feeling kinda sinister

kui ma kunagi filmi teen, siis...
siis on selle soundtrackiks vol 17171 pink floydi 'shine on you crazy diamond' plaadilt 'delicate sound of thunder', mille ma oma ema vinüülikogust leidsin ning öösiti oma voodil lesides piinlikult vaiksel, kuid siiski nirvaana-efekti lubaval volüümil salamahti kuulan.
ma olen väga hale ja fantaasiavaene inimene (antud hetkel, olevikus, reaalses elus) ning ma ei suuda mõelda mitte ühtegi stseeni peale ühe, kus laulu nii umbes neljandal (või kolmandal või viiendal) minutil trummid sisse tulevad ning ma (või keegi teine..) kergelt tormise ilmaga merelaintesse, aegluubis, nagu vägevad hetked ikka filmides, sisse lendan and feeling kinda sinister. actually, the very opposite of it. 'feeling kinda sinister' on mind kummitanud täpselt nagu 'vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust ei olnudki' ehk mul ei ole mitte mingit otsest seost sellega ja ma ei tea, mis see on või kust ta tuli ja kuni 17. juulini 1:11 ma ei teadnud, mida tähendab 'sinister'. tähendab, loogiliselt võttes midagi patuga seotut, aga ma ei usalda ka iseennast. seega, google fucking translate, mis ütleb küll suurelt 'võigas', aga mina leian sealt ka parema vaste: pahaendeline. well, close enough. selline on siis minu film, tähendab lühifilm, pikkusega 21 sekundit ja 7 sajandikku.
naljakas, et ma olen tegelikult hästi detailne inimene
- kui ma mõtlen, et ma teen filmi, ei tule mul kunagi ühtegi põhiideed, vaid ainult stseenid ja soundtrackid ja tegelased ja tegevuspaigad, kuid miks ja milleks, ma ei tea. mulle tundub, et ma ei oskagi teada. vähemalt mitte veel.
- kui mul on kästud analüüsida kellegi või millegi ilu või kui ma kedagi esmakordselt näen, märkan ma selliseid asju nagu ilus silmajoon või lõuakuju või kulmutihedus või värvivarjundid ta juustes, aga tervikut ei suuda ma analüüsida ei esmakordselt ega ka hiljem (nagu ka mitte üheski kirjandis või raamatu arvustuses, mida meil seal k-tähega algavas kohas teha on kästud, mu h-tähega algavad asjad on seetõttu alati halvad)
- ja kõiki neid detaile, mida ma märkan ja mis mulle meelde jäävad ja mis mind huvitavad, ei suuda ma kunagi seostada ja tervikuks siduda, sest...

sest ma olen ise ka katki. ma ei ole tervik. ma ei ole terve. ma olen täpselt samamoodi puruks nagu kõik need klaasid ja vaasid, mis eales mu ema käte vahelt libisenud on (naljakas, ma ise ei ole kunagi ühtegi vaasi või klaasi purustanud, kas mul on midagi viga?)

jah. ilmselgelt on mul midagi viga. ma kannatan lõhestunud isiksuse sündroomi all ja mulle meeldib, eks ole, teeme nii, jah, mu kallis alter ego. ('i didn't create some loser alter ego to make myself feel better!')

eks ole.

naljakas, kui palju ma valetan. eelkõige iseendale. naljakas, kui naljakad kõik need absoluutselt mitte naljakad ja mitte mingisugusegi huumoriga seonduvad probleemid või asjaolud või eluolud või iluolud või olud või ilud või elud



ma pole tervik

järelikult pole ka tervik mitte miski, mida ma loon.

kui ma kunagi filmi teen, siis...
siis pole ta tervik.

aga mulle meeldib, eks ole, teeme nii, jah, kallis, muidugi, meeleldi.


tänane folk oli jälle vahva, või noh, midagi. seltskond vahetus, minu jaoks täiesti võõrad inimesed, aga nad olid minu seltskond. nagu eilegi. inimesed, kes mind mu lapsepõlvest saati tundnud on, aga täiesti võõrad, noh, saate aru küll. mulle meeldis see, et märt avandi oma 'hääle lahti suitsetas' ja muidu muhe oli. üks mees mu seltskonnast märkis, et märt nägi välja nagu ta oleks nädal aega järjest tina pannud. mulle tundus see nii loomulik, ta 'kerge hommikune habe' ja noh, muhe olek. alkohol ja tubakas on kuidagi nii psühholoogias kinni mul, et nad ei saagi välja sealt. jimmy page, lou reed, keith moon, jimi hendrix - nad kõik tegid seda, nad kõik elasid seda, nad kõik olid seda ja kui nemad olid, siis tahan mina ka. mingisugusel tasandil ma olengi, aga see on väeti ja hädine ja alaealine ja kahekümneesimesesajandlik. see sajand on alles oma teise dekaadi alguses, ent juba ma tean, et ta on sitt ja edaspidine on ainult sitem ja see on nii kurb, et mul tulevad sellest paratamatusest vihapisarad ja jällegi häbi enese eksistentsi üle ja valel ajal sündimine ja kõik see kõik see...
ma tahaks, et ma suudaks, aga mul ei ole mitte mingisugustki usku, mitte millessegi, mitte kellessegi, ma olen täiesti tühi ja mul on nii, nii kõrini sellest.

