"kus sa nüüd lähed niimoodi paljajalu?"
"suvi ongi selleks, et paljajalu kõndida!"
suvi ongi selleks, et end sidemeist lahti kiskuda ja rutiinihaavu lakkuda, et visata end vabaduse visa palge ette ja alasti laintevoogu sukelduda. nii ülekantud kui ka otseses tähenduses.
või siis jah, et paljajalu kõndida.
mingisugune üüratu enesetõestus/teostusvajadus lööb eriti erksalt välja täiesti võõraste ja pealtnäha täiesti teistsuguse maailmavaatega inimeste ees. või kas see on enesetõestus ja -teostus vajadus? ehk on ta hoopis oma maailmavaate kaitsmine? soov teisi šokeerida? jahjahjah. nii on see alati olnud.
folgil, nagu folkidel ikka, leidus karvaseid ja sulelisi ning ma ei tea, miks, kas ürituse alkoholivabasuse (...) või mõne muu veidi tähtsama faktori tõttu ei olnud seal piisavalt... minu inimesi. mida aeg edasi, mida tumedam taevas, mida sobilikum õhkkond, nägin ma enda ümber üha enam ja enam vanu inimesi, väsinud inimesi, surnud inimesi. ja kõik emotsioonid olid kui luuaga pühitud. seal ma siis istusin, üpriski lava ees, oma tekil, paljajalu, märgade juuste ja riietega ning tundsin end rohkem üksinda kui kunagi varem.
kuid enne õhtut, kui päike veel kergelt pilvede vahelt kumas ning meeldivalt tibutas, tundsin ma end hästi. samas kohas, samal tekil, samade inimestega, aga ka minu seltskond ei olnud minu inimesed. sellele vaatamata suutsin ma siiralt naeratada jaan pehki muheda esinemise peale ning mõne rea üle lausa naerda. tundsin, et tema on minu inimene, teatud teistmoodi mõttes, aga sellele mõelda oli hea ning see pani mind omakorda naeratama.
mu tähelepanu oli köitnud mees, kes sõi hapukurki. tal olid lennoni prillid ja ta pesemata sassis juustele oli tõmmatud postimehe peapael. või käeside. või lauajalasoojendaja. või sinine riideriba, kuhu oli kirjutatud postimees. pole oluline. ta oli samuti paljajalu ning hiljem ostis ta sama jäätist, mis mina. pistaatsia, kahe palliga. ürituse kirkaim kriit karbis. alati leidub üks tüüp, üksainus tüüp.
elu on hakanud endale päris kummalisi seaduspärasid kasvatama.
a me gusta esto mucho
kui suvi oleks kook, siis selle üks parimaid koostisosasid oleks ujumiskõlblik meri (tegelikult, mis mul viga novembris või märtsis veemõnusid nautida, lihtsalt sõna "nautima" saaks veidi teistsuguse tähenduse, või mis) ning pole päeva, mil ma kilomeetri kaugusele randa ei väntaks ja täie pasaga sisse ei kihutaks. alasti ujumine ning eriti vihmase ilmaga on ühtemoodi hea, olenemata seltskonnast. mitte et ma ei oleks ühe poisi seltsis seda teha tahtnud. mulle ei mahu pähe, et me tunneme, või tähendab, tema tunneb mind mu sünnist saati, et mu ema on olnud tema lapsehoidja, et me vanaisad saavad läbi ja et parima tahtmise korral oleksime me naabrid. ning muidugi - ta teeb bändi. ja ta on seal bändis täpselt niisugusel positsioonil nagu mina tema asemel sellises bändis oleks. kõik justkui loksus paika, meant to be. aga kui ma end tema asemele panen, siis ma tripiks ka mööda maad ja ilma ringi, käiks festivalidel, aga noh, ma olen haigelt alaealine ja tema on nii haigelt täiskasvanud ja see on nii uskumatult haige, kuidas su sünniaasta, jälle, becomes a major factor in everything you do. ja ma veel põen, et mu vanusenumber on juba nii suur ja et ma ei või enam teha seda ja teist, ma ei või ostukeskustes käruga sõita, seda tehes käna käia, naiivne olla, maailma mitte loogiliselt mõista.
ma võin süüa sitta. seda ma võin alati teha. this is a very, very disgusting fact because of moral bullshit.
flyin' skies of fortune
each have separate ways
on the wings of maybe
downy birds of prey
zeppelini 'ten years gone' on mul nii peas ja kõik need page'i kitarririffid ja planti külmavärinaid tekitav toon ja teadmine, et ma ei saa mitte kunagi mitte kunagi mitte kunagi sinna aastatetagusesse aega, ten (x4) years gone.
then as it was, then again it will be
though the chords may change sometimes
rivers always reach the sea
kuidas need read läbi planti hääle mu südamesse külma noana lõikuvad, sest mitte miski muu ei suuda seda tunnet paremini kirjeldada, seda mitte-kunagi-tunnet, mitte miski, mitte kunagi.
mitte ükski merelaine, mitte ükski folk, mitte ükski hapukurki sööv mees, mitte miski, mitte keski.
ma tahaks, et ma suudaks, aga mul ei ole eneseusku
ma tahaks, et ma muudaks, vältimaks möödalasku
ma tahaks, et tingiv vorm minuga ei tingiks
ma tahaks, et kõige vägevam mulle selle võimaluse kingiks
küll siis lehed langevad heaga
küll siis minagi purjus peaga
leian oma tee
läbi tule
läbi vee
kaugele ära
kesk pimestavat sära
kus on mul lubatud teha kära
kus õnn on käega katsuda, taskusse pista, koju võtta
ära süüa, peitu panna, maha matta
oleks oleks oleks olemas
ehk vaatan ma liiga hoolikalt
et ei näe sind tulemas?
No comments:
Post a Comment