olnud ta üldsegi nunnu, kuigi suur osa tüdrukutest oleks andnud paljugi, et seal minu asemel need kakskümmend sekundit olla. Pealekauba ei ole "nunnu" nüüd teab mis sõna kirjeldamaks neid poisse, kes mulle meeldivad ja kellesse mina armunud olen.
Et miks ma alustasin oma sissekannet nõnda nagu ma seda tegin - peale kooli juhtus hoopis midagi märkimis- ja tähelepanuväärsemat. Isegi nii märkimisväärne, et tänane päev peaks minema minu elu ajalukku. Vaid mulle teadmiseks, "vanade heade aegade" meenutamiseks..
Esimest korda kutsuti mind välja.
Mis on ju hea, kas pole?
Esimene kord on ju ikka esimene kord. Kuid ühe suure miinusega - too äärmiselt vahva sell, kes mind välja kutsus, ei ole see tüüp, kellest ma sisse võetud olen. Ta pole kaugeltki see tüüp. Mitte ligilähedaseltki. Ometi - me oleme head sõbrad, ta on mu klassivend, mis on jah.. natuke mööda, kuid - mida ma ütlema siis oleksin pidanud? Ilmselgelt ma murdsin ta südame, lastes kõigepealt kuuldavale pika oh my fucking god oh my fucking fucking god mis mõttes? "Ikka selles mõttes." Tõi ta, säde silmis, lootusrikkalt kuuldavale. Ma vist jällegi manasin näole midagi naeratuse taolist, kuigi mu ilme pidi väljendama kõike muud kui seda! Mul käis korraga läbi nii mitmeid mõtteid peast ("wow! ta kutsus mind välja! see on esimene kord, kui keegi mind välja kutsub! tema, tema kutsus mu välja! miks just tema?") ja mu nägu väljendas neid kõiki - väänasin seda erinevateks grimassideks, tema muudkui ootas, millal mu veiderdamine ükskord juba lõppeb ja ta teada saab, kas jah või ei, kuigi silmist oli näha, kumba ta eelistab ja e e l d a b! Niisiis, alustasin seletamisega. Ütlesin: "Ma ei ole heartbreaker ehk ma ei taha su lootusi hellitada, kuna esiteks - see tuli nii ootamatult ja ma ei ole üldse meie suhtest kui sellisest mõelnud, minu jaoks on meie vahel vaid sõprus ja olekski hea, kui oleksime lihtsalt sõbrad; teiseks - ma olen armunud ühte teise poissi, no mitte nii poissi... (klassivenna küsiv kulmukortsutus) igatahes - mu vastus on ei. Vabandust, aga tõesti oleks parem meie mõlema jaoks, kui oleksime vaid sõbrad." Pilk, millega ma teda vaatasin oli ilmselgelt täis haletsust ja süütunnet, aga ma ei hakka iial sellistel teemadel valetama ja liigselt lootusi hellitama! Ta ütles vähemalt kahel korral "Palun väga", siiani ei saa ma aru, miks ta seda ütles, aga muidugi oli see katsumus ka talle, ilmselgelt ajas mu segane jutt ta segadusse. Ma rääkisin kiiresti ja vatrasin kõik sõnad kokku, ma nii loodan, et ta sai ikka õigesti aru. Noh, ta on arukas poiss.. kuid sellistel teemadel ma ei usu, et tal suuri kogemusi on. Kuid kogemused ongi ju need, mille põhjal edaspidi hakkama saada. Et positiivselt mõeldes läks hästi meil mõlemal, saades kogemuse võrra rikkamaks, kuid reaalsus on see, et ta ei saa sellest üleöö üle.
Ometi sõbrana eksisteerin ma tema jaoks alati. Suures segaduses jäi s e e mul mainimata..

Messed up

Mu elu oleks justkui hetkega pikast igavikust teinud pöörde, tagasipöörde.. ma kardan, et see hävitab mu arengu, mis niigi raskelt tulnud. Enda isiksuse arengu, et kuidas ma midagi teen ja kuidas millessegi suhtun jne. Mu enesekindlus on kadunud. Mu oskused, mu suhtlusalased oskused on lausa haihtunud. Ja ma ei tea selle totaalse ajukepi väärastunud põhjust. Ilgelt masendav. Aga ometi ma ei saa ju takerduda oma taandarengusse, vaid ma pean elama. Täisväärtuslikku elu. Hah, lihtne öelda, kas pole - alati on lihtne öelda taolisi asju, kuid reaalsus on hoopis midagi muud.. aga noh, reaalsus kui selline on mul sünnist saati veidi nihkes olnud.. et mingisuguste mõtteterade ja ütluste järgi on päris raske toimida..reaalselt..mis on reaalsus üleüldse? see, mida me näeme, teame, tunneme, tajume? oh vaevalt, see, mida ma tunnen, võib veel olla reaalne, kuid mida ma t a j u n.. täielik müsteerium.
Tänane päev tõi selgust asjaolule, et ma sisimas põlen tahtest midagi saavutada. Umbes nagu, miks ma siia maailma sündinud olen.. et midagi saavutada. hmm.. nojah. ma mõtlen, et.. no tegelikult on ju päris palju asju, mida ma saavutada tahan. Klaveriga ja laulmisega ja üleüldse muusikaga ning samuti on ka kirjandus see valdkond, mis mind igati paelub... no mu igavene soov on olnud saada näitlejaks. Enneolematult heaks näitlejaks.. Midagi head vist on ka, sest ma olen (küll enam-vähem, vägagi enam-vähem, kuid ärme riku seda kübekestki headust) saanud aru, et kunsti ja maalimisega ma elukutseliselt tegelema ei hakka. Oma lõbuks ei iial, sest see pakub mulle kõike muud kui lõbu.. mine tea, on see hea või halb.. aga kirg kunsti vastu on täiesti olemas. Kirg on alatine. Kirega ma kunsti teen - tööd alustades olen elevil, vahetevahel tuleb ajurünnak ja satun hoogu, aegajalt nõutult jõllitan oma kunstiteost, mõeldes mida ma ometi küll teinud olen ja harvematel-halvematel juhtudel lõppeb mu kunsti tegemine tugeva peavaluga. Pigem kunsti n õ u d m i n e on see, mis peavalu tekitab. Aga sellest ei räägi pikemalt. Vaid üks lause: ma ei salli kunstialaseid rühmatöid.
Olles oma eesmärgid ääri-veeri paika saanud, enam-vähem uduselt on sihid käes, ma üritan ja proovin, uuesti kui vaja ja hakkan elama. Ettearvamatut ja ootamatut, põnevat ja seiklusterohket, õpetavat ja teadjat, kuid ennekõike ilusat elu.