Kõiges peitub tõde

Ma olen ühe asja üle mõelnud viimasel ajal. On tund, tavaline emakeeletund ja õpetaja annab ülesandeks kirjutada kirjandi. Teemaks annab ta "kõik". Mitte kõik, vaid "kõik". See on teema (sellepärast ka jutumärgid). Ja siis lapsed, segaduses ja hämmingus, hakkavad kirjutama, sest aega on jäänud vaid närused 43 minutit ja tähtsusetud 77 sekundit (kõik teavad, et see oleks juba 44 minutit ja 17 sekundit, but that's the point - everybody knows). Ja siis hiljem, kui lapsed omavahel räägivad, et kuidas läks, millest kirjutasid ja nad vastavad, et "kõigest", siis see lihtsalt polegi vale. See ei olegi vale. See lihtsalt polegi faking vale. 43 minutit ja 77 sekundit segadust tasus ära end tõe nimel. Et lapsed saaksid rääkida tõtt. Ka hiljem, kodus, emme-issi pärimisele vastatud "kõigest" ei ole ikka veel vale. See on jumala õige. Nii õige, et isal ei pilgu silm ka mitte. Sest see oli puhas tõde puhtas, süütus, lapselikus kuues ja kõige tõesem asi, mida ta oma terve elu jooksul kuulnud oli. See oli nii tõene, et ta ütles: "Tead, poja, sina oled täitsamees." ja nii poeg kui ka isa soovisid, et õpetaja rohkem taolisi ülesandeid annaks. Jutu point seisneb siiski selles, et ärge kuritarvitage sõna "kõik", selles peitub tõde. Kõiges peitub tõde.

Let's take a nap at the edge of the sun

"Emps, tead... ma arvan, et ma tahan tegeleda filmindusega. See sisaldab kõike, mis mulle meeldib: ma võiksin olla operaator sama hästi, nagu ma võiksin olla stsenarist. Kas ma mitte ei ole tahtnud saada näitlejaks enamuse oma elust? Film on kunst ja see on mind alati tõmmanud. Kas sa mitte ise ei ole väitnud, et ma pigem humanitaar- kui reaalinimene olen? Nüüd ma justkui tunnen, et see ongi see, millega ma tegeleda tahan. Lihtsalt, ma kardan, et... kuidas ma saan lihtsalt otsustada, et ma end filmindusele pühendan? Niimoodi lampi? Ei saa ju, see pole kindel amet, nagu sa ise koguaeg räägid. Et ma pean olema parimatest parim, et püsima jääda sel alal. Aga kust mina tean, kui hea mina olen? Ei, ära vasta, ma tean, mida sa ütled. Ma tean isegi vastuseid nendele küsimustele. Lihtsalt alates mingist hetkest mu mõistus ei ole enam seoseid loonud, vabandust, aga seda oskust mul küll ei ole. "

ma ei tea, kas see on allaandmine
aga
ma otsustasin et
ma pühendan
oma
elu
kunstile
filmikunstile
ja elan isolatsioonis
ja seksin oma koeraga
kui ma võtan koera
aga kui ma võtan kassi
siis
siis me lihtsalt lööme koos nukralt nurru

Fluorescent adolescent

karge õhk ning kartus elu ees
kust tean ma kes on elumees
küllap siis kui paraja supi sees
olen ma taas

_

"Ma ei tea, ma ei taha siin olla, aga ma ei taha seal ka olla. Ma ei taha siin tänaval üksi olla. Miks sa lahkud? Ära mine, ma ei tea, ma ei taha... ma tahan, et... ma kardan, tead. Mida ma kardan? Küllap on see elu ja... maailm... mis.... mis noaga lõikab, tead, sügavale..."

_

Miks on kõik nii siin näruses maailmas? Miks mina seda muuta ei saa? Või saan? Aga need raisad ei lase ju minusugusel plikatirtsul midagi muuta või korda saata või... ma olen ju kõigest laps. Mida ma õige mõtlen? Elutahe kaob ära, kui niimoodi suhtutakse... minusse ja... mida ma küll loodan või eeldan? Kes ma selline üldse olen? Tühi koht maailmale. On küll need kuradi noortekampaaniad ja võimalused ka noortel midagi teha, aga fakk, me ju näeme, mida te, ülikondades mehed, mõtlete. Vähe ei näe siis?! Sõidate oma kuradi mersudes ringi ja töötate tähtsatel ametipostidel, teid hui kotibki mida meie, noored, tuleviku lootus, mõtleme. Teid päris kotibki, mida meie arvame või tahame. Sellepärast me end põhja joomegi, sellepärast me niimoodi protesteerimegi. Käige perse, ausõna, meid hui kotibki, mida teie ju mõtlete või arvate siis?! ... Ah mis ma ikka räägin igipõlistest asjadest, mida muuta ei saa... kulgen parem vaikselt edasi, endast märku andmata. Sulandun massi või midagi. Putsi küll. Kas me sellist ühiskonda tahtsimegi? Mis mõttes mind ei saa kottida see kuradi ühiskond ja poliitika - ma ju faking elan siin riigis! Ma elan siin! See on minu kodu ja mina olen vaba inimene vabal maal. Ei tea, kui kauaks mul taolist staatust omada õnnestub? See on meie endi kätes kõik. Aga kedagi ei koti, ei, milleks. Miks teid ei koti siis, inimesed? Miks te käite ringi tuima näoga ja ei proovigi mõista, mis siin maailmas toimub? Miks küll? Teie oma maa, teie oma riik... teie oma elu ja teie oma rahvas. Mis toimub, kuulge?!

_

"Kas sulle ei piisa siis sellest, kui ma ütlen, et ära karda, ära põe, mitte kedagi ei koti see, mida sa siin praegu teed... Vaata neid inimesi, püüa lugeda nende mõtteid. Kas sa tõesti arvad, et nad reageeriksid sellele kuidagi, et neile läheks see korda?"
"Ei, ma ei saa, see hirm on ikka mu sees, tead, see tunne, et... ma ei saa, noh. Lihtsalt ei saa."

Pingelangus

Mu mõistus ei ole enam ammu suuteline midagi ühtseks tervikuks siduma. See sai alguse umbes siis, kui... jah, näete isegi.

Unisele ning näiliselt tähtsusetule päevale andis meeldiva alguse kapi ja seina vahelt leitud kondoomipakend, mis mirjanduseks hulganisti mõtteainet pakkus, et kes seksis ja kas seksis ja millal seksis jne. Tavaliselt kipuvad taolised vahejuhtumid unustustehõlma vajuma, kuid seekord sai ta klassivenna telefoni jäädvustatud. Ta lubas teha albumi, kus on kõik pildid minust ja kondoomipakend. Ei jõua ära oodata.


Keemia tund. Jälle. Alati on see just keemia tund. Päike kõrvetas mu musta pluusi ja ma lihtsalt sulgesin silmad ning uskusin, et on suvi. Aga tema mu kõrval nautis reaktsioonivõrrandeid. Ma naudin ka, näiteks Do + 2Kä + Or + Kl -> 1000000LOVE. Aga see on natuke teistmoodi, jah.


Enamik mu sõpradest oli otsustanud mitte kohale ilmuda ja messida mulle oma hommikukohvist kell 11.30 teise sõbranna pool, kes tunnikese hiljem oma sammud juba Tartu poole seadis. Üks neist oli selleks kellaajaks juba lennukis, mis suisa teisele mandrile lendas. Sel kellaajal ses kohas - võite vaid aimata, mis tunne mul oli. See ei ole kadedus, see on see kirjeldamatu tunne. Kirjeldamatu tunne on kirjeldamatu.


Mul kammis ära. Mul kammis totaalselt ära, kui ma oma lemmikut nägin. Ma oleks ta ka ilma läätsedeta ära tundnud - töllerdav täistaun taamal. Seal me siis seisime keset Vabaduse väljakut, keset kevadist päikesepaistet. Rääkisin talle paar lõbusat vahejuhtumit koolist, mispeale ma kahtlustasin teda 4,7% kahetsevat, et ta kooli ei ilmunud. Kuid edasine oli siiski parem.


Miks ma ei või võtta seda šokolaadi ja lihtsalt tasku pista ja minema kõndida? Mida ta mulle teha saab? Mida see blond geelküünte ja lisakilodega tädike mulle teha saab? Turvamehed kutsuda? Njaa, võib-olla. Aga mida nemad teha saavad? Politsei kutsuda? Võib-olla tõesti. Ja mis järgmiseks? Noomitus? Trahv? Aga mind huvitab, et kas ma šokolaadi saan ikka endale jätta või...


