go rock'n'roll go rock my soul
Touch too much
Seems like a touch, touch too much..
Mul tuli jälle klassikalise rocki hoog peale. Vahepeal oli vaid Norah Jones, mil ma vist unustasin, kui hea ja väärt on tõeline klassikaline rock-muusika! Sellega meenuvad mul, just sellise ACDC tüüpi rockiga, mõnusad suvised laagritaolised ameerikalikud koosviibimised ja see annab mulle heaolu tunde. Kummaline, kas pole.. eks see olegi elu. kummaline, seletamatu, ettearvamatu, ootamatu, ilus, ebaõiglane... ja mis veel imelikum - suur osa inimestest ei mõtiskle ega ole oma eluajal mõtisklenudki puhtpsühholoogiliselt elulistel teemadel. ja see ei ole hea. nad ei leia ega avasta elu tõelist palet, mõtet, -rõõmu.. mitte et ma ise nüüd siin nina püsti targana kõike lahti seletan - ma kajastan vaid oma vaatenurki ja arusaamu. ma tunnen, et seda on vaja. kas see aitab või mitte - siiski on seda vaja. ma peangi filosofeerima elulistel teemadel ja selle kõik ilustikenasti ka üles kirjutama, mul endal hakkab parem ja rahulolu valdab mind mõneks ajaks, üürikeseks hetkekeseks meie elust, kuid need hetked on olulised, iga hetk on oluline... mitte miskit ei tohi niisama raisata ja käest lasta, eriti aega raisata ja võimalusi käest lasta. kahetseda ei tohi. muidugi kahetseme me kõik, mis sest, et ei tohi.. irooniline on seda siin lahti seletada jällegi :D see on üks elu põhitõdedest, et tehakse just seda, mida ei tohi - nii toimivad inimesed, kes on eluga rahul ja õnnelikud. kes piinliku täpsusega reegleid järgivad ja muudest nõmedatest normidest ja tavadest kinni peavad, ma ütlen, ei ole õnnelikud! elad siis oma elu maha ja ühel päeval hetk enne suremist mõtled et ah kurat oleks pidanud ikka keskkooli ajal seda ja teist tegema ja taunot/maunot/kaarelit ei oleks ka pidanud käest laskma, elasin siis oma elu vanatüdrukuna nuttes taga oma armsamat ja nüüd ma olen siin, suren.. õnnelikuna? mida see tähendab? mis on õnn?
Mul tuli jälle klassikalise rocki hoog peale. Vahepeal oli vaid Norah Jones, mil ma vist unustasin, kui hea ja väärt on tõeline klassikaline rock-muusika! Sellega meenuvad mul, just sellise ACDC tüüpi rockiga, mõnusad suvised laagritaolised ameerikalikud koosviibimised ja see annab mulle heaolu tunde. Kummaline, kas pole.. eks see olegi elu. kummaline, seletamatu, ettearvamatu, ootamatu, ilus, ebaõiglane... ja mis veel imelikum - suur osa inimestest ei mõtiskle ega ole oma eluajal mõtisklenudki puhtpsühholoogiliselt elulistel teemadel. ja see ei ole hea. nad ei leia ega avasta elu tõelist palet, mõtet, -rõõmu.. mitte et ma ise nüüd siin nina püsti targana kõike lahti seletan - ma kajastan vaid oma vaatenurki ja arusaamu. ma tunnen, et seda on vaja. kas see aitab või mitte - siiski on seda vaja. ma peangi filosofeerima elulistel teemadel ja selle kõik ilustikenasti ka üles kirjutama, mul endal hakkab parem ja rahulolu valdab mind mõneks ajaks, üürikeseks hetkekeseks meie elust, kuid need hetked on olulised, iga hetk on oluline... mitte miskit ei tohi niisama raisata ja käest lasta, eriti aega raisata ja võimalusi käest lasta. kahetseda ei tohi. muidugi kahetseme me kõik, mis sest, et ei tohi.. irooniline on seda siin lahti seletada jällegi :D see on üks elu põhitõdedest, et tehakse just seda, mida ei tohi - nii toimivad inimesed, kes on eluga rahul ja õnnelikud. kes piinliku täpsusega reegleid järgivad ja muudest nõmedatest normidest ja tavadest kinni peavad, ma ütlen, ei ole õnnelikud! elad siis oma elu maha ja ühel päeval hetk enne suremist mõtled et ah kurat oleks pidanud ikka keskkooli ajal seda ja teist tegema ja taunot/maunot/kaarelit ei oleks ka pidanud käest laskma, elasin siis oma elu vanatüdrukuna nuttes taga oma armsamat ja nüüd ma olen siin, suren.. õnnelikuna? mida see tähendab? mis on õnn?
