and today is the day (i was such a nice person)
(ma ei tea, kas oli see see lugu või saatus või mõistus või mis iganes aitab sooritada minusugusel inimesel matemaatikaeksamit veatult, aga näe, juhtus nii. poleks kunagi uskunud. ma arvasin, et ma ei oska matemaatikat. selgus vastupidine. eksami tarbeks ülesandeid lahendades kuulasin ma just seda lugu. ning tükiks ajaks on nüüd koolil kriips peal. vsjo. kanets. ja ne magu gavarit a škole, ne dumat a škole, eta vsjo. ja ma ei hakkagi kahtlema oma vene keele grammatikas, pole aasta aega õppinud seda keelt, las ta olla, suvi on. ma parem panen selle teksti sulgudesse, sest ma vist siiski ei poolda õppimist või sellest rääkimist, aga just sellepärast pole ma aasta otsa maganud ja trenni teinud, nii et screw it for a while)
veidi aega tagasi mõtlesin, et peaks senisest rohkem eesti muusikat hindama hakkama, sest eestlased on teinud ikka väga head muusikat. ja siis ma hakkasingi. muidugi avastasin ma, et kuulsamate laulude sõnad on mul kõik peas. ikka puhas eesti värk. ja siis seda laulu kuulates, no ma ei tea, kirjeldamatult hea on see kõik kokku. läbi aastate ohtliku lennu episoode vaadates olin ma liiga noor, et rohkem sellesse süveneda, et taibata, et see on kõige parema elektroonilise instrumentaalosaga lugu üldse. ja siis need sõnad. kõige õigem, seega ka kõige valusam iroonia. ma armastan hetki, mil ma suudan seda kuulates tollest irooniast natukenegi üle olla, ent kirjeldamatu tunne on kirjeldamatu. iga elatud päevaga olen ma aina uhkem oma ida-euroopa/põhjamaa päritolu üle, sest ainult selle kandi inimesed suudavad midagi sellist korda saata. lõunamaalased on teadagi teise ellusuhtumisega. olen neid kadestanud ja kadestan veidike veelgi, aga mitte piisavalt, et kibestuda. eestlane olla on uhke ja hää. ning ma ei tea, kas suudaksin midagi ilmaga seonduvat armastada rohkem kui eestimaa suvesid. mitte seda globaalsest soojenemisest või mingist muust inimkonna enda tehtud totrusest tingitud überpäikselist ja kuuma suve, vaid seda vihmast ja äikesetormist ja muidu toredat suve. see suvi võiks toimuda mõni vahva tornaado või metsik keeristorm (ehk on nad üks ja sama, alati kahelnud selles, mitte kunagi järele vaadanud, häbi). tahaks mingit anarhiat. kui ei teki seda poliitiliselt, las ta tekib looduses. mulle kohe tõesti ei meeldi kord ja muu taoline. aga mõelge vaid, mis siis saaks, kui maailmas oleks kõik nii, nagu mingi suvaline isik tahab. kõike ei saa. ma hakkan vaikselt harjuma sellega juba. aga unistada on ikka tore.
millega ma harjuma ei hakka, on suvi, mis tegelikult juba käes on. vaimselt olen ma tagasi täpselt seal, kus olin ma aasta aega tagasi. see teadmatuse tunne, et mida ma nüüd teen, kui mind on välja kistud laostavast rutiinist ning visatud vabaduse visa palge ette. kõik toimub nii kähku. minusuguse flegmaatilise inimese jaoks on see ühtlasi ka mõistmatu. ühel päeval on sul eksam ja teisel päeval on sul vabadus. ühel päeval oled sa siberis ja teisel päeval new yorgis. i just cannot fit in. alkohol on saatanast, aga ilmselt pöördun ma vaikselt tema poole. sympathy for the devil. and i used to be such a such a such a nice person.
order is for idiots, ought to handle chaos
it may be that your whole purpose in life is simply to serve as a warning to others.
_
ja ma tahaks sülitada oma naiivsusele ja matta see mutta, aga muud ma teha ei oska kui nutta.
ning see tõsiasi ajab mind omakorda nutma
ja ma ei kasuta sõna fakt
sellega mitte ainult ei riimu vaid meenub
molotov-ribbentropi pakt
see on kõik üks suur lollus
ma ei mõista
kord on maailmas palju lollust
ja kord tarkust
kord on kõik nii lollid
ja kord nii targad
enesest hakkab hale
ning jah, kui ma kolmekümnendaks eluaastaks kaugemale jõudnud ei ole, tõotan ma siinsamas, et minust saab female tyler durden. ma teen kõike, mida tegi tyler ja enamgi. ma olen kõike, mida oli tyler ja enamgi. aga seda ainult siis, kui ma kolmekümnendaks eluaastaks kaugemale jõudnud ei ole siit väiksest urkast, kus ei lasta mul olla rahus ega kuulata muusikat ega laulda ega elada. sest pffffffft, ma olen ju teismeline, kui teismelised on ülbed ja tujukad, lapsikud, mõtlematu käitumisega ja muidu nõmedad, siis milleks üldse nende vajadusi rahuldada? pigem vastata neile samaga, palju lihtsam. eks parim kaitse ole ikka rünnak.
