The school of hard knocks

Õppetund elust enesest...
Juhtus üks äärmiselt veider ja eriskummaline lugu. Olid kaks inimest. Üks neist oli endas kindel, ta uskus endasse, lootis ja teadis, et tal läheb hästi. Teine aga ei olnud endas kindel, ei uskunud endasse ja ega ta eriti ei hoolinudki sellest, mis toimus, seega ta ka ei lootnud midagi, ei teadnud, kuidas tal läheb, tal oli ükskõik.

Mõlema jaoks oli see sündmus midagi ootamatut, kogematut. See, kes endasse uskus, oli ebatavaliselt närvis, kuid ometi ta ei kaotanud usku ega lootust, ta toimis teadmisega, et ta saavutab selle, mida ta tahab. Teine seevastu närvis ei olnud, aga tal oli siiski ükskõik ja ta ei teinud kõiki etappe korralikult nagu esimene tegi.
Ometi juhtus midagi, minu jaoks, enneolematut.
Teine saavutas selle, mida esimene ihaldas.
Esimene ei saavutanud midagi.
Teisel oli endiselt ükskõik.
Esimesel ei olnud ükskõik; ta teadis, et tal läheb hästi, aga tal ei läinud mitte kuidagi.
Tema oletused ei pidanud paika, kuigi ta on alati nii kuradi kindel, et tema oletused peavad alati paika, sest nii on varem juhtunud. Ta on saavutanud selle, mida ihaldanud, sest nii on varem juhtunud. Ta usub oma sisetunnet, sest see ei ole teda varem alt vedanud.
Ta arvab, et ta on tohutult arenenud, alles nüüd on ta võimeline oma soovid täide viima, alles nüüd suudab ta elada täisväärtuslikku elu; tegeleda sellega, mida hing ihaldab, järgida oma südant, armastada, olla kirglik. See sündmus, mis toimus - ta teadis, et see saavutus on loodud temale, mitte teisele.
Ta uskus endasse, ta oli kindel, et ta saavutab selle!
Ta teadis, et ta teeb seda!
Ta teadis!
TA TEADIS!
Tühjagi.. teine sai tema ihaldatu. Teine, kes sellest ei hoolinud põrmugi; siiani ei hooli, kuigi kellegi teise eneseusk ja -usaldus on raskelt haavata saanud. Muidugi siinkohal ei süüdista ma teist milleski; ta ei olegi kuidagi süüdi, ei saakski olla. Kui ta ka teaks teise kannatustest, ta ei mõistaks, sest ta on teisest puust kui see, kelle lootused on purustatud, kellel võtab kaua aega, et saavutada endine eneseusk ja -usaldus ning ta peab mõistma, miks juhtus nii nagu juhtus. Aga ta ei oska, ta ei tea, kust alustada; see sündmus lõi ta rivist välja. Mida ta valesti tegi? Ta teadis, et ta oskab seda! See on tema ala, mitte teise ala..
Midagi piiritult enneolematut on juhtunud temaga ja ta ei tea, kuidas enda seni suurepärase, üllatusterohke, inspireeriva elu uuesti endisele järjele saada.

Takka tipuks - need esimene ja teine on sõbrannad, head sõbrannad, juba kaua-kaua, võiks öelda, et isegi parimad sõbrannad. Muidugi nende sõprusel on veel palju areneda, nagu näiteks see, et miks esimene sõbranna oma kannatustest teisele ei räägi? Parimate sõbrannade vahel ei ole saladusi. Ometi jätavad nad mõlemad teatud asjad üksteisele rääkimata. Nii ei peaks olema. Nii ei tohigi olla. Aga ma ütlen, et need sõbrannad on väga erinevad, just niisama erinevad kui sarnased nad on. No pagan, nad ei saaks ilma üksteiseta eladagi! Nende sõprus on tugev, aga ometi on neil nii palju veel areneda...
Pisarad voolavad mööda mu põski.. first time facing the truth, before lived in a flowery self-centred way.