Romantic harmless
Täiskuu on ikka niivõrd kaunis nähtus, et haarab oma kättesaamatu lummusega mind salapäraste mõtete meeltevalla...
Igatahes, damndiduu, millal ma viimati kirjutasingi? Ah esmaspäeval.. no viis päeva muudab teinekord kõik. Seekord muutis kolmandiku kõigest, mida me peame kõigeks, kuid see ei ole kõik.
Ma olin täna sillas, sest sain viissada krooni. Mu arvel oli siis 505,35 krooni. See oli armas. Ma isegi ei tahtnud seda kaunist kontojääki rikkuda. Teisiti läks. Hommikul umbes kell 10.13 kandis emps mulle 500 Eesti Vabariigi krooni. OOi, viissada krooni!! Huih haih tibibibibauvauluyiiiiii!!! Mis see tähendab? Ooi see tähendab seda et seda et muidugi läksin ma peale kooli Humanasse. Muidugi olin ma seal kolm tundi ja proovisin korda kümme see arv riideid. Ja muidugi esimese täiega ei ostnud ma midagi. No need olid ikka täiega ilusad riided, mida ma seal esimese täiega proovisin, aga mul oli vist jumalikke riideid vaja?.. Muidugi leidsin ma tagant poolt veel vahvaid riideid, meeste ruudulisi flanellsärke, kenasid velvetpintsakuid, hipivöid jms.. Aga ma ostsin hoopiski roostepunase ruudulise mitte meeste triiksärgi, vanamoodsa pisikese puusakotikese ja sellega sobiva nahast vöö, roheka mõnusast materjalist sellise pikema laiema triiksärgi, boheemlasmustriga õhulise lendleva kleitpluusi ja sametitaolisest materjalist tumerohelise vingete kuld-metalsete nööpidega jaki.. seda kõike mm viiesaja kahekümne seitsme krooni väärtuses kahesaja kuuekümne kolme krooniga. Isegi hästi läks. Seni küll.. Trammiga sai jänest sõidetud Abakhani ja seal tadaradataa muidugi mängis Doors, ammutasin hulganisti inspiratsiooni.. mm.. kummaliselt tuttav ja isegi huvitav inimene eksisteeris seal, vahepeal, kusagil.. sain oma kunstsiidsallikollektsiooni täiendatud. Muidugi mõista ühe riidekaltsuga, millest ma salli teha ei oska. Salli, salli.. kes üleüldse ütles, et see riidetükk, mida üldjuhtudel kaelapiirkonnas kantakse, sall peab olema? Mul ei ole sall. Pole vajagi. Ilus riidetükk on, kenasti hargneb, mõnus boheemlasmuster - ühesõnaga kõik vajalik. Siis ostsin veel musta pitspaela ühe kena mitte musta pitspluusi jaoks ning õppetööks vajaliku öösärgiriide, mida nii kuradi raske leida oli. Valik nii kehvavõitu, et.. kõik muu tore olemas, aga seda pole.. pole tähendab siis minu mõistes, et vaid kakskümmned rulli oli valida õrna puuvillast riiet. See selleks. Järgmisena läksin ületee asuvasse Humanasse ja otsustasin tund aega, kas ma ostan ülepea rullkraega tumerohelise kampsuni või eest armsate nööpidega samblarohelise. Selleks ajaks olin juba kergelt hullumas ehk ma ostsin esimese variandi.. ma ei teagi, miks. Kas seepärast, et teine oli kortsus? No problem ju, saab pesta ja triikida jms. Aga miks siis? Mul tumedaid riideid ju küll. Absull ei mõista oma haigeid otsuseid. Seda küll mitte. Poodlemine ja poed on süüdi, ma ütlen! I totally dislike shopping, more than any woman on the planet Earth. So.. mu järeldused on, et kuna seekordne "shopping" vms (vihkan seda sõna)oli tunduvalt mahukam (igas mõttes) ja kulukam (igas mõttes) kui mistahes enneolnud shopping, siis ilmselt see seletabki mu haiget otsust. Kui te tahate teada, miks ma mõlemat kampsunit ei ostnud, siis ka minusugusel ahvimaunol on teinekord jubedad süümekad ja nii läks ka seekord.. Ma raiskasin kuu raha mõne tunniga. Oujea go Anna go Anna!!! right to the top of the hell,
peace
Igatahes, damndiduu, millal ma viimati kirjutasingi? Ah esmaspäeval.. no viis päeva muudab teinekord kõik. Seekord muutis kolmandiku kõigest, mida me peame kõigeks, kuid see ei ole kõik.