i found a new term for teenage - dead circle
but what i can't find is a way out

kunagi istusime sõpradega minu nõukaaegse köögi laua taga, purjus pea ja suitsuste kopsudega ning kõigil meil olid silmad märjad ühe minu sõbra sõnadest. eks ole see ikka nii, et mis kaine peaga meelel, see purjuspäi keelel. kell võis olla umbes üks öösel ja minu elutoa kõlaritest kostus ruja. selgus, et ruja on südames ka minu sõpradel. aga kellel õigel eestlasel ta südames siis ei oleks. sõbra suust kõlasid sellised sõnad, mis mulle tollest õhtust, olgugi et pea üpris purjakil oli, tükiks ajaks meelde jäid. tegelikult rääkis ta mulle sedasama juttu, mida ma terve elu südamepõhjas uskunud olin, aga mitte keegi ei olnud mulle otseselt seda rääkinud. ja nüüd, kui talt tagantjärgi selle kohta pärida või teemat uuesti arutada, ei oleks ta kindlasti enam nõnda veendunud, kas siis kaine pea või kaine reaalsuse tõttu. selline see elu juba kord on.
juba tolleks märtsikuuööks olin ma suretanud suurema lootuse ja matnud oma edu. ent siiski, sõbra sõnad olid need, mis äratasid, olgugi et pisikese, lootusekiirekese mu südames ja mis sest, et mitte kohe, aga mingist hetkest ma hakkasin juba vaikselt midagi arendama. mille suunas, te küsite. küllap oli ta midagi pisikest. aga et jõuda suuremate eesmärkideni tulebki ju alustada väiksematest. nii kurb, et ma seda alles hiljuti mõistma hakkasin, aga tagantjärgi heietada ei ole siin mõtet. kui ma vaid suudaksin üle olla ümbritseva maailma survest ja ajada vaikselt oma asja... lihtsalt see "minu asi" on midagi, mida on pea võimatu vaikselt ajada, igas mõttes. kuigi ma tahaksin. aga paljugi. millalgi pidin ma ju leppima, et elu ei ole vaid lust ja lillepidu. ja millalgi ma pidin ju mõistma, et silmaring ei laiene iseenesest. ja millalgi pidin ma mõistma, et oma vanusest ees elamine ei too mitte kasu, vaid kahju. mu silmaring ja teadmised oleksid mitmekesisemad, kui ma ei oleks arvanud end mingist hetkest juba täiskasvanute hulka. aga oleks on paha poiss. i shall do what has left to do.
nihilism

nihilism ei ole probleem. nihilism on ainus aktsepteeritav maailmavaade.
Nihilism (ladina sõnast nihil 'eimiski') on filosoofiline positsioon või maailmavaade, mille järgi maailmal, aga eriti inimese elul ei ole tähendust, eesmärki, mõtet ega väärtust.
Terminit 'nihilism' kasutati esimesena Prantsusmaal 1787. Sõna 'nihilist' kasutati Prantsusmaal juba 1761, kuid mitte praeguses tähenduses, vaid ketserite kohta. Filosoofiasse tõi mõiste "nihilism" 1799 saksa filosoof Friedrich Heinrich Jacobi.
Eetikas ja moraalis tähendab nihilism autoriteedi, moraali ja sotsiaalsete tavade eitamist või koguni nende vastu võitlemist. Nihilistide meelest peaks moraal põhinema mitte kultuurilistele, vaid individuaalsetele alusele.
Filosoofias käsitles nihilismi esmakordselt Friedrich Nietzsche, kes kuulutas välja "väärtuste", s.o. kultuuri, moraali ja õiguse ümberhindamise. Nietzsche pidas kristlikke väärtusi nihilistlikeks ja nimetas kristlust nihilistlikuks religiooniks, sest selle meelest on maapealne elu mõttetu, olles vaid ettevalmistus surmajärgseks eluks. Nietzsche nägi väljapääsu nihilismist võimutahte ja sama igavese taastuleku mõtlemises, mida aga suudab mõtelda ja kanda ainult üliinimene.
Oswald Spengler pidas nihilismi langusühiskonna maailmavaateks. Martin Heideggeri eksistentsialismis oli nihilismi olemuseks metafüüsika; Albert Camus'l iseloomustas nihilism absurdset eksistentsi. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse filosoofias väljendas nihilism kodanliku ühiskonna kriisi, selle võõrandunud teadvust.
