ma vihkan hipstereid

minge perse kõik, kes te end kalamaja tänavatel pool sajandit vanade kaamerataga pildistate ja need pildid FACEBOOKI üles panete

minge perse kõik, kes te tervet eelmise sajandi bändidegaleriid facebookis LAIGITE ja kuulate heal juhul kahte neist, teate vaid hitte, mitte lugusid

minge perse kõik, kes te väidate, et andy warhol on te iidol ja pop-art niii huvitab teid, see on niii lahe asi lihtsalt

minge perse kõik, kelle arust olid 60ndad niii lahedad lihtsalt ja jimi hendrix oli niii seksikas ja üldse see hipivärk oli niii tuus ma oleks ka pidanud ikka elama 60ndatel omfg nii lahe lihtsalt

võib-olla saadan ma teid perse, kuna mul on halb tuju. aga võib-olla saadan ma teid perse lihtsalt põhimõtte pärast.  

sest kui palju inimesi enam üldse midagi põhimõtte pärast teeb? kui sul põhimõtteid ei ole, pole sind olemas. sinust saab kas lasnamäe oss või hipster. 

aga samas, kui palju valikuid enam alles ongi. kuna ma lasnamäel ei ela, jääb mul üle otsustada vaid hipsteri kasuks. aga ma ei taha olla mingi retarded bändisärgiga tüüp, kelle arust olid 60ndad niiii lahedad lihtsalt. türa, sind polnud olemas siis! sul on ainult pildid ja hitid. sa tead, et olid biitlid, kes mingil põhjusel olid populaarsemad kui zombid või kingid. rohkem sa ei tea. türa, sa ei saa teada lihtsalt. 

ja sa ei saa teada, kuidas oli elu aastal 2008 või 2005. kuidas piraadi krõpsupakk maksis poes neli eesti vabariigi krooni. kuidas ladina-ameerika seebikad olid kõige lahedamad asjad üldse. kuidas õpetaja kirjutas sulle punase pastakaga päevikusse tubli. kuidas vanilla ninja oli kõige parem bänd üldse. see bändisärk oli õigustatud. see joonlaud ka. ja käepael. kuidas kõik, mida sa tegid, oli eesmärgistatud, kas või neljakroonise krõpsupaki nimel - sa said ta, sest alati oli sul värvli vahel paar karl von baeriga rahatähte. kuidas issi viis su loomaaeda ja emme viis su teatrisse - sest neil oli su jaoks aega. ja sul oli nende jaoks aega. 

kuidas arvutimängud olid midagi nii lahedat, et nende omamine oli luksus. kuidas onupoegadega pool tonni kaaluvast arvutist gta san andreast mängida.
ei, sa ei saa kunagi teada. 

ma ei olnud kohal, kui david bowie 'space oddity' esimest korda sisse laulis või kui freddie mercury koos rogeriga kensingtoni turul omatehtud riideid müüs ja naiste riietuskabiini piilus, aga ma olin kohal vanilla ninja kontserdil aastal 2005 ja oma vanaema majas igal paganama suvel koos onupoegadega gta san andreast mängimas ja piraadi krõpse õgimas.

ma olin kohal ja ma olin õnnelik.  

nüüd ma olen kurb, sest ma pole ammu kohale jõudnud. ja olengi kurb. saadan hipstereid perse. olen ikka kurb. kurvem kui keskmine eremiit. 

kõige ilusam eesti laul. kuulan seda ikka siis, kui pisarad silmis. kas siis kurbusest või õnnest. ei tea.