Ma olin täna sillas, sest sain viissada krooni. Mu arvel oli siis 505,35 krooni. See oli armas. Ma isegi ei tahtnud seda kaunist kontojääki rikkuda. Teisiti läks. Hommikul umbes kell 10.13 kandis emps mulle 500 Eesti Vabariigi krooni. OOi, viissada krooni!! Huih haih tibibibibauvauluyiiiiii!!! Mis see tähendab? Ooi see tähendab seda et seda et muidugi läksin ma peale kooli Humanasse. Muidugi olin ma seal kolm tundi ja proovisin korda kümme see arv riideid. Ja muidugi esimese täiega ei ostnud ma midagi. No need olid ikka täiega ilusad riided, mida ma seal esimese täiega proovisin, aga mul oli vist jumalikke riideid vaja?.. Muidugi leidsin ma tagant poolt veel vahvaid riideid, meeste ruudulisi flanellsärke, kenasid velvetpintsakuid, hipivöid jms.. Aga ma ostsin hoopiski roostepunase ruudulise mitte meeste triiksärgi, vanamoodsa pisikese puusakotikese ja sellega sobiva nahast vöö, roheka mõnusast materjalist sellise pikema laiema triiksärgi, boheemlasmustriga õhulise lendleva kleitpluusi ja sametitaolisest materjalist tumerohelise vingete kuld-metalsete nööpidega jaki.. seda kõike mm viiesaja kahekümne seitsme krooni väärtuses kahesaja kuuekümne kolme krooniga. Isegi hästi läks. Seni küll.. Trammiga sai jänest sõidetud Abakhani ja seal tadaradataa muidugi mängis Doors, ammutasin hulganisti inspiratsiooni.. mm.. kummaliselt tuttav ja isegi huvitav inimene eksisteeris seal, vahepeal, kusagil.. sain oma kunstsiidsallikollektsiooni täiendatud. Muidugi mõista ühe riidekaltsuga, millest ma salli teha ei oska. Salli, salli.. kes üleüldse ütles, et see riidetükk, mida üldjuhtudel kaelapiirkonnas kantakse, sall peab olema? Mul ei ole sall. Pole vajagi. Ilus riidetükk on, kenasti hargneb, mõnus boheemlasmuster - ühesõnaga kõik vajalik. Siis ostsin veel musta pitspaela ühe kena mitte musta pitspluusi jaoks ning õppetööks vajaliku öösärgiriide, mida nii kuradi raske leida oli. Valik nii kehvavõitu, et.. kõik muu tore olemas, aga seda pole.. pole tähendab siis minu mõistes, et vaid kakskümmned rulli oli valida õrna puuvillast riiet. See selleks. Järgmisena läksin ületee asuvasse Humanasse ja otsustasin tund aega, kas ma ostan ülepea rullkraega tumerohelise kampsuni või eest armsate nööpidega samblarohelise. Selleks ajaks olin juba kergelt hullumas ehk ma ostsin esimese variandi.. ma ei teagi, miks. Kas seepärast, et teine oli kortsus? No problem ju, saab pesta ja triikida jms. Aga miks siis? Mul tumedaid riideid ju küll. Absull ei mõista oma haigeid otsuseid. Seda küll mitte. Poodlemine ja poed on süüdi, ma ütlen! I totally dislike shopping, more than any woman on the planet Earth. So.. mu järeldused on, et kuna seekordne "shopping" vms (vihkan seda sõna)oli tunduvalt mahukam (igas mõttes) ja kulukam (igas mõttes) kui mistahes enneolnud shopping, siis ilmselt see seletabki mu haiget otsust. Kui te tahate teada, miks ma mõlemat kampsunit ei ostnud, siis ka minusugusel ahvimaunol on teinekord jubedad süümekad ja nii läks ka seekord.. Ma raiskasin kuu raha mõne tunniga. Oujea go Anna go Anna!!! right to the top of the hell,
peace
Daily routine