19. sajandi II poolel tekkis Venemaal hulgaliselt revolutsioonilisi ja anarhistlikke liikumisi, mis eitasid aadlikultuuri, isevalitsuslikku korda, religiooni negatiivset külge (Lev Tolstoi) ja valitsevat moraali. Seetõttu tundus Venemaa valitsevatele ühiskonnakihtidele, et sellised liikumised eitavad üldse igasuguseid väärtusi, ja neid hakati kutsuma nihilistlikeks. See nimi levis laialdaselt tänu Ivan Turgenevi romaanile "Isad ja pojad" (1862). Sellest vaata lähemalt artiklist narodniklus.
Nüüdisajal on nihilism omane mitmele protestiliikumisele, näiteks pungile.
kiiresti silmadega sirvides ja tabades sõnu nagu "moraal", "sotsiaalne", "tava", "anarhia", "eksistentsialism" ja "eitamine", teadsin ma hoobilt, et olen avastanud mingisuguse maailmavaate, mida ma teadsin eksisteerivat, aga mitte päris olemas olevat. umbes nagu armastus. katsu sa seda siis niimoodi defineerida. või siiski...
ei, ma ei hakka armastust guugeldama.
ei, ma ei hakka armastust guugeldama.
inimesed arvavad, et ma olen hull ja teen ükskõik mida, aga armastust ma juba ei guugelda. vahel tuleb tegutseda põhimõtte pärast, või siis, mitte.
iga kord, kui ma millegi vastu mingisugust seletamatut huvi tunnen ja google'sse erinevaid mõisteid sisestan, jõuab mulle kohale, kui tühine üks inimene tegelikult on (jah, üldistades) ja kui vähe ma tegelikult tean. esimeses keemia tunnis šokeeris me prestiižne õpetaja meid väitega, et mida targem inimene on, seda lollim ta on. ja juba sel hetkel ma mõtlesin, et saab midagi üldse rohkem tõsi olla. ning alates sellest hetkest on mul sügav respekt ta vastu, ükskõik, kuidas ta meid ka ei sõimaks või karistaks. sest kõik, mis ta räägib, on tõsi. mitte ainult raamatutarkused ja mendelejevi tabel, vaid elukogemuste põhjal saadud filosoofilised tarkused. ja ükskõik kui kangekaelselt ma ei oleks talle ka tookord vastu vaielda soovinud, kui ta väitis, et meievanused võivad iseseisvalt ainult potil käia, teadsin ma, et öeldus peitub tõde. ning hoolimata sellest, et ta korduvalt väitnud on, et ta ei hooli, mis meist saab või kuidas meil läheb, tean ma, et ta on siiski üks parimatest asjadest, mis meie klassiga juhtunud on ja et rangeid õpetajaid võiks olla rohkem. rangus, muideks, on vägagi suhteline mõiste. meil näiteks on küll üks range õpetaja, aga temast ei ole tolku kellelegi. oma elufilosoofiaid ja musta huumorit ta ei jaga, õpetaja, kes seda ei tee, on minu silmis surnud ronk. sest õpilane ei õpi su ainet, mees, kui sa seda ei tee.
aga kuidagi tore oli olla progressiivne nihilist paar viimast aastat, mine tea, ehk suureneb see veelgi. jõudsime sõpradega järeldusele, et see, mis viimase aasta jooksul on toimunud, oli vaid meie teismeea haripunkt ja et edasine keeps going better. et me jõuame oma füüsisele ka vaimselt järgi ja sirgume aktsepteeritavateks noormeesteks ja neidudeks. vot selliste asjade suhtes olen ma skeptiline nagu tuvi, kes on tülis teise tuviga ja ei leia oma ussikest. ma pakun, et umbes 76,456% ühiskonnast kortsutaks kulmu ja sildistaks mu kahtlaseks peale eelmises lauses kirjutatut. mul on hea meel, et ma kuulun sinna 21,234% (arvutage kindlasti üle see!!!) hulka and searching for a fuck to give.
ahjaa, me saime urri pärisnime teada. täitsa tore nimi on sel sellil. ta õpib viiendat aastat tšellot ja kuulab queeni. päris ilusaid teoseid on kirjutatud tšellole ja klaverile, ma täitsa mõtlen, et teeks midagi... ma lihtsalt loodan, et ta ära ei armu minusse, sest ta oli ühele tüübile öelnud, et ta mõtleb minust koguaeg. ehk ilmselt on juba hilja. poiste süda on viimane asi, millega ma mängiks (sügav). seega too duo jääb vist ära. ta on hea poiss ja mina olen paha tüdruk, selline asi ei käi kokku (veel sügavam). ja siis kõik muu nagu näiteks tema tunnetele mitte vastamine (SÜGAV). pealegi, ma arvan, et ma olen stabiilselt aasta aega ühte poissi armunud olnud (sügav sitt). aga ma ainult arvan nii. ega ma ei tea. ma ei tea midagi (lahe lugu, vennas). mida targem ma olen, seda lollim ma olen. mitte et ma tark oleks, sest kuidas ma saakski - ma olen ju loll. äärmiselt lihtne teooria. nii lihtne, et paneb mind lausa arvama, et ma loll olen. milline loll mõte!
