Kell 6 üles, kooli ja koju, kool-kodu, kool-kodu... kodused tööd, kool-kodu, kodused tööd, kool-kodu... ja nii 12 aastat järjest. Tundub tapvalt igav või mis? Aga iga päev on kingitus, iga päev kannab endaga kaasas saladust, kas see siis tuleb ilmsiks või mitte, igatahes salapära on ja jääb. Ometi on see kõik meis endis kinni - kas me tahame, et meie elu oleks selline nagu ta on, kas me tahame salapära, kas me tunneme elust mõnu ja rõõmu, kas me tunnistame elu kui kingitust ja igat päeva kui õnnistust. Vastates jaatavalt kõikidele küsimustele, peaks kõik enam-vähem korras olema. Kuid - muidugi võiks midagi alati paremini olla, teistmoodi, aga eks kõik tuleb omal ajal. Alati tuleb püüelda paremuse poole, muidu ei tule ka seda "oma aega". Rutiinist võib saada põnev seiklus, seega kaoks ka ära sõna rutiin. Mida mina, muuseas, üritangi teha. Sest, tuleb tõdeda, et igal päeval juhtub midagi tavatut, iseasi, kas me siis märkame või mitte. Mina olen õppinud märkama, oli aegu, kus iga päev tõi endaga kaasa masendust, ent nüüd vaid elurõõmu. Kindlasti ka väljakutseid ja arusaamatusi, kuid eks sellega tuleb ju leppida ja väljakutsed on ka omamoodi toredad ning kui arusaamatused lahenevad, siis saame me ju targemaks, kas pole? Nii et on täiesti võimalik kaotada nö "igapäevarutiin" ja tunda elust rõõmu. Sellega muutub paljugi.
Lihtne öelda, kuid ometi on sel tõsi taga.
No comments:
Post a Comment