Kell 6 üles, kooli ja koju, kool-kodu, kool-kodu... kodused tööd, kool-kodu, kodused tööd, kool-kodu... ja nii 12 aastat järjest. Tundub tapvalt igav või mis? Aga iga päev on kingitus, iga päev kannab endaga kaasas saladust, kas see siis tuleb ilmsiks või mitte, igatahes salapära on ja jääb. Ometi on see kõik meis endis kinni - kas me tahame, et meie elu oleks selline nagu ta on, kas me tahame salapära, kas me tunneme elust mõnu ja rõõmu, kas me tunnistame elu kui kingitust ja igat päeva kui õnnistust. Vastates jaatavalt kõikidele küsimustele, peaks kõik enam-vähem korras olema. Kuid - muidugi võiks midagi alati paremini olla, teistmoodi, aga eks kõik tuleb omal ajal. Alati tuleb püüelda paremuse poole, muidu ei tule ka seda "oma aega". Rutiinist võib saada põnev seiklus, seega kaoks ka ära sõna rutiin. Mida mina, muuseas, üritangi teha. Sest, tuleb tõdeda, et igal päeval juhtub midagi tavatut, iseasi, kas me siis märkame või mitte. Mina olen õppinud märkama, oli aegu, kus iga päev tõi endaga kaasa masendust, ent nüüd vaid elurõõmu. Kindlasti ka väljakutseid ja arusaamatusi, kuid eks sellega tuleb ju leppida ja väljakutsed on ka omamoodi toredad ning kui arusaamatused lahenevad, siis saame me ju targemaks, kas pole? Nii et on täiesti võimalik kaotada nö "igapäevarutiin" ja tunda elust rõõmu. Sellega muutub paljugi.
Lihtne öelda, kuid ometi on sel tõsi taga.
Lihtne öelda, kuid ometi on sel tõsi taga.
Pimpers paradise
I have never got used to a fact that my friends could be better than me in things that are made for me, in things I do with greatest passion and love. So now it happened.. Actually I'm completely wordless.
At one point of view - I know I've been a total idiot.
At another point of view - I know I've been doing great, I'm doing great, I'll be doing great.
Once upon a time I realised that I don't want anybody to be better than me in things that are made for me, in things I do with greatest passion and love.
At one point of view - I know I've been a total idiot.
At another point of view - I know I've been doing great, I'm doing great, I'll be doing great.
Once upon a time I realised that I don't want anybody to be better than me in things that are made for me, in things I do with greatest passion and love.
The school of hard knocks
Õppetund elust enesest...
Juhtus üks äärmiselt veider ja eriskummaline lugu. Olid kaks inimest. Üks neist oli endas kindel, ta uskus endasse, lootis ja teadis, et tal läheb hästi. Teine aga ei olnud endas kindel, ei uskunud endasse ja ega ta eriti ei hoolinudki sellest, mis toimus, seega ta ka ei lootnud midagi, ei teadnud, kuidas tal läheb, tal oli ükskõik.
Mõlema jaoks oli see sündmus midagi ootamatut, kogematut. See, kes endasse uskus, oli ebatavaliselt närvis, kuid ometi ta ei kaotanud usku ega lootust, ta toimis teadmisega, et ta saavutab selle, mida ta tahab. Teine seevastu närvis ei olnud, aga tal oli siiski ükskõik ja ta ei teinud kõiki etappe korralikult nagu esimene tegi.
Ometi juhtus midagi, minu jaoks, enneolematut.
Teine saavutas selle, mida esimene ihaldas.
Esimene ei saavutanud midagi.
Teisel oli endiselt ükskõik.
Esimesel ei olnud ükskõik; ta teadis, et tal läheb hästi, aga tal ei läinud mitte kuidagi.
Tema oletused ei pidanud paika, kuigi ta on alati nii kuradi kindel, et tema oletused peavad alati paika, sest nii on varem juhtunud. Ta on saavutanud selle, mida ihaldanud, sest nii on varem juhtunud. Ta usub oma sisetunnet, sest see ei ole teda varem alt vedanud.