vähemalt üks asi on tore: panen oma klaveriõpingutele kena lõpu ja esinen hurmavalt kontserdil. ma ei tea, kas mu klaveriõpetaja on piisavalt autoriteetne inimene mu jaoks, et uskuda ta juttu näiteks sellest, kui ülimusikaalne ma olen. ta mainib seda tunni aja jooksul umbes 20 korda. see on talle nagu suu soojaks, nagu lause alustuseks, nagu aluseks. kui ta räägib sellest, mis ilm õues on või mida ta hommikul oma koerale süüa andis, peab ta kindlasti ennem ära mainima, et ma olen musikaalne. mu ego on kuskil marsil peale klaverit. okei, tünksi saite, veenusel. topeltdünx. aga mõtteainet annab see küll, jah. tähendab, ma olen mingisuguses paralleeluniversumis sellest ka ise teadlik, aga selline huvitav asjaolu siis... njaa, muusika on ju täitsa tore asi. mulle vist meeldib see või midagi. vist kuulan seda või midagi. mul on näiteks üks klassiõde, kellelt ma küsisin, et mis muusikat ta kuulab ja ta vastas, et ta ei kuulagi muusikat ja peale edaspidist pärimist sain ma aru, et jah, ta ei kuulagi muusikat. ehk siis - ma vist kuulan muusikat või midagi. hea tunne on. peaaegu sama hea tunne, nagu on vajutada ühte pehmet ja valget asja, mis mu arvutinupu alt välja tuli, kui nupp ära tuli, kui mingi jook sinna läks. mul oli nii perfektne arvuti, katki ja puha. and i used to be such a nice person.
higher than the sun (is there life on mars?)
mõelge hoolikalt, millal oli viimati päev, mida te päeva jooksul saadud emotsioonide põhjal elu parimaks võisite nimetada.
mõelge uuesti.
kui mul oleks seda kästud teha päev või nädal või kuu või pool aastat tagasi, siis ei oleks mul absoluutselt midagi pähe tulnud, välja arvatud ehk mõni päev, mil tavalisest rohkem suupoolist sai.
iseenesest väga nukker asjaolu.
üleeile õhtul sõitsime me perega maale. kohta, kust sa võid leida päris mitu kohta, kuhu inimjalg veel astunud pole. kohta, kus on aaride kaupa rohetav-kollatavaid aasi, mille kohal sumisevad esimesed mesilased. kohta, kus vanaema alati ahjust tulnud piruka ning koduse õunamahlaga tervitab. kohta, kus vanaisa traktoriga mööda põlde ning karjamaid sõidab, vanaaegne mootor põrisemas. kohta, kus lammaste määgimine meetrite kaugusele kuulda on puhtalt sellepärast, et muid hääli tol hetkel lihtsalt ei olegi. kohta, kus linnud laulavad veel hilistel õhtutundidelgi, sest päike loojub seal hiljem kui mujal eestimaal. kohta, kus ma olen üles kasvanud ja kohta, kus ma olen oma suved veetnud ja kohta, kus on minu perekond.
mõelge uuesti.
kui mul oleks seda kästud teha päev või nädal või kuu või pool aastat tagasi, siis ei oleks mul absoluutselt midagi pähe tulnud, välja arvatud ehk mõni päev, mil tavalisest rohkem suupoolist sai.
iseenesest väga nukker asjaolu.
üleeile õhtul sõitsime me perega maale. kohta, kust sa võid leida päris mitu kohta, kuhu inimjalg veel astunud pole. kohta, kus on aaride kaupa rohetav-kollatavaid aasi, mille kohal sumisevad esimesed mesilased. kohta, kus vanaema alati ahjust tulnud piruka ning koduse õunamahlaga tervitab. kohta, kus vanaisa traktoriga mööda põlde ning karjamaid sõidab, vanaaegne mootor põrisemas. kohta, kus lammaste määgimine meetrite kaugusele kuulda on puhtalt sellepärast, et muid hääli tol hetkel lihtsalt ei olegi. kohta, kus linnud laulavad veel hilistel õhtutundidelgi, sest päike loojub seal hiljem kui mujal eestimaal. kohta, kus ma olen üles kasvanud ja kohta, kus ma olen oma suved veetnud ja kohta, kus on minu perekond.
