A winter's tale

Ma ei tea, kas sellepärast, et on uus aasta või mingil muul seletamatul põhjusel tunnen ma alates eilsest (kummaline küll, arvestades seda, et uus aasta algas ju üleeile) lootusrikast entusiasmi, et nüüd lõpuks ometi suudan ma saavutada tasakaalu ja heaolu oma elus. Et enam ei lase ma end vaevata nende kes-ma-olen-tüüpi küsimuste käes. Mul on omad eesmärgid, mul on omad soovid ja nüüd ma tõesti hakkan neid täide viima. Ma muudan oma elu kvaliteeti muutes oma suhtumist. Kui ma midagi tahan, siis ma teostan oma tahtmise. Ma ei kahetse enam. Ma elan oma elu nii, et mul ei tekikski vajadust kahetseda. Kahetsus on üks kõledamaid ja nukramaid tundeid, pole väärt aega ega miskit.



Päikese käes sillerdavad kohevad lumehanged vaid suurendavad mu entusiasmi ja lootust, et nüüd muutub nii mõndagi. Et selle aastaga muutub paljugi, mis on suuresti vaid minu enda teha. Ja ma lähen ja teengi!