Ta arvab, et ta on tohutult arenenud, alles nüüd on ta võimeline oma soovid täide viima, alles nüüd suudab ta elada täisväärtuslikku elu; tegeleda sellega, mida hing ihaldab, järgida oma südant, armastada, olla kirglik. See sündmus, mis toimus - ta teadis, et see saavutus on loodud temale, mitte teisele.
Ta uskus endasse, ta oli kindel, et ta saavutab selle!
Ta teadis, et ta teeb seda!
Ta teadis!
TA TEADIS!
Tühjagi.. teine sai tema ihaldatu. Teine, kes sellest ei hoolinud põrmugi; siiani ei hooli, kuigi kellegi teise eneseusk ja -usaldus on raskelt haavata saanud. Muidugi siinkohal ei süüdista ma teist milleski; ta ei olegi kuidagi süüdi, ei saakski olla. Kui ta ka teaks teise kannatustest, ta ei mõistaks, sest ta on teisest puust kui see, kelle lootused on purustatud, kellel võtab kaua aega, et saavutada endine eneseusk ja -usaldus ning ta peab mõistma, miks juhtus nii nagu juhtus. Aga ta ei oska, ta ei tea, kust alustada; see sündmus lõi ta rivist välja. Mida ta valesti tegi? Ta teadis, et ta oskab seda! See on tema ala, mitte teise ala..
Midagi piiritult enneolematut on juhtunud temaga ja ta ei tea, kuidas enda seni suurepärase, üllatusterohke, inspireeriva elu uuesti endisele järjele saada.
Takka tipuks - need esimene ja teine on sõbrannad, head sõbrannad, juba kaua-kaua, võiks öelda, et isegi parimad sõbrannad. Muidugi nende sõprusel on veel palju areneda, nagu näiteks see, et miks esimene sõbranna oma kannatustest teisele ei räägi? Parimate sõbrannade vahel ei ole saladusi. Ometi jätavad nad mõlemad teatud asjad üksteisele rääkimata. Nii ei peaks olema. Nii ei tohigi olla. Aga ma ütlen, et need sõbrannad on väga erinevad, just niisama erinevad kui sarnased nad on. No pagan, nad ei saaks ilma üksteiseta eladagi! Nende sõprus on tugev, aga ometi on neil nii palju veel areneda...
Pisarad voolavad mööda mu põski.. first time facing the truth, before lived in a flowery self-centred way.
Juhtus üks äärmiselt veider ja eriskummaline lugu. Olid kaks inimest. Üks neist oli endas kindel, ta uskus endasse, lootis ja teadis, et tal läheb hästi. Teine aga ei olnud endas kindel, ei uskunud endasse ja ega ta eriti ei hoolinudki sellest, mis toimus, seega ta ka ei lootnud midagi, ei teadnud, kuidas tal läheb, tal oli ükskõik.
Mõlema jaoks oli see sündmus midagi ootamatut, kogematut. See, kes endasse uskus, oli ebatavaliselt närvis, kuid ometi ta ei kaotanud usku ega lootust, ta toimis teadmisega, et ta saavutab selle, mida ta tahab. Teine seevastu närvis ei olnud, aga tal oli siiski ükskõik ja ta ei teinud kõiki etappe korralikult nagu esimene tegi.
Ometi juhtus midagi, minu jaoks, enneolematut.
Teine saavutas selle, mida esimene ihaldas.
Esimene ei saavutanud midagi.
Teisel oli endiselt ükskõik.
Esimesel ei olnud ükskõik; ta teadis, et tal läheb hästi, aga tal ei läinud mitte kuidagi.
Tema oletused ei pidanud paika, kuigi ta on alati nii kuradi kindel, et tema oletused peavad alati paika, sest nii on varem juhtunud. Ta on saavutanud selle, mida ihaldanud, sest nii on varem juhtunud. Ta usub oma sisetunnet, sest see ei ole teda varem alt vedanud.
Ta arvab, et ta on tohutult arenenud, alles nüüd on ta võimeline oma soovid täide viima, alles nüüd suudab ta elada täisväärtuslikku elu; tegeleda sellega, mida hing ihaldab, järgida oma südant, armastada, olla kirglik. See sündmus, mis toimus - ta teadis, et see saavutus on loodud temale, mitte teisele.