rampväsinult oma lemmikvoodisse vajunud, suikusin ma unemaale, mille taolisel ei ole ma terve kooliaasta vältel käinud. hommikul oli mu tuba hubase päikesevalgusega täitunud ning nõo äratus tegi mu idülli vaid paremaks. all köögis vaaritas vanaema vikerraadio saatel ning mind ootasid pirukad ja klaas piima. söögiga ma seekord ei liialdanud ning tormasin õue tööd tegema. päike paistis mu paljastatud jäsemetele ning esmakordselt sel aastal sai mu keha endale pruunika jume. me olime lasknud paar ohtlikku, st. maja poole kaldu olevat vana puud maha võtta ning sellele pidi järgnema loomulikult ka koristustöö, mis täna vaid viie tunniga teoks sai. kõik väiksemad oksad ja suuremad pakud said ära veetud, nii et suurest, nii umbes 10x10x3m hunnikust jäi alles puhas, riisutud muruplats. ma tundsin esimest korda sel aastal, et ma tahan teha tööd ja ma tahtsingi teha tööd ja ma jäin väga, väga rahule. kell oli alles kolm päeval ja ma tundsin, kuidas energia koguneb minusse veelgi. see oli jällegi asi, mida ma terve õppeaasta vältel tundnud ei olnud.
peale koristustööd jalutasime nõoga tema poole, majja, mis enda omaduste poolest erineb märkimisväärselt ülejäänud küla majadest. nimelt on nad elus heal järjel, mis võimaldab taolise, hmm, ei tea, kas villa on just õige sõna, monstrum sobiks vist rohkem, maja ehitamist, aga samas see maja on ju iseenesest täitsa kena... põhjus, miks me sinna läksime, seisnes hoopiski selles, et mu kallis onupoeg oli endale sünnipäevaks saanud elektrikitarri ühes võimendi, trummikomplekti ja mikrofonidega. maja on nõnda suur, et tal on nende instrumentide jaoks üks eraldi suur ruum, kus oli juba varem kodukino võimsa helisüsteemiga. minusugune keskmise sissetulekuga perest pärit laps vaatas seda kõike muidugi suu ammuli ja mõtles, et kui midagi üldse kadestada, siis seda siin. kui mul oleks oma elektrikitarr, mikrofonid, trummikomplekt, helisüsteem, siis suudaksin ma oma koolipingeid nii umbes sajaprotsendilise tõenäosusega rohkem maandada. siiski olin ma tänulik, et mulle oli antud võimalus neid kõike proovida. kitarr nõuab veidi sagedamat harjutamist, küll ta oleks mul siis varsti käpas. aga kõige rohkem nautisin ma neid mikrofone. titepõlvest saati olen ma muudkui laulnud, ma hakkasin laulma ennem kui rääkima. helikindel ruum kolme mikrofoni ja kodukinoga, mis võimaldab käia ka internetis, seega ka youtube's, seega laulda karaoket (kuigi see nimetus meenutab mulle rohkem baaris purjus peaga lauldud laule, aga kuidas teisiti seda siis nimetada?) oli minu jaoks seitsmes taevas. ma olin nii segaduses, et kui ma teadsin, et ma tahan selle võimaluse ära proovida, siis mul ei tulnudki pähe ühtegi laulu, mille sõnad mul peas on ja mida ma siis niimoodi laulda tahaksin. siis järsku hakkas mind kummitama laul, mida ma viimasel ajal lampi koguaeg kuulanud olen.
selle lauluga on jälle see asi, et see ei meeldi mulle osaliselt, aga ju need teised osad on siis nii tugevad, et ma seda koguaeg kuulan. sõnad on head, tõsi. aga peaaegu et kõikide 60-,70- ja 80ndate laulude sõnad on head. erimoodi, aga siiski head. sest aeg oli teine. ma annaks kõik, et praegu oleks see aeg. või siis et ma oleks sel ajal elanud. aga see selleks. oleks tuli jälle sisse.
ja selle lauluga on veel see kummaline asi, et meie kortermajade trepikodades tehti remonti ja siis ühes trepikojas oli üks töömees, kes oli ja keda ümbritsesid kõik need samad värvid, mis on selles videos. töömees oli näost lumivalge, ta juuksed olid oranžid ning ta värvis kas midagi valget siniseks või sinist oranžiks ja see oli üks hämmastavamaid vaatepilte reaalselt, mida ma kunagi näinud olen, ja üks ilusamaid.
mu eksistentsiaalsed arutlused ja muu taoline ei ole mind küll kordagi pannud arvama, et ma olen pill, ent täna olin ma kuidagi häälest ära. tähendab, ma olengi häälest ära. ma ei tegele laulmisega. ma lihtsalt laulan. ma ei ole harjunud, et ma laulan kas või ühe noodi mööda, kuid täna ma võisin laulda paar nooti veerand tooni mööda ja selline freakin asi ajab ikka väga närvi. aga olgem ausad, mitte miski ei meelita laulmist õppima või laulukoori minema, kui nendega tegelevad sellised tädid, teate küll. ja kui kooris käib selline rahvas ja kui tüdruk, kes tegeleb laulmisega, talle on antud loomupärane anne ning ta saab pidevat koolitust, fännab südamega justin bieberit ja muid muusikalisi ebaõnnestumisi. ta võib küll laulda ruja repertuaari, kuid ta ei tee seda südamest, nagu ta laulaks justin bieberi babyt. sellised asjad on lihtsalt, hmm, eemaletõukavad. pealegi, mitte ükski mu iidolitest ei ole laulmist õppinud, iu ei. freddie mercury, maailma parima häälega mees - never! mitte et ma arvaks endal olevat taolist hääleaparaati nagu härra mercuryl, lihtsalt põhimõtte pärast. see on umbes sama, kui ma vahel lihtsalt põhimõtte pärast rikun seadust või purustan kellegi illusioonide põhjal kulgeva materiaal-ilusa maailma. vahel tuleb tegutseda põhimõtte pärast, või siis, põhimõtte nimel.
tuleb välja, et ma ei suudagi kirjutada seda "mis ma täna tegin"-stiilis postitust. mul üks vahva klassiõde harrastab seda päris hästi, tema tasemele on üpris raske pürgida. siiski pani mind imestama, kui palju asju suudab inimene tegelikult ühe päeva, st. mitte 24, vaid 12 tunni jooksul teha. peale tagasihoidlikku musitseerimist onupoja juures läksime me lampi kala püüdma. või ma ei tea, minule tunduvad paljud loogilised asjad lambised. oli selline kena õhtupoolik ja me saime kilekotitäie (ärge küsige, miks me kalad kilekotti panime : D) kalu, just-just. tähendab, ahvenaid siiski. ema ütles, et pidavat delikatess kala olema, no eks homme näis, mis kala ta selline on. ma ei usu, et on kala, mida ma söönud pole (välja arvatud tindikala ja rai, ehk), seega peaks maik tuttav olema. kui suitsutatud, siis seda enamgi.
mu päev, mida ma korduvalt elu parimaks sildistasin, ilmselt sellepärast, et keskkonnavaheldus ja maalähedus mulle nõnda pähe hakkasid, kulmineerus ehtsa maasaunaga. tõeline lõõgastus peale füüsilist koormust (koristamise vahepeal ja ka onupoja juures mängisime kossu). millalgi, ma mäletan, sõin ma mõnusa taldrikutäie vanaema tehtud ehtsat maapraadi. kui mu vanaema oleks mu koolikokk, mis on, muuseas, üks mu suurimatest soovidest, siis ma ei käiks koolis, et õppida (mis ei ole kunagi oma eesmärki täitnud), isegi, et sõpru näha, et pulli saaks, vaid et süüa saaks. ma istuks sööklas ja sööks. ja mu teine vanaema teeb ka no ulme kui head toitu. mu emal palju õppust võtta neist veel. aga issake kui armas see oleks, mu kaks vanaema, valged kokamütsid peas, koolis süüa vaaritamas. reaalselt võttes nad ei peaks üle ühe päeva vastu ja toidu kvaliteet kannataks kvantiteedi tõttu, aga unistada on tore, eriti söögist.
vähemalt on mul üks soov, unistus. kusjuures neil on vahe, soov on reaalne/sem. aga kui ma nüüd mõtlen, siis soovide ja unistuste peale tulebki ju elu rajada. üks mõiste on ka eesmärk, aga ta ei kõla nii hästi kui eelmised kaks. kui mul kunagi elus väga hästi läks, tähendab, koolis, aga tollal oligi mu elu kool (elukooli polnud), siis olid mul kindlad eesmärgid silme ees ja ma suutsin oma tulevikku visualiseerida. aga eks me kõik cracki down at some point. koolis saabki hästi minna vaid siis, kui see on su elu. ja kui su elu on kool, siis sa lihtsalt kuivad või oled juba kuivanud ning jätkad protsessi midagi tegelikult adumata. mul sai sellest kõrini, aga õnneks olin ma väike ja mõistsin, et see ei ole mingi õige puberteet ning keerasin kõik pea peale. mulle ei meeldinud siis enam midagi. peale mingite poiste vms. aga jah.
