mulle on alati nii uskumatuna tundunud tõsiasi, et praegu
hetkel, mil ma šokolaadi söön ja santaolalla kitarriduetti kuulan
säästupirniga kolmekümnekroonist lampi põletan sellega kogu ruumi valgustades
ja iseennast pimestades keerleval arvutitoolil kahekümne esimeses sajandis istudes
voolab kuskil kaugel üks jõgi
ja ärkab üks mees
kes jõeveega nägu peseb
unest rasked silmad päiksesse suunab
ja on ääretult tänulik
et teda on õnnistatud selle hetke ja päevaga
et tal on oma kodu, oma koht, kus olla ja kuhu tulla
et tal lastakse olla
ja jõeveega unest raskeid silmi pesta
ma ei ole kunagi suutnud uskuda, et hetkel, mil ma end maapõhja tegemata ülesannete eest nean või end kahesaja kuuekümne neljandat korda kooli vean
joob kamp kunstnikke itaalia väikelinnas veini
märjukesest udused silmad täiskuule suunab
ja mõtleb, silmis peegeldumas täiskuu
ei tea mida küll homne päev toob
kus ja kes oleme meie
mida ma homme õhtul joon
ma ei ole suutnud võtta maailma nii väiksena nagu seda võtma peaks
ma olen teda võtnud kui midagi kättesaamatut ja kauget
pildiotsingutest hoidunud
ei tea, kas alateadlikult, salapära hoidmiseks või nii
aga mul pole õrna aimugi, milline näeb välja kreeka, mongoolia või nepaal
tean vaid, mis kliimavööndisse nad kuuluvad
ja kas seal elavad neegrid või pilukad
ei tea, kas alateadlikult, salapära hoidmiseks või nii
aga mul pole halli aimugi, mis oli selle künka taga, millel ma 9-aastasena lõuna-türgis seisin ja naeratasin
mäletan vaid, et oli soe ja märg
ja süüa sai hästi
No comments:
Post a Comment