Katusekohvik on üks mõnus koht. Rikaste lõbu, seega ühtegi einet me endale lubada ei saanud, ent jutuainet jätkus küllaga. Avastasin, et mul on targad sõbrad. Lemmik on ka tark. Ja Klemmu. Vahepeal ma lihtsalt kuulasin lummatult nende vestlust, mis tekitas mulle alaväärsuskomplekse, sest selliste maailmaasjadega ma ei olnud sugugi nii kursis nagu nemad. Kuid nüüd olen, vähemalt rohkem kui enne. See tuul, mis katusekohviku terrassil puhus, oli niivõrd soe ja malbe, et me unustasime end sinna pikaks ajaks vestlema üleüldistest asjadest nagu haridus, tulevik, elu, maailmavaated, inimesed, sõbrad ning muidugi olevik, et me oleme õnnelikud, et me täpselt selle seltskonnaga täpselt selles kohas sel kellaajal istume. Ma tundsin, kuidas õnn mu südames tuksles. Või midagi sama deep'i.


Lemmik: "Me võtaks veel saia."
Nunnu teenindaja #1 "Et te teaksite, siit saab pastat ka."
Lemmik: "Eee jah, me teame, meil on seda ka."


Avastasime veidi Vana-Viru tänavat. Seal on üks huvitav graffiti (juhul, kui see muidugi on graffiti). See peaks endast kujutama Lydia Koidulat või vähemalt nii ma vaimustunult hüüdsin. Klassivenna telefoni sai jäädvustatud ka paar pilti minust ja Koidulast, millest üks kujutab meid kahte suguühtesse astumas. Ma olin tõeliselt vaimustunud. Kõigest. Absoluutne ekstaas. Ja see rahvas, mis vanalinnas liigub... juba nende nimel tasub seal käia. Need boheempoisid ja hipimehed ja... noh, need kutid, kelle pärast süda ühe löögi vahele jätab või siis suu lihtsalt totakalt ripakile jääb. Jah, nemad, teate küll.

"Anna, vaata sinna, kas sa näed mis seal on?"
"KEHA!!!!!"
"Tubli, just! See on keha. Sellega saab -"
"-seksida?????????"
"Tegelikult riputatakse sinna riideid, aga no..."
"Pmst saab ju seksida ka? See pole ju keelatud..."



"Oh yeah keha yeah check this keha out yeah i'm a ninja and there's a keha and i hit it and this keha is still there yoo keha can you hear me keha can you hear me 'cos i'm a ninja and i hit you can you hear me yellin keha yo yellin yo yellin yo yo keha yo-"
"-palun, Anna, see on natuke kahtlane, rahune palun."
"Anna, rahune!"
"Teeme nüüd nii, et ma hoian sind kinni natuke..."
"ANNA!!!!"



Mitte midagi muud kui pingelangus.


Kas kooli eeskirjades on märgitud, et sa ei tohi lammast kooli kaasa võtta? Ei ole? Siis sa võid.


P.S.  Kõik, mis pole keelatud, on lubatud.

Led Zeppelin, kullakesed, miks te ei ole vaevunud sellele laulule videod tegema? Nii hea laul väärib videod. Kes teab, võib-olla kunagi... ma olen alati tahtnud.... jah......

Inimesed on naljakad

Inimesed on naljakad. Ei, mitte need, kes nalja teevad. Need, kes ei tee. Te olete naljakad! Inimene nr1, nr2, nr3. Te olete ühetaolised. Te samastute. Miks? Kas te tahate? Või nii on normaalne? Oh ei, palun, ärme kasuta seda n-tähega algavat sõna mõnda aega. Vähemalt nii kaua, kuni ma normaalne olen.

Where is my mind?

Totrus. 

Puhas totrus. 

Õues on ju kevad. 

Ja millalgi oli ju sügis. 

Ja millalgi oli ju hea? Millalgi oli ju rõõm?

Millalgi oli ju rõõm sest samusest elust.

Millalgi olin ma veel täiesti olemas. 

Nüüd aga on saabunud aeg, mil see millalgi tuleb tagasi. Sest kui ma ennem ei näinud põhjust eluks, sellest rõõmu tundmiseks, siis nüüd ma ei näe põhjust, miks seda mitte teha. Ja see peaks olema ainuõige ellusuhtumine. Ma olen seda alati mõistnud, aga ma olen lasknud negatiivsel endast võitu saada. Muidugi ei ole miski ainult positiivne, aga võime negatiivses positiivset näha on äärmiselt oluline. Ma nüüdsest püüan. Sest elus on ju nii palju ilusaid asju. Ja huvitavaid inimesi. Mul käis see klõks ära vist eile uudiseid vaadates ja nähes, mis Jaapanis toimub. Inimesed lihtsalt kaotasid oma elud. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas me surma ja suitsiidi üle nalja oleme visanud, aga... nothing to laugh about, actually. Elu saab nautida vaid siis, kui sa ei mõtle surmast koguaeg. Ahjaa, ma leidsin elule uue definitsiooni. Tähendab, kindlasti pole see uus, aga ma peaks oma elu selle järgi elama. Et elu on eesmärkide seadmine ja nende täideviimine. Eesmärgitu elu ei vii ju kuhugi, kuidas saakski, kui sul eesmärke pole. See tunne on tegelikult võimas, kui sa oled võtnud endale suure eesmärgi ja selle vaeva nähes täide viinud. See ongi see enesekindluse-boost. Et sa oled millekski võimeline. Kõik on raske, elus on kõik raske, ega sellepärast ei tohi siis alla anda. Ma annan oma sõna, et ma püüan. Sest ma olen nii noor, nii kuradi noor, mu terve elu on veel ees. Nii varajases eas elule käega lüüa... mu kallid sõbrad, ärge teiegi seda tehke. Ennekõike ma soovin, et teil läheks hästi, sest kui ma näen teid mandumas, süüdistan ma koheselt vaid ennast ja siis ma ei oskagi enam aidata. Ja süüdistan jälle ennast. Võib-olla olengi mina süüdi, aga ega süüdlase otsimine probleemi lahenda. Ma pean olema parem sõber. Mulle küll öeldi mu vingumise peale, et ma ei ole sitt sõber, vaid sitt inimene, aga ikka tundub mulle, et ma olen mõlemat. Ma tean küll neid vigu ja asju, mis ma valesti teen. Raske on, jah. Aga kurta ei tohi, ei. Enam ei tohi. See on hale. Ma olen oma elust tunde raisanud siia kirjutamisega ja tunde raisanud nutmise ja lihtsalt mõtlemisega, oleks aeg tegutseda või midagi. Alustaks kas või koristamisega, kas või õppimisega. Algus seegi. 

Kuidas oleks su lemmiksuitsiid?

Minust peab saama muusik. Mis alusel ma niimoodi otsustan, ei tea. Mingisugused tunnistused ja muu tähtsusetu paber seda ei kinnita. Ma ei tea, ma olen ju täielik uduboheem ja mida üks uduboheem reaalselt teha saaks? Olla sekretär kinnises kontoriruumis? Juhtida firmat? Vangutada pead kohtusaalis? Avastada uusi keemilisi elemente? Mitte midagi neist, ma ütlen teile, mitte midagi. Kahjuks, kahjuks on see nii. Või õnneks? Miks mitte vaadata asja positiivset poolt ja veeta oma elu roosade prillide taga? Kuid mida see mulle annab... ma pean muudkui juurdlema eluliste ja igavikuliste teemade üle. Ma ei saa muidu rahu. Ma ei saa vist kunagi rahu. See on vaid hetkeline, üks imepisike moment mu elust (kuid kes teab, ka see võib olla hetkeline). This is your life and it's ending one minute at a time. Ma tihtipeale mõtlen, et miks ma olemas olen. Lihtsalt küsin endalt: miks ma olemas olen? Mis on mu eksistentsi mõte? Ma ei leia enda eksistentsis mitte midagi head. Just another pair of lungs breathing the air of the planet. Ma olen juurelnud ka suitsiidi üle, aga ma ei ole nii isekas, et seda siiski sooritada - inimesed ilmselt mataksid või kremeeriksid mu, mitte ei jätaks metsa alla kõdunema (poleks vastu...) ega sööks (ei tunne kannibale). Matmine nõuab raha ja aega ning mõlemat on inimestel vähe, minu tutvusringkonna omadel küll. Seega oleks suitsiid isekas. Sina sured ja teised peavad rabelema mitte millegi nimel, sest mis austusega saaks siin üldse pistmist olla, kui inimene on ise endalt elu võtnud. Mu lemmiksuitsiid oleks siiski oma armsa kooli lühtritel kiikumine ning maandumine valgele tiibklaverile, valge kleit seljas ning huuled punased, juuksed viiekümnendate moodi lokki keeratud. Ma lihtsalt lebaks seal, surnuna, ilmselt oleks klaveri uhke tiib mu kere läbi lõiganud või midagi, aga ma oleks kindlasti surnud. Ja kahvatu. Ma kahvatuksin üha enam kuni lumivalge värvuseni, mil enam kahvatumaks minna ei saa. Ja lihtsalt lebaks seal, käsi loiult üle klaverikaane tilpnemas. Kolossaalsetest aulaakendest sillerdaksid keskpäevased päikesekiired mu elutule kehale, justkui andmaks lootust, et lõpp ei ole veel käes. Ning nõnda nukralt nad sillerdama jääksidki, sest mina olen juba surnud, mina ei adu enam midagi. Viimsed helid mu kõrvus oleksid selsamalt klaverilt, mingisuguse ime läbi kostuks terve protsessi vältel mu lemmikpala, mida kuulamata ei möödu mul ühtegi päeva.

Kunagi ammu, nii umbes 2010. aasta maikuus küsis mult üks poiss, et kuidas oleks mu lemmiksuitsiid. Sisult sama, ent tunduvalt lühema kirjelduse ma talle ka andsin, mispeale ta vastas, et see kirjeldus tegi mind just 1.3x kuumemaks. Teatud asjade peale on mul väga hea mälu. 

Chillax, relax, codex

Tähendab, "Codex" on maailma kõige rahustavam laul. See on suurepärane unelaul ja suurepärane äratus. Miks peab äratus rahustav olema? Et ma esmaspäevahommikusest ärevusest end hommikumantli vööga lambi külge üles ei pooks. Codex takes over control.

Keemiline 45

Mu pea sees on veel üks pea. Mu pea sees olev pea on julm ja jõhker ning ta tahab välja, ta nõuab vabadust. Aga mu pea ei lase. Mu pea on segu ränist, alumiiniumist ja rubiidiumist – ta ei lase. Mu silmad põlevad. Mu kõrvad põlevad. Punase leegiga. Aga mitte keegi ei näe. Mitte keegi ei näe. Mitte keegi ei tunne ega tahagi. Nad kardavad. Nad kardavad, mis tuleb järgmiseks. Eelnev on olnud vaid lust ja lillepidu. Kuid koitev reaalsus niidab kõiki peagi jalust, selle algmed on juba silmipiiril paista. Paratamatult kannavad me jalad meid kohta, mis silmapiiri taha jääb. Kui nad seda mõistavad, süttivad nendegi silmad.

***

Kostuv karje kuuluks kui agoonias piinlevale süütule tütarlapsele, kes maailma julma palge ette visatud. Karje ei lõppe, vaid moondub identse kriiske kajas, mis justkui murdsekundi võrra varem kuuldavale lasti. Karjest on selgesti kuulda soov hääbuda, soov haihtuda. Kuid karjele järgneb karje ning maailma julm pale sädeleb kurjakuulutavamalt kui kunagi varem.

Ma ei mõista, kust need karjed tulevad. Kõik mu ümber on hall. Hall ja ühetaoline. Ahjaa, mu ümber on inimesed. Kõik nad justkui teeks midagi, justkui neil oleks millestki rääkida, millestki tähtsast... Need, kes teisi ei märka, teevad näo, et nad märkavad ja need, kes teisi märkavad, teevad näo, et nad ei märka. Täpselt nii palju saab neist hallidest nägudest välja lugeda. Kuid mitte ühtki karjet, mitte ühtegi karjet, mis kuuluks sellesse halli reaalsusesse. Kust need karjed siis tulevad? Kas inimesed karjuvad millegi muu kui suuga, et ma neid karjumas ei näe? Nad kõik ju karjuvad... nad kõik! Nad on lõksus ja nad piinlevad ning väljapääsu ei ole, kui nad iseennast ei aita. Mina ei saa teha midagi muud kui kuulata nende karjeid ja ise seeläbi enam piinelda.

Pea mu peas on kärsitu, ta... karjub! Nüüd ma siis mõistan, kust need karjed tulevad. Ta jubedad kriisked mässivad mind tundmatute meelte valla, mis ei lase mul õieti hingatagi. Inimmass mu ümber on endiselt hall ning ühetaoline. Kuidas nad ei kuule? Kuidas nad saavad lihtsalt tuima näoga ringi käia ja mitte midagi tunda, näha, kuulda... Mul on tunne, et ma plahvatan. Ning pea mu pea sees plahvatab ühes minuga. Mul on tunne, et see ongi lõpp ja see ongi kohe käes. Lõpp ongi kohe käes.

***

Karjed mu peas ei lakanud, vaid moondusid luupainajalikeks kriiseteks. See ei olnud lõpp. See oli uus algus. Ja inimesed mu ümber, see hall, emotsioonitu mass – ka nemad olid moondunud. Ühel hetkel ei näinud ma mitte midagi muud kui nende väändunud lõusti, ühel hetkel ei kuulnud ma mitte midagi muud kui nende verdtarretavaid kriiskeid. Nüüd karjusid nemad. Nüüd karjusid nemad ja ma ei olnud eksinud. Vähemalt mitte seekord. Mu silmad ei põlenud, mu kõrvad ei põlenud. Ma ei põlenud ja punasest leegist ei olnud jälgegi. Kui oligi, siis ehk mõned lillakad suitsuvined koletislike lõustade kohal kõrgumas. Mind ei puudutanud enam miski. Kõik oli justkui lahenenud, kummaline kergendusvärin jooksis üle mu kere... Mina ei olnud see, kes karjus. Mina ei olnud see, kes põles. Need kaks teadmist andsid mulle tunde, mis sundis mind naeratust näole manama. Ma valmistusin selleks, ilma otsese vajaduseta midagi mõelda, sest kõik tundus järsku isegi hea. Ma hingasin sügavalt sisse ning mu suunurgad hakkasid juba kaarduma, ent sinna poole peale nad virelema jäidki. Pea mu pea sees ilmutas end taas ning tugevamalt kui kunagi varem. Kõik maailma kriisked olid ühtäkki minu pea sees oleva pea sees ning moondunud nägudega inimesed jõudsid aina lähemale ja lähemale ja lähemale ja... Kõik läks pimedaks, kustus leek ning hääbus viimnegi karje. 

Putsi küll, mis ma saan selle eest? Mingi hädise kolme? Head loomingut või siis loomingut, mis kalduks pigem hea poole, on võimatu aja ja sunni peale kirjutada. Aga siiski suudan ma iseennastki üllatada - terve see tekst on tegelikult minu emotsioonid 45 minuti vältel ühes saatuslikus keemia tunnis, mis sai saatuslikuks selle faking uue e-kooli pärast ehk ma lihtsalt ei eristanud seda faking sinist tooni sellest valgest, kuna mu läpaka ekraan oli lihtsalt faking vale nurga all. Seega, mul polnud õrna aimu ka, et töö tuleb ja ma olin just mõelnud, et nv tuleb, ma õpin teema selgeks ja siis tuleb töö. Aga ei. Igatahes, mis oli, see oli ja enam ei saa midagi muuta. Praegu on mul vaja seitse koma kaks miljonit mata teoreeme ära õppida, aga oo ei - see faking raamat on lihtsalt tapvalt hea! Ma ei mäleta selle täpset nime (mingi daki oli siin vms), ma lihtsalt tegin selle lambise koha pealt lahti ja esimene asi, mida ma nägin, oli Fight Clubi tsitaat everything is a copy of a copy of a copy and i already felt like fuck yeaaaaaaa i fucking like this book! seal rääkis suvest ja suitsust ja veinist ja tulise asfaldi lõhnast ja kuumadest ida-euroopa päikesekiirtest ja värskelt tärganud rohust ja lõkkeääres istumisest ja mööda eestit trippimisest ja meestest ja seksist ja alkoholist ja ülikoolist ja kõigest muust heast ehk ma lihtsalt ei suuda neid faking teoreeme õppida, kui mu mõtted ekslevad suvistel radadel ja ma paratamatult plaane tulevaseks suveks haudun. See suvi tuleb parim suvi parimate inimestega parimates kohtades. I'm not gonna lie to you this time. Mitte midagi ei ole parem kui karvaliste ja sulelistega mööda Eestimaad ringi trippimine ühes kitarri, saja erineva sordi tubaka, jookide ja telgiga, kuigi lageda taeva all magamine hoopis ahvatlevam on. Lihtsalt tõmmata end pilve in the middle of nowhere ja nautida seltskonda, nautida olemas olemise võlusid.

  

Vot selline on minu väike unistus keset rutiinset argipäeva keskustelu ning matemaatika teoreeme. Ma ei oska oma tundeid eriti väljendada rohkem, kõik on segane. Võib-olla piisab lihtlausetest nagu: homme on neljapäev. Ülehomme on reede. Siis tuleb laupäev. Ja siis pühapäev. Ja siis tuleb esmaspäev ja ring hakkab otsast peale. Ma olen aheldatud koolipinki, vangistatud koolimaja massiivsete seinte vahele. Iga sellise päeva tõttu tuhmub sära mu silmis ühe läike võrra. Ainult suvepäikese hell puudutus ning sõprade meeldiv lähedus suudaksid sära mu silmis taastada. Deep, but true story.