ühesõnaga (jah, ma hakkan kohe ühe sõnaga seda kõike kokku võtma), palun mulle kord nädalas keskkonnavahetust ja midagi rutiinivaba, ma ei tea, kellelt ma palun seda, kui meil vaid oleks raha, aga mida pole, seda pole. täna mulle öeldi, et ma ei saagi suveks seda tööd, mida tahtsin, sest ma ei tohi. pole piisavalt vana. ma olen kuradima veendunud, et ma olen rohkem kvalifitseeritud, ma oskan inglise keelt ja suhtlustasemel ka vene ja prantsuse keelt, kindlasti rohkem, kui need täisealised bimbod, keda nad minu asemel palkavad. aga seadus ei luba täiskohaga töötada mul, aitäh, kes iganes te välja mõtlesite selle pasa. ma tunnen end üha enam ja enam süüdi selles, et minu raha ei olegi tegelikult minu raha, vaid mu vanemate ja muu säärase raha. ma tahan ise. ja mingi faking seadus ei luba. huvitav, kas see aitaks, kui ma põlema paneks selle põhiseaduse asja või siis üldse kõik paberid, kus need kirjas on? hui aitakski, need dolbajobid on ju kõik kõvakettale salvestanud. you can't set a hard drive on fire - challenge accepted? kui palju kõvakettaid vajaksid väikest keemilist reaktsiooni, kaasa arvatud meie kooli oma, kus mingi moodlenuss peal on.
kas ma saaks nii, et ma ei kirjuta enam mitte kunagi koolist, aitäh, kes iganes määrab neid asju, mida ma saan (ma ise?hui????)
miks bowie life on mars mulle osaliselt "ei meeldi", on äkki see, et ma tavaliselt ei kuula nii, hmm, energilist muusikat või nii paljude vahetuvate harmooniatega muusikat (bo rap va ofc)
ja ma vahel mõtlen, et miks peaks kedagi üldse kottima, mida ma siia kirjutan või et miks peaks keegi üldse lugema seda, aga siis ma mõtlen, et osadel inimestel on vahel väga igav, no nii igav, et nad lihtsalt kolavad mööda netiavarusi ringi ja kui keegi peaks kogemata siia sattuma, siis ta lihtsalt ei vaevuks edasi klõpsima, et äkki ta on lisaks igav olemisele veel laisk ka ja siis ta loeb ja siis ta lõpetab lugemise ja siis ta sureb millalgi. aitäh, kes iganes sa seda lugesid (või mitte).
armetu narr (ei, mitte sina, urr)
meie koolis käib üks omamoodi armas poiss, kelle pärisnimest ei ole ma absoluutselt teadlik, kuid omakeskis kutsume me teda urriks.
muumioru lood on minu arust üks armsamaid multikaid ja kui su oma koolis käib tegelane, kes meenutab urri rohkem kui urr ise, siis see teeb tavalisest hallist, üksluisest ja masendavast koolipäevast hoobilt ilusama, päikselisema päeva. kui meil oli sünnipäev, andsime me talle kommi. ja ta oli ikka armas, oma melanhoolse pruunisilmse pilguga. ta on hea poiss. ma tean seda, sest tyler teab seda.
pilt tavalisest urrist, kes ei ole üldse nii palju urri moodi kui meie urr, no katsu sa seda siis seletada!

aga urr ei ole minu jaoks kunagi paha olnud. kui teised lapsed jooksid teleka eest, kui urr tuli, siis jäin mina alati mõtlema, et miks urr kellelegi ei meeldi ja miks muumid teda kardavad. mul oli tast alati kahju. ja mulle ta meeldis. kuid miks mul oli selline mission completed tunne, kui ma meie urrile kommi pakkusin? umbes nagu ma heastaks midagi muumi-urrile... umbes nagu ma oleks tekitanud endale karmavõlad ning need klaarinud... tema melanhoolne pilk ja hoiak justkui nõudsid minult seda pisikest ohverdust. tavaliselt ei ole ma nõnda helde midagi sellist nagu komm ära andma. eriti kui seda vaid kord kuus või harvemgi saab.
mu maias mokk viib mu veel hauda.
_
muumioru lood on minu arust üks armsamaid multikaid ja kui su oma koolis käib tegelane, kes meenutab urri rohkem kui urr ise, siis see teeb tavalisest hallist, üksluisest ja masendavast koolipäevast hoobilt ilusama, päikselisema päeva. kui meil oli sünnipäev, andsime me talle kommi. ja ta oli ikka armas, oma melanhoolse pruunisilmse pilguga. ta on hea poiss. ma tean seda, sest tyler teab seda.
pilt tavalisest urrist, kes ei ole üldse nii palju urri moodi kui meie urr, no katsu sa seda siis seletada!
aga urr ei ole minu jaoks kunagi paha olnud. kui teised lapsed jooksid teleka eest, kui urr tuli, siis jäin mina alati mõtlema, et miks urr kellelegi ei meeldi ja miks muumid teda kardavad. mul oli tast alati kahju. ja mulle ta meeldis. kuid miks mul oli selline mission completed tunne, kui ma meie urrile kommi pakkusin? umbes nagu ma heastaks midagi muumi-urrile... umbes nagu ma oleks tekitanud endale karmavõlad ning need klaarinud... tema melanhoolne pilk ja hoiak justkui nõudsid minult seda pisikest ohverdust. tavaliselt ei ole ma nõnda helde midagi sellist nagu komm ära andma. eriti kui seda vaid kord kuus või harvemgi saab.
mu maias mokk viib mu veel hauda.
_
kuidagi rahustav on oma rusutust ja ängi urri-juttu matta, tegelikult ongi urr ainus armas asi mu elus. ma ei suuda isegi oma sõprade läheduses enam õnnelik olla, inimeste, kes peaksid olema mulle kõige kallimad ja lähedasemad. näete, kuidas sõna tingiv vorm iseenesest end lausesse seadis. mitte ainult oleks, vaid kõik teised ks-lised tegusõnad, mis ütlevad, et tegevus toimub mingil teatud tingimusel, on pahad poisid, võiks öelda, et lausa halvimad. ma armastan oma sõpru, aga ma olen neist tüdinud täpselt sama moodi, nagu ma olen tüdinud kõigest end ümbritsevast, milleks juhtusid olema ka, jah, sõbrad. ega nemad selles süüdi ei ole. üldse ma ei hakkagi kedagi ega midagi süüdistama, tavaliselt minnakse süüdistuste põhjal ainult vangi.
lihtsalt nüüd on see juba kestnud ning süüdlaslikult oletades veel kestev hetk käes, mil mitmekuine rutiin mul üle pea on juba kasvanud ning vastikult oletades veel kasvab ja ma lihtsalt oksendan vaimselt kõigele oma elus. see on nii õudne, et ma kardan iseennastki. ükski inimene ei tohiks omadega sinnani jõuda, aga ma tean, et ma pole ainuke. ma pole sugugi ainuke, sest mitte keegi ei suudaks teha midagi, mis pole juba tehtud sama hästi nagu mitte keegi ei suudaks olla kedagi, kes pole juba olnud.
lihtsalt nüüd on see juba kestnud ning süüdlaslikult oletades veel kestev hetk käes, mil mitmekuine rutiin mul üle pea on juba kasvanud ning vastikult oletades veel kasvab ja ma lihtsalt oksendan vaimselt kõigele oma elus. see on nii õudne, et ma kardan iseennastki. ükski inimene ei tohiks omadega sinnani jõuda, aga ma tean, et ma pole ainuke. ma pole sugugi ainuke, sest mitte keegi ei suudaks teha midagi, mis pole juba tehtud sama hästi nagu mitte keegi ei suudaks olla kedagi, kes pole juba olnud.
ma tahan ära. kaugele. kohta, kus ma kunagi varem käinud ei ole ja ma tahan seda teha üksi või siis uute inimestega või siis üksi või siis inimestega, kes on vanad, aga siiski uued. naljakas, et ainuke tegusõna, kus ma ei kasuta tingivat vormi, on sõna "tahtma". inimesed räägivad, et oh tahaks seda ja tahaks teist, ma tahangi seda ja tahangi teist, ma ei vaja tingimusi, ma tahan. tegelikult ei vaja ma mitte midagi peale pisikese armastuse ning rohelise muru. kui mul on need kaks asja ja mitte midagi muud ja ma mõtlengi, et mitte midagi muud, siis ehk lõppevad mu igaõhtused nutuhood. ma vahel mõtlen, et issand, kuidas seda vett mul nii palju kehas on, miks pisarad otsa ei saa, miks see õud juba kord ei lõppe. isegi kooli lõpp pole lahendus, suvel peab tegema tööd ning sügisel hakkab kõik otsast pihta. kuidas minusugune alaealine ning seega teatud raamidesse surutud isik sellest üldse põgeneda saab? kas ma peangi laskma koolil ja ühiskonnal end nendesse samadesse raamidesse suruda, millesse on inimesi juba aastaid surutud? ma ei saa istuda käed rüpes ning vaadata, kuidas mu elu tüüpilised hallid raamid võtab ning kuidas iga mu öeldud lause ning iga mu tehtud tegu aina tüüpilisemaks, argisemaks, tavalisemaks moondub... "sest nii saad sa hea töökoha vastava palgaga", "sest nii saad sa kunagi elus heale järjele", "sest niimoodi käitudes ei vaata teatud ühiskonnakiht sulle viltu", "sest see on moraalne", "sest see on aktsepteeritav", "sest see ei ole ehku peale minek". aga äkki ma tahangi ehku peale kõike teha, äkki ma sündisin ka ehku peale, kust sina seda nii kuradima hästi tead??!! äkki elu ise on ka ehku peale, kas sa seda üldse tead, mis elu on? räägid siin moraalist, aga räägi elust, palun, ma kuulaksin ehk tsipake teravamalt.
ma lihtsalt loodan, et ma saan taas kogeda seda meeletut õnnetunnet, mida vaid mõne inimese seltskond pakkuda võib and nothing more is needed.
Subscribe to:
Comments (Atom)

