jah. ka lihtsalt laused saavad kummitada. ja see lause, täpsemalt küll NO99 etenduse pealkiri, on mind juba veidi aega kummitanud, ehkki ma seda etendust näinud ei ole ja peale pealkirja ma sellest midagi ei tea. võib-olla ongi nii parem, on mul ikka ja alati kombeks vabandada. ning ikka ja alati ma muudkui vabandan ja vabandan, kuid midagi ette ei võta. sellised "tüüpilise eestlase" omadused hakkavad aastatega ka minule aina omasemaks saama. kuid kas see mitte nii ei peakski olema? et mina, noor eesti neiu, kes maarjamaal sündind ja sirgund, üha enam eestlaseks saab. sest olla eestlane ei olegi lõppudelõpuks nii masendav ja muserdav, kui teatud allikad meile lapsepõlveaegadest saati sisendanud on. see, et eestlased muudkui vinguvad ning üleüldse pessimistlikult ellu suhtuvad, on jah, tõsi. üldistades, alati üldistades. kuid eestlus
on midagi muud
ja seda midagi muud kogesin minagi kesk tuhandeid eestlasi, ainult et pisar mu silmas ei pääsend laulupeo hümni ajal valla mu ümber kisendavate väikelaste ja telefonitsi sõbrannadega vestlevate noorte emade tõttu. ent selle fakti pärast voolas neid siiski ojadena ning ma laulsin ja laulsin ja laulsin ja kahetsesin, et ma ei olnud otsinud endale koori, millega kaare all laulda. järgmine kord, lubasin ma endale. mis iseenesest oleks juba kolmas, aga teistmoodi, vanemana, kogenumana.
kuidagi kohatu oleks kirjutada midagi oma hädisest elunatukesest peale millegi nii suure ja üleva kui laulupeo kirjeldamist, ent ometi ei ole mul mahti seda teha olnud ja miski justkui ütleb, et ma peaks.
aga muidugi ei tea ma, millest alustada
või kui palju ma peaksin kirjutama
kui palju sõnad üldse väljendada suudaksid
muusika tundub suhteliselt süütu subjekt olevat
ma lihtsalt tunnen, et ma pean sellest kirjutama, sest see blogi on eelkõige mulle iseendale ja muusika on osa minust ja minu muusika (olen ehk liiga isekas, et nimetada kellegi teise loomingut "minu muusikaks") on mulle...tähtis, aga see on ka nii totralt vähe öeldud
kui ma kirjutan siia laulu pealkirja, mida ma viimasel ajal palju kuulanud olen, siis see kõlab kuidagi nii...ebatähtsalt, aga ometi ta ei ole
ja kui ma ütlen, et ma tsiteerisin blogipealkirjas leonard coheni 'so long, marianne'i sõnu ja et see laul on mulle korda läinud, siis kõlab ta täpselt nii, nagu ta ei oleks
küllap on oluline, et ma ise tean, et ta on
aga see ei ole kaugeltki veel kõik
mitte midagi ei ole mitte kunagi veel kõik
then as it was, then again it will be
and though the course may change sometimes
rivers always reach the sea
flyin' skys of fortune, each have separate ways
on the wings of maybe, downy birds of prey
kind of makes me feel sometimes, didn't have to go
but as the eagle leaves the nest, it's got so far to go
do your eyes not sparkle, senses growing keen
tastin' love along the way, see your feathers preen
kind of makes me feel sometimes, didn't have to go
we are eagles of one nest, the nest is in our soul
mu nirvaanalaul (siinkohal pean vajalikuks märkida, et ma ei tea, mis mu nirvana nirvaanalaul on, kas lithium või come as you are või lõhnab ta hoopis nagu deodorant?)
