Well, I'm fucked.
To start with, i can't get the shittiest idea of what, the obsessions. I mean, why is the human brain able to create such monsters? Obsessions have fucked my life up, my obsessions yeah, but it's not me who created them. Was it God? Is there God? Or is there god? Or isn't there any? A friend of mine said to me that she doesn't believe in the existance of God (or god..) 'cos he (or she...) would get bored dealin' with this shit happenin' on earth and just stop existing. So whether there was God (or god...) some day, then he (or she...) won't be existing anymore according to the theory of my friend. But no botherin', who actually gives a shit about this shit?
Back to obsessions, which have screwed up my life. I can't get this, how can a mentally sick idea screw up a whole life? Life is many things - sex, fun, food... well yeah, the deeper side of life - feelings, purposes, responsibilities, affections, desires, obsessions, - did i just say obsessions? Oh well, ain't it nice. It now seems to be a part of life it is convincingly destroying. Oh wait, i think i've heard 'bout this shit before... something is a part of something that the first something is actually destroying. Obsessions = life = obsessions? o.O Please no. It seems like there's nothing that i could do 'bout that except learning to play the game of life. It's a hard game, but if well-played it gives good results. Those results are like those obsessions... or those results ARE those obsessions. Life fucks minds. So does listenin' to MGMT durin' writin'. Cool shit is cool.
I went to this chill side of the whole thingy, but heeey i still can't get it. I have waisted my emotions, so this talk is chillio, not like this deep estonian shit i usually do in my bloggy-wobby. But this thing is serious. I'm not a free soul. I'm stuck with my obsessions and hesitation. In some ways, I have developed so fast that I can't keep up to the speed; on the other hand, I'm the one who has left behind the speed. My contemporaries seem to be so much younger than me - by appearance and by worldview as well. And I hate that it bothers me, but it does. I feel older, but I'm not. And I'm stuck with my age. It's a dead circle I'm circlening around. Great English, bro, keep it up.
Well, I'm fucked.
Mõistus ei küündi mõistmiseni
Tere, ma ei mõista enam midagi. Kas inimeste kosmiline sobivus on tõesti alus edukale suhtele? Ma ei taha uskuda sellist sitta, aga kõik see numeroloogiate ja tüvenumbrite värgendus on hakanud väikestviisi paika pidama. Ja nüüd just, kui ma arvasin, et ma olen leidnud inimese, kellega meil on hea klapp, ma mõistsin, et me ei saa sobida kõigest meie sünnikuupäevade pärast. See iseenesest on parem seletus kui miski muu, sest see on paratamatu. Aga tundub nii absurdne, et suhted on justkui paika määratud ülevamate jõudude poolt. Ma ei taha seda uskuda, aga kui kõik on segi paisatud nagu puder ja kapsad, siis on inimesele jäänud vaid tema usk. Millesse - see on iseasi. Aga inimene peab midagi uskuma. Uskmatuses seiklemine ei vii kuhugi.
Pealegi, kuidas me saaksimegi inimesi mõista, kui igaüks on omaette isend? On küll sarnaseid inimesi, on ka hingesugulasi, keda ma arvangi kusjuures leidnud olevat, aga siiski siiski - mõtteid me lugeda ei oska. Ja inimese hing on nagu tormieelne meri - sa näed vaid mänglevat pealispinda, mitte sügavat sisemust.
Pealegi, kuidas me saaksimegi inimesi mõista, kui igaüks on omaette isend? On küll sarnaseid inimesi, on ka hingesugulasi, keda ma arvangi kusjuures leidnud olevat, aga siiski siiski - mõtteid me lugeda ei oska. Ja inimese hing on nagu tormieelne meri - sa näed vaid mänglevat pealispinda, mitte sügavat sisemust.
What is the adventure?
Why do I have to consider every little thing before I get started? 'cos if i don't i sincerely believe i will have fucked something up. Then again, considering takes most of the time that, as a matter of fact, is limited. But when I get started without considering I'm lost. So maybe living stands for being lost and finding your way. And this is the adventure everyone is talking about - the adventure of life. But they are all afraid of getting lost because they believe it's near impossible to find their way again. So people, what is the adventure you're talking about?
Everything in its right place
How could I possibly forget about the main thing? I mean how things roll these days. 'cos I have lost my way in reality. I never learn, "that's how i roll" has taken a meaning that everyone who's communicating with me should be afraid of it. My life now rolls in circles that should be thrown away a long time ago already. And what can I do about it? I never learn, I never change deep inside. I never say never but facing the reality: some things just never happen. It hurts saying it, but you've got to face the reality at some point. For years I have lived without knowing what the hell is reality - this year it came all back to me, shattered dreams not as beautiful as they seemed. Oh btw, why I started writing the whole thing - I may think I might act like a boy and I do, but thinking and realising things like a boy is quite unacceptable in a society of girls. First of all, why do girls hate each other and wish the worst things to happen with other girls? Because they wanna be the same. Girls hate girls prettier than they are, an old truth. But not just girls, friends also or whatever they call friends. What I like about boys is that the idea of a friend is absolutely different. Why bother yourself hating your friend because of the size of his fallos? He's got bigger and so? Maybe you've got more intelligence than he does? I just totally hate how girls make a big deal out of nothing. Almost nothing. But what I know is that when I should give a birth to a child some day, then I hope it won't be girl, 'cos otherwise she would be raised as a neuter creep. Something what I am. But not that I want to be like this, it's just I understand boys more than girls. There are exceptions, like for any thing in life, but this is what I have figured out lately. I cannot behave like a girl at hundred percent. No matter how I try, I can't.
So for conclusion, who freaked out reading this, I do not think I should be a boy, physically. I would just like the society accept my manly behaviour. But this itself sounds bad. I'm not some kind of a transsexual or something, it's just... I wonder why. I want boys as friends, I want boys as fuckbuddies, I want them as lovers, I want them as partners, I want them as everything. I don't like the society of women. I like men. The end.
So for conclusion, who freaked out reading this, I do not think I should be a boy, physically. I would just like the society accept my manly behaviour. But this itself sounds bad. I'm not some kind of a transsexual or something, it's just... I wonder why. I want boys as friends, I want boys as fuckbuddies, I want them as lovers, I want them as partners, I want them as everything. I don't like the society of women. I like men. The end.
Led Zeppelin vol2
Ma ei ole rahulik inimene.
Ma ei tea, viha mu sees väljendub ikka eriti veidral moel. Millega mu käitumist koolis seletada - eks ikka vihaga. Mille vastu? Ühiskonna, raisk, ühiskonna vastu. Inimeste, kooli, kõige... ma ei tea, mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi see postitus siin praegu. Võiks olemata olla. Mulle ei meeldi see, kuidas mu puudujäägid ja nende kahjulik korvamine on mu keskendumisvõime putsi keeranud, mulle ei meeldi, kuidas ma koguaeg endamisi putsi kõike saadan ja muudkui vannun. Mulle ei meeldi hetkel mitte midagi. Peale Led Zeppelini. Oot, ei - hetkel ei meeldi see armastatud bänd ka mulle enam. Mitte midagi ei meeldi. MITTE MIDAGI.
Ma ei taha, ma tahan ära, ma tahan mujale. Ma ei mõista. Ma ei mõista. Mis minuga toimub? Mis minuga viimased viis-kuus aastat toimunud on? See on lihtsalt ... ULME.
Ma ei suuda välja tuua isegi isikut, kes mulle meeldib, sest kõik nad on ära, kaugel, ma ei suuda. Kas mul on inimsõltuvus või midagi? Ma pean olema inimeste keskel. Koguaeg. Ja ma pean nendega kõikvõimalikul moel suhtlema. Keegi aidake mind palun. See on surnud ring. Ma ei saa siit välja. Ma tahan, aga ma ei suuda. Ma olen proovinud, kordi proovinud ja valusalt ebaõnnestunud. Mul on häbi. Esimest korda pika aja jooksul tunnen ma tõelist häbi. Ma tahaks nutta kõige pärast ja lihtsalt karjuda kogu maailma peale. Et kõik on nii nagu see on ja on alati olnud. Aga teate mis kõige hullem - kes iganes seda postitust lugema ka ei juhtuks, ta ei suhtuks sellesse mitte kuidagi, sest "puberteet - see läheb üle ju". Lähebki, aga mis kasu temast on, kui selle jooksul inimene täiskasvanuks ei saa? Minu teada on nö täiskasvanute seas vähemalt 2/3 neid, kes tegelikult täiskasvanuks saanud ei ole. Okei vb on 2/3 liiga suur määratlus, aga siiski rohkem kui pool. 5/8 näiteks. Aga mina tahan olla see 3/8, kes sellel kõige tähtsamal ja raskemal viisil täiskasvanuks on saanud.
..
...
There, I said it. Mida ma siis vingun? Ongi raske, kui ma tahan saavutada seda ülimat staadiumi. Ma näen enda ümber inimesi, kes ei taha ja ma näen neid kolmekümne aasta pärast. Siis nad enam ei oska, kuid tahavad. Samas ma näen ka inimesi, kes tahavad ja läbivad selle raskema tee ja ma näen neid kolmekümne aasta pärast, kui need, kes kunagi ei tahtnud, neilt abi paluvad ning - olles omandanud hulga elutarkust - seda neile ka annavad.
Raske on kuuluda raskema tee läbijate hulka. Aga mis kergelt tulnud, see kergelt läinud.
Ma ei tea, viha mu sees väljendub ikka eriti veidral moel. Millega mu käitumist koolis seletada - eks ikka vihaga. Mille vastu? Ühiskonna, raisk, ühiskonna vastu. Inimeste, kooli, kõige... ma ei tea, mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi see postitus siin praegu. Võiks olemata olla. Mulle ei meeldi see, kuidas mu puudujäägid ja nende kahjulik korvamine on mu keskendumisvõime putsi keeranud, mulle ei meeldi, kuidas ma koguaeg endamisi putsi kõike saadan ja muudkui vannun. Mulle ei meeldi hetkel mitte midagi. Peale Led Zeppelini. Oot, ei - hetkel ei meeldi see armastatud bänd ka mulle enam. Mitte midagi ei meeldi. MITTE MIDAGI.
Ma ei taha, ma tahan ära, ma tahan mujale. Ma ei mõista. Ma ei mõista. Mis minuga toimub? Mis minuga viimased viis-kuus aastat toimunud on? See on lihtsalt ... ULME.
Ma ei suuda välja tuua isegi isikut, kes mulle meeldib, sest kõik nad on ära, kaugel, ma ei suuda. Kas mul on inimsõltuvus või midagi? Ma pean olema inimeste keskel. Koguaeg. Ja ma pean nendega kõikvõimalikul moel suhtlema. Keegi aidake mind palun. See on surnud ring. Ma ei saa siit välja. Ma tahan, aga ma ei suuda. Ma olen proovinud, kordi proovinud ja valusalt ebaõnnestunud. Mul on häbi. Esimest korda pika aja jooksul tunnen ma tõelist häbi. Ma tahaks nutta kõige pärast ja lihtsalt karjuda kogu maailma peale. Et kõik on nii nagu see on ja on alati olnud. Aga teate mis kõige hullem - kes iganes seda postitust lugema ka ei juhtuks, ta ei suhtuks sellesse mitte kuidagi, sest "puberteet - see läheb üle ju". Lähebki, aga mis kasu temast on, kui selle jooksul inimene täiskasvanuks ei saa? Minu teada on nö täiskasvanute seas vähemalt 2/3 neid, kes tegelikult täiskasvanuks saanud ei ole. Okei vb on 2/3 liiga suur määratlus, aga siiski rohkem kui pool. 5/8 näiteks. Aga mina tahan olla see 3/8, kes sellel kõige tähtsamal ja raskemal viisil täiskasvanuks on saanud.
..
...
There, I said it. Mida ma siis vingun? Ongi raske, kui ma tahan saavutada seda ülimat staadiumi. Ma näen enda ümber inimesi, kes ei taha ja ma näen neid kolmekümne aasta pärast. Siis nad enam ei oska, kuid tahavad. Samas ma näen ka inimesi, kes tahavad ja läbivad selle raskema tee ja ma näen neid kolmekümne aasta pärast, kui need, kes kunagi ei tahtnud, neilt abi paluvad ning - olles omandanud hulga elutarkust - seda neile ka annavad.
Raske on kuuluda raskema tee läbijate hulka. Aga mis kergelt tulnud, see kergelt läinud.
Luzicaz
Üks hingetõmme. Teine hingetõmme. Ei aita.
Kolmas hingetõmme. Ohe.
Neljas, viies, hullus, kuues, ahastus, seitsmes.
Süsinikdioksiid.
Mind on alati paelunud sõna süsinikdioksiid, isegi siis, kui ma selle sõna tähendust ei teadnud, kui ma ei teadnud, et süsinikdioksiid on me ümber ja me sees ja me armastud limonaadis. Kes oleks võinud arvata, et mingisuguses suhkruvees peitub midagi nii aukartust äratavat nagu süsinikdioksiid? Mina ei oleks võinud arvata. Sest mu pea oli täis kõike muud kui arukaid arvamusi. Vatti näiteks. Vähemalt on mõnus pehme.
Kolmas hingetõmme. Ohe.
Neljas, viies, hullus, kuues, ahastus, seitsmes.
Süsinikdioksiid.
Mind on alati paelunud sõna süsinikdioksiid, isegi siis, kui ma selle sõna tähendust ei teadnud, kui ma ei teadnud, et süsinikdioksiid on me ümber ja me sees ja me armastud limonaadis. Kes oleks võinud arvata, et mingisuguses suhkruvees peitub midagi nii aukartust äratavat nagu süsinikdioksiid? Mina ei oleks võinud arvata. Sest mu pea oli täis kõike muud kui arukaid arvamusi. Vatti näiteks. Vähemalt on mõnus pehme.
Got that boobie woobing, got that mind stucking
Milline on mask, mille taha ma end peidan? Ma küsin, et milline on see mask. Ma ilmselt tean või arvan end teadvat, milline olen mina, aga ma ei tea, mis see mask on. Keegi ei käi ringi paljalt, kõigil on mask. Põhimõtteliselt on nii, et ma olen karnevalipoes ja ma olen vanast tüdinenud ja tahan uut, aga ma ei tea, millist. Ma ei tea, mida ma tahan. Aga midagi peab tahtma. Kui sa midagi ei taha, siis ei ole sind olemas. Kui sa ei ihale millegi järele, siis su eksistents on vaid üks kiretu hämamine. Samas, nii ta tänapäeval meil siin käib. Inimesed muutuvad üha enam ja enam tundetumaks. Järgmine põlvkond ei teagi, mis need tunded on. Suhted on ainult suhete pärast ja töö on ainult töö pärast ja kontserdid on ainult kultuuri pärast ehk kõik on vaid moe pärast. Sellepärast need moeshow'd eri koolides sellise hoo sisse on saanudki - ettevalmistus tuleviku jaoks ülekantud tähenduses. Mood ja mood ja mood. Sa teed nii, sest nii on moes, aga miks sa tegelikult nii teed, pole tundeid, pole mõtteid. Tahaks muuta. Tahaks kõike muuta. Tahaks keerata ühiskonna pea peale. Tahaks inimesi proovile panna, neid totaalselt mindfuckida. Ma tahan seda! Kas tõesti on nii, et kõigest ühe väikse postitusega ma jõudsingi selgusele selles, mida ma tahan? Jah, aga nüüd ma pean hoiduma vaid sellest seletamatust eufooriast, mis mulle vahetevahel peale tükib, näiteks kellaaegadel nagu 23:18, 23:42 ja 0:07. Mul pole mitte millegi üle rõõmus olla ja siis ma lihtsalt otsustan olla rõõmus rõõmus olemise üle. Ma ei suuda mitte midagi organiseerida ja oma kohustusi täita ja ma olen lihtsalt rõõmus ja naeratan endale, vaatan peeglisse ja näen seal maski, mida ma enam ei taha.
Kui ma liiga rõõmus olen, siis ma kuulan Radioheadi, et ma rõõmust ei plahvataks, aga ma ei tea, muusika on nii hea, hea muusika on hea. Ma olen mõelnud, et minust saab ikka muusik some day või siis kirjanik või mõni muu kunstnik, sest ma lihtsalt pean maailmale midagi andma ja ma ei tohi enne surra, muidu ma olen raisanud vaid planeedi hapnikku.
*Hey! What have you been doing lately?
*Naah, just waisting the oxygen of the planet, you?
*Yeah, sort of same.
Et taolist dialoogi vältida, peab midagi ette võtma. Aga teate, ma ei saa, sest ma olen käinud kõigest närused kaheksa ja pool klassi ja mu aastanumbrike näitab vaid närused neliteist aastat. Nüüd ma küll rõõmus ei ole enam. Reaalsus koidab. Reaalsus koidab alati, kuid huvitav on see, et Reaalis on kõik reaalne, aga reaalsus ei koida seal kunagi, vb Reaalsus ainult, aga seda ka natuke vaid. Reaalis on kõik nagu kuskil pilve serval. Õpetaja mögiseb tahvli ees, klass on ammu lebosse ära lasknud. Klass lasi lebosse ära nii umbes kolmandal septembril kahe tuhande kümnendal aastal. What in the world is up? Realnaja škola is up. Realnaja škola - eta mindfuck. Ma arvan, et seda maski pole tegelikult vaja, intriige tekiks rohkem nii ja elu oleks palju huvitavam. Mu kallid sõbrannad on mulle täpselt selgeks teinud, et nad ei suhtleks minuga, kui ma pidžaamas kooli tuleksin, mis on minu suurim soov. Või siis kartulikotis. See tundub nii mugav ja kõik pekid ja asjad, mis teatud inimesi häirivad, on varjatud. Üldse see dresscode stuff on fun actually. Kui ma oleks REKi president, siis ma teeks teatud dresscode'i igaks päevaks ja üks oleks kindlasti totally nude. Mis värk selle alastusega on kõigil? Jumal lõi inimese alasti. Aa, sellest ma ei saa ka aru, et miks Eva ja Aadam teatud piirkondi nende lehtedega katsid? Nad olid kahekesi ainult. Evolutsioon oli teemas niikuinii, seega - why to be shy? No olgu, alastus is too much vb, pesuväel võiks küll. Mu isiklik lemmik on roheline limakostüüm + kohustuslik limasõda vahetunnis. Külm ja libe lima, mis jahutab õpilasi maha, kes füüsika tunnist naasnud. See on tegelikult vajalik jah, sest mina olen küll ülekuumenenud peale füsa ja mata töid tavaliselt. Kui ma tean, et ma pean viie saama, siis on eriti raske, aga kui mul pohhui jälle on, siis hinne tuleb ka vastav ja pärast mürtsub maa ja pauguvad uksed. Emast rääkides - kahju öelda, aga ta võiks olemata olla. Sellisel kujul küll. Elu on tegelikult chill, aga mu ema ei tea selle sõna tähendust. Kahju, väga kahju. No õpeta siis neljakümneaastasele elu nautima, pane ta mõistma! Wait a sec, kas mu blogi muutus just liiga arusaadavaks? Igast emajamad at certain period of life on igavad juba. Ma pidin mindfuckima. Kärdi sõnul on mu blogi "too deep shit" for her. Aga ma olen kindel, et ta sai aru mõnest lõigust siin postituses praegu. Roheline lima on ka nii mina juba.
Tahaks amööb olla.
Kui ma liiga rõõmus olen, siis ma kuulan Radioheadi, et ma rõõmust ei plahvataks, aga ma ei tea, muusika on nii hea, hea muusika on hea. Ma olen mõelnud, et minust saab ikka muusik some day või siis kirjanik või mõni muu kunstnik, sest ma lihtsalt pean maailmale midagi andma ja ma ei tohi enne surra, muidu ma olen raisanud vaid planeedi hapnikku.
*Hey! What have you been doing lately?
*Naah, just waisting the oxygen of the planet, you?
*Yeah, sort of same.
Et taolist dialoogi vältida, peab midagi ette võtma. Aga teate, ma ei saa, sest ma olen käinud kõigest närused kaheksa ja pool klassi ja mu aastanumbrike näitab vaid närused neliteist aastat. Nüüd ma küll rõõmus ei ole enam. Reaalsus koidab. Reaalsus koidab alati, kuid huvitav on see, et Reaalis on kõik reaalne, aga reaalsus ei koida seal kunagi, vb Reaalsus ainult, aga seda ka natuke vaid. Reaalis on kõik nagu kuskil pilve serval. Õpetaja mögiseb tahvli ees, klass on ammu lebosse ära lasknud. Klass lasi lebosse ära nii umbes kolmandal septembril kahe tuhande kümnendal aastal. What in the world is up? Realnaja škola is up. Realnaja škola - eta mindfuck. Ma arvan, et seda maski pole tegelikult vaja, intriige tekiks rohkem nii ja elu oleks palju huvitavam. Mu kallid sõbrannad on mulle täpselt selgeks teinud, et nad ei suhtleks minuga, kui ma pidžaamas kooli tuleksin, mis on minu suurim soov. Või siis kartulikotis. See tundub nii mugav ja kõik pekid ja asjad, mis teatud inimesi häirivad, on varjatud. Üldse see dresscode stuff on fun actually. Kui ma oleks REKi president, siis ma teeks teatud dresscode'i igaks päevaks ja üks oleks kindlasti totally nude. Mis värk selle alastusega on kõigil? Jumal lõi inimese alasti. Aa, sellest ma ei saa ka aru, et miks Eva ja Aadam teatud piirkondi nende lehtedega katsid? Nad olid kahekesi ainult. Evolutsioon oli teemas niikuinii, seega - why to be shy? No olgu, alastus is too much vb, pesuväel võiks küll. Mu isiklik lemmik on roheline limakostüüm + kohustuslik limasõda vahetunnis. Külm ja libe lima, mis jahutab õpilasi maha, kes füüsika tunnist naasnud. See on tegelikult vajalik jah, sest mina olen küll ülekuumenenud peale füsa ja mata töid tavaliselt. Kui ma tean, et ma pean viie saama, siis on eriti raske, aga kui mul pohhui jälle on, siis hinne tuleb ka vastav ja pärast mürtsub maa ja pauguvad uksed. Emast rääkides - kahju öelda, aga ta võiks olemata olla. Sellisel kujul küll. Elu on tegelikult chill, aga mu ema ei tea selle sõna tähendust. Kahju, väga kahju. No õpeta siis neljakümneaastasele elu nautima, pane ta mõistma! Wait a sec, kas mu blogi muutus just liiga arusaadavaks? Igast emajamad at certain period of life on igavad juba. Ma pidin mindfuckima. Kärdi sõnul on mu blogi "too deep shit" for her. Aga ma olen kindel, et ta sai aru mõnest lõigust siin postituses praegu. Roheline lima on ka nii mina juba.
Tahaks amööb olla.
Subscribe to:
Comments (Atom)
