MOTIVATSIOON

siinsamas, minu sees
minu kõrvaklappides, minu reie silelihastes, mu silmades

mu sügaval sees end peitmas aga vahel ka näitamas
end millegipärast vaid pooletunnistel linna ja tagasi bussisõitudel, kui ma tõesti kuulan muusikat.

jah
minu motivatsioon peitub minu muusikas

mida ma umbes nädalake tõeliselt kuulanud ei ole, olen kuulanud vaid simsi taustamuusikat, aga kirevase päralt - SEE AITAS!

ARVUTIMÄNGUD PÄÄSTAVAD

nad annavad sulle teistmoodi rutiini, mis tekitab sõltuvust ehk see on midagi pöördvõrdelist igipõlise argirutiiniga kool-kodu-trenn ja ühtäkki sa mõistad selle argirutiini vajalikkust/kasutegurit enese motiveerimisel selle nimel, mida sa tunned, et sa

tahaksid teha

kohe päriselt

ainult et pooletunniseid sõite on päevas vaid kaks ja nii tillukese sagedusega kipub motivatsioon kaduma, haihtuma kuhugi mida-ma-homme-selga-panen-ma-ei-jõua-ju-õpitud-kõht-on-tühi-kool-on-ka-mõttetu hulka. sest need neli tühist mõtet käivad mu peast ka kõige tavalisemal kolmapäeval läbi ja halvavad kõik positiivse, kõik TÕELISE, mille küljest kinni hoida

ja seega ma lasen lahti

mängin simsi
rutiini ei teki sest enam ei saa
pöördvõrdelisest seosest rääkimata
ja enam ei ole millestki kinni hoida

aga et motivatsioon siiski ei kaoks - miski nii võimatu realiseeruks SELLISES ühiskonnas, SELLISE materiaalse seisuga ja SELLISES EESTIS,
tuleb olla ääretult naiivne ja endasse ka alusetult uskuda.

ma naiivselt loodan, et mul õnnestub olla naiivsem, kui ma olen.

suveni
sügiseni
või siis

ajani, mil sa arvad, et sa oled jõudnud sinnani, kuhu sa arvasid end jõuda tahtvat

ja midagi nii ilusat saavutanud - vaid enda, mitte kellegi teise jaoks - võid rahus edasi minna, sest just sinna kõik teed ju tahes-tahtmata viivad
tuleb vaid valida õige tee ja

olla just nõnda ääretult, otsatult, lõputult

naiivne


sest matemaatika on kõige alus

ja füüsika seletab lahti seda, mis on