ja muidugi hakkasin ma kohe nirvanat kuulama
vastik, püsimatu, saamatu laps
saatana sigitis
(kas sellepärast, et see on üks ilusamaid sõnapaare? vast mitte)
ühes asjas jõudsin ma selgusele: led zeppelin oli, on ja jääb üheks mu lemmikuimaks bändiks ja nirvana, kahjuks või õnneks, ei küündi ligilähedalegi
aga nirvana on väga, väga hea
ja led zeppelin on ... led zeppelin
see ei tundu tegelikult õige niimoodi bände võrrelda, sest kahtlemata on nad mõlemad väga head ja lausa nii head, et ma neid millegi nii lihtlabase nagu "väga heaga" iseloomustan. üldse, kas bändi, mis on muutnud inimeste elusid, saab üldse sõnaga "hea" iseloomustada. mulle tundub, et ei saa. aga ometi ma seda tegin. sest "hea" tundus lihtsalt kuidagi... sobilik. seda tegelikku tunnet ei saa, nagu ikka kõige paremate asjadega on, sõnadega väljendada. seega, nirvana ja led zeppelin on ühed kirjeldamata head bändid, sest ühe asja kaudu on need kaks bändi, vähemalt minu jaoks, seotud ja see asi (miks küll ei saa ma asendada seda kommertslikku sõna millegi muuga, miks mulle tundub, et eestikeelne või mis tahes keelne vaste sellele puudub, kas sellepärast, et mu enda sõnavara on lihtsalt liiga kitsas ja ma olen tegelikult üks harimata maalaps?!) ongi see asi, mis mind eelmist postitust kirjutama ajendas. tagantjärgi lugedes kannab see endas edasi vaid emotsiooni, sest nagu aru saada oli, sõnadega oli seda raske väljendada. ning mina ja paar mu sõpra, kes olid mu kompanjoonid tol ööl, olemegi vast ainsad seda teksti mõistmaks. ütleme nii, et ma ilmselt armusin. jah. tere. same old. "ma vist armusin", "ega ma ju päris armunud pole" jne. ma tean, kuidas see kulgeb. ma tean. ja ma tean ka seda, et reaalselt ei tule sellest midagi ja pole midagi olnudki. aga kuna ma olen naiivne ja noor, siis nii umbes 5% minust (aga see protsent on oma suurusest hoolimata hästi tugev) usub, et äkki, äkki... ma ei lasku detailidesse (mu blogi ei loe keegi, aga ma olen siiski liiga arg, et seda teha. mõttetu argpüks). aga.. jah. on igasugused märgid ja... see tunne, see värske armumise tunne, kui sa ei saagi veel teada, kas sellest tuleb midagi või kas ta on juba suhtes või midagi muud reaalset, on maailma kõige parem tunne ja sel ööl see minuga juhtuski ja ma olin esimest korda 2011. aastal tõeliselt õnnelik. ma olin selle poisiga koos ka järgmisel ööl, aga murphy seaduse järgi ei läinud muidugi kõik nii, nagu ma oleksin tahtnud, midagi ebareaalset ehk siis head ei juhtunud. ja teisel ööl olin ma purjus. mul ei ole kunagi tegelikult õppetundi sellest, et alkohol on halb või midagi olnud, ehk see oligi see kord? oli, mis ta oli, ma ei ole teda peale seda näinud ja ei ole ühendust võtnud, sest... ma olen eestlane. ma ei tohiks niimoodi vabandada, see on isegi rahvust solvav, aga olgem ausad, oleks ma mõni temperamentne kreeklane ja tema hispaanlane, ei oleks kogu seda...
oleks oleks poleks olemas. ma parem ei aruta seda teemat enam. sest ei olegi teemat, mida arutada. mu noor mõistus otsustas lihtsalt üle aasta aja jälle... armuda. või midagi. ma mäletan selgesti seda aastatagust aega, kui ma armunud või midagi olin. tõus ja mõõn, õnn ja rõõm ning palju pisaraid. ning viimased nii umbes üheksa kuud on mu usk armastusse ja muusse taolisesse nulleerunud, selle tõeliseks taastamiseks läheb veel tükk aega, kõigepealt aga on vaja leida ajend... armumine see aga pole. ja ma ei teagi, mis on armumine või mis on armastus või mida ma tundsin hetkel, mil me pilgud esimest korda kohtusid. "armastus esimesest silmapilgust" on veel naiivsem väljend kui mu terve elu naiivsus kokku, seega ma parem seda tõe pähe ei maini. pealegi, armastus kõlab nagu midagi vastastikkust, vähemalt selles kontekstis. seda ma aga ei tea. mitte kunagi.
ühe asja eest olen ma talle aga tänulik. tänu temale mõistan ma nüüd väljendit "you had me at hello"
because he really did
he really had me at hello
and i will always remember that, no matter what
i'll keep it simple, i'll read a book
if he will watch, i'll take a look
'cos i'm too busy for loving
with unconscious love-digging
vahel on mul tunne, et me ühiskond ei ole jõudnud vaid selleni, et seks on tabu, vaid et ka armastus on tabu. ja järele jääb vaid töö. aga mida tegi töö? töö tegi opossumist inimese ja töö tegi inimesest looma.
sest lõppudelõpuks arvan ma end leidnud olevat elu mõtte. mitte et ma seda üldse kunagi otsinud oleks. eks asjad kipu ikka nii olema, et ei leita seda, mida otsitakse, vaid seda, mida ei otsita. ja elu mõte on täpselt nii lihtne nagu ta kõlab: olla õnnelik. kuid see, iseenesest, on raske. aga kui sa tead, mis on õnn ja sa seda kogenud oled, kas või viivuks, võib sind juba õnnelikuks inimeseks lugeda.
milleks mu verinoor elufilosoofia lõpmatuid netiavarusi nüüd ummistama jääb, ei tea. ehk selleks, et oleks hea. mul, kellelgi teisel...
ma armastan unenägusid. ja neid näen ma siis, kui ma magada saan. ehk siis, nii kurb kui see ka poleks, ainult suvel. hiljuti nägin ma unes, et ma ronisin mingisuguse seltskonnaga himaalaja tippu ja õues oli pime ja külm ja mulle ei meeldinud see ja mu sõbrad ostsid marihuaanat. see oli vahva uni. head ööd.
No comments:
Post a Comment