*another moment when i feel that i hate myself more than the inequality of the world and its substance ever existed*

täna folgil oli üks hetk, mil ma lamasin tekil ja vaatasin, kuidas eri värvi pilved eri suunas liiguvad ja keegi küsis mult, mida ma sünnipäevaks tahan ning ma vastasin, et võimalust lennata pilvedele ja et need oleksid pehmemad kui kõige pehmem vatt ja et kui mul tuleb tahtmine, saan ma lihtsalt pilveserval jalgu kõlgutada ja end kaalutult, olematult, ebareaalselt tunda.
ning muidugi võimalust õppida sigatüüka koolis ja londoni reisi.

kellelgi oli rannas telk, mille sees oli saun ja nad andsid meilegi loa seal käia ja õues oli nii mõnusalt hämar ja me muudkui käisime sauna ja mere vahet ja seal oli kellelgi suitsu ja ma ei küsinud seda ja nii uskumatu kui see ka poleks, olen ma viimased paar tundi totaalses suitsunäljas olnud ja ma olen kärsitu ja vihkan ennast ja tahan suitsu ja vihkan ennast seetõttu veel rohkem.

aa, kusjuures, ma ei ole üldse veendunud, et mu filmist üks hea film tuleb. ma olen selle postituse kirjutamise ajal muudkui tõstnud seda nõela ja hullu teemandi muudkui algusesse tagasi pannud, sest mulle ei meeldi vokaalosa. ja igakord, kui trummid sisse tulevad, tuleb mu silme ette pilt kolm tundi tagasi alasti minust laintevoogu mingisuguse marihuaanalaulu sõnu kisendades sisse kargamas. see ei tundu väga originaalne, huvitav, eriline ja kõike muud, mida üks film olema peaks, või mis? ma ei tea. kui ma kunagi filmi teen, siis...
siis ma teen hea filmi.

kell on mingi 2:05 ja ma mingi luban, et ma teen mingi hea filmi.

käisin paar päeva tagasi kuskil kärdlas joomas (ma tavaliselt ei käi joomas, ma ei pruugi alkoholi üleliia, tõsijutt) ja seal oli üks tüüp, kelle nimi oli varblane ja ma ostsin küpsist ja me suitsetasime vanaema saunas ja see oli kord 1717171, kui mulle öeldi, et mulle sobib suitsetamine. ma ei oska lihtsalt kuidagi reageerida. oh, jumala hea, ma ei reageeri. alates nüüdsest, kui ma ei oska reageerida, ma ei reageerigi. palju parem on. mitte reageerida. see on hea tunne. aitäh, kes iganes lubab mul tunda tundeid.

tegelikult ma tahtsin sellest eri värvi pilvede eri suunas liikumise vaatlemisest hoopis seda kirjutada, et millegipärast tekkis mul tol hetkel vajadus hoopis pink floydi (ja ühe hea joindi) järele ja ma lihtsalt ei suutnud seda igatsust hoomata, aga ma teadsin, et ma kirjutan sellest, ma tegin nagu mittesõnalise mõttelise lubaduse endale ja ma pean alati oma lubadusi. see ei ole nagu suurem asi, millest rääkida, ehk hoopis see, et kui ma mingi kell 0:34 (kunagi mulle meeldisid numbrid, enam mitte nii väga) oma tuppa naasin ja led zeppelini vinüüli, mis mul nii umbes sajakordselt läbi kuulatud on, mängima panin ja 'gallows pole'i' kaasa laulsin, oli midagi nagu valesti ja muidugi oli see pink floydi puudumine ja ma panin siis mängima selle hullu teemandi ja ikka oli midagi valesti ja ühel hetkel oli kõik nii valesti ja 'valel ajal vales kohas' leidis jälle rakendust ja et kui sa midagi väga tahad ja sa ta lõpuks ka saad, ei tahagi sa seda enam nii väga ja tühi tunne on. muidugi ei olnud see floydi vinüül, mida ma seal tekil peesitades igatsesin, vaid kontsert, kuna ma juba kontserdile tulnud olin. ja juba hetk hiljem soovisin ma olla hoopiski woodstocki festivalil. ma tean, et ühel hetkel pean ma reaalsusega leppima hakkama, aga teeme nii, et see hetk ei ole see siin praegu ja veel hulk järgmisi ka mitte. teeme nii, eks ole kallis, jah, muidugi, meeleldi.

ma võtsin julguse kokku ja kuulasin vokaalosast edasi. polnudki nii õudne. sõnad voolasid mu kõrvust mööda, ei suutnud tervikut hoomata, midagi kellegi noorusest ja muidugi hullust teemandist ja ma olen väga veendunud, et seal on mingi deep point, mida ma catchinud ei ole puhtalt sellepärast, et ma ei ole oma üürikese eluea jooksul omandanud võimet süveneda. lahe.

kell on mingi 2:34 ja ma mõtlen, et äkki ei olegi nii hea mõte öösiti blogipostitusi kirjutada ja nelja raamatut korraga lugeda ja muusikat kuulata, aga äkki ikka on ka.