Ta uskus endasse, ta oli kindel, et ta saavutab selle!
Ta teadis, et ta teeb seda!
Ta teadis!
TA TEADIS!
Tühjagi.. teine sai tema ihaldatu. Teine, kes sellest ei hoolinud põrmugi; siiani ei hooli, kuigi kellegi teise eneseusk ja -usaldus on raskelt haavata saanud. Muidugi siinkohal ei süüdista ma teist milleski; ta ei olegi kuidagi süüdi, ei saakski olla. Kui ta ka teaks teise kannatustest, ta ei mõistaks, sest ta on teisest puust kui see, kelle lootused on purustatud, kellel võtab kaua aega, et saavutada endine eneseusk ja -usaldus ning ta peab mõistma, miks juhtus nii nagu juhtus. Aga ta ei oska, ta ei tea, kust alustada; see sündmus lõi ta rivist välja. Mida ta valesti tegi? Ta teadis, et ta oskab seda! See on tema ala, mitte teise ala..
Midagi piiritult enneolematut on juhtunud temaga ja ta ei tea, kuidas enda seni suurepärase, üllatusterohke, inspireeriva elu uuesti endisele järjele saada.
Takka tipuks - need esimene ja teine on sõbrannad, head sõbrannad, juba kaua-kaua, võiks öelda, et isegi parimad sõbrannad. Muidugi nende sõprusel on veel palju areneda, nagu näiteks see, et miks esimene sõbranna oma kannatustest teisele ei räägi? Parimate sõbrannade vahel ei ole saladusi. Ometi jätavad nad mõlemad teatud asjad üksteisele rääkimata. Nii ei peaks olema. Nii ei tohigi olla. Aga ma ütlen, et need sõbrannad on väga erinevad, just niisama erinevad kui sarnased nad on. No pagan, nad ei saaks ilma üksteiseta eladagi! Nende sõprus on tugev, aga ometi on neil nii palju veel areneda...
Pisarad voolavad mööda mu põski.. first time facing the truth, before lived in a flowery self-centred way.
Ars longa vita brevis
Ma avastasin või isegi taasavastasin maalimise võlud. Kuid siiski ühe pisikese veaga: nimelt lööb minus maalimise käigus esile pedantsus ja rahulolematus oma tööga ning seetõttu ma võin üht pisikest lilleõit maalida pool tundi, tervet kimpu pool päeva. Lillemaali jätsin pooleli, ent maali, mil kujutatud meri, taevas ning tammepuu, sain valmis. Loodan, et millalgi saabub kübekegi vabadust ning saan selle - hoolimata pedantsusest - meeldiva ajaviitega jätkata.
Täna käisin vaatamas filmi Coco Chanel'ist ja ma võin nüüd suurema kindlusega ta lisada oma maailmalemmikinimestelisti. Oma tahtejõu, sihikindluse ja otsekohesusega saavutas ta midagi, mida keegi ei olnud varem saavutanud: ta tõi moepilti lihtsuse vabastades naised hingetuks tegevatest korsettidest, liigsetest kirevatest pitsidest, satsidest ja rüüžidest, maitsetutest ehetekuhjadest, sulgedega kübaratest ja muust jamast, millesse 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguseski kõrgema seltskonna daamid riietusid. Mõelda vaid, mis oleks saanud, kui ei oleks olnud seda suurepärast naist ja tema uudseid ideid.. tundub utoopiline, et tänapäevalgi peale teatrilava ka muudes kohtades nõnda riietutaks, kuid sellegipoolest - tänu me võlgneme talle kõik.
Mult küsiti kinokassas, et kas ma olen üliõpilane. Milline meelitus! Kindlasti on see tore aeg, ühikaelu ja kõik, aga veel ma seda ei taha ja ega ei peagi, mul on aastaid aega. Aastaid, et minust kujuneks välja selline inimene, kes ma tahan olla, et mul oleksid paigas mu eesmärgid, et ma üldse teaks, mida ma ülikoolis õppida tahan. Õnneks on aega. Üle pika aja ma tunnen tõeliselt, et millekski on veel aega.
Täna käisin vaatamas filmi Coco Chanel'ist ja ma võin nüüd suurema kindlusega ta lisada oma maailmalemