Ars longa vita brevis

Ma avastasin või isegi taasavastasin maalimise võlud. Kuid siiski ühe pisikese veaga: nimelt lööb minus maalimise käigus esile pedantsus ja rahulolematus oma tööga ning seetõttu ma võin üht pisikest lilleõit maalida pool tundi, tervet kimpu pool päeva. Lillemaali jätsin pooleli, ent maali, mil kujutatud meri, taevas ning tammepuu, sain valmis. Loodan, et millalgi saabub kübekegi vabadust ning saan selle - hoolimata pedantsusest - meeldiva ajaviitega jätkata.

Täna käisin vaatamas filmi Coco Chanel'ist ja ma võin nüüd suurema kindlusega ta lisada oma maailmalemmikinimestelisti. Oma tahtejõu, sihikindluse ja otsekohesusega saavutas ta midagi, mida keegi ei olnud varem saavutanud: ta tõi moepilti lihtsuse vabastades naised hingetuks tegevatest korsettidest, liigsetest kirevatest pitsidest, satsidest ja rüüžidest, maitsetutest ehetekuhjadest, sulgedega kübaratest ja muust jamast, millesse 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguseski kõrgema seltskonna daamid riietusid. Mõelda vaid, mis oleks saanud, kui ei oleks olnud seda suurepärast naist ja tema uudseid ideid.. tundub utoopiline, et tänapäevalgi peale teatrilava ka muudes kohtades nõnda riietutaks, kuid sellegipoolest - tänu me võlgneme talle kõik.




Mult küsiti kinokassas, et kas ma olen üliõpilane. Milline meelitus! Kindlasti on see tore aeg, ühikaelu ja kõik, aga veel ma seda ei taha ja ega ei peagi, mul on aastaid aega. Aastaid, et minust kujuneks välja selline inimene, kes ma tahan olla, et mul oleksid paigas mu eesmärgid, et ma üldse teaks, mida ma ülikoolis õppida tahan. Õnneks on aega. Üle pika aja ma tunnen tõeliselt, et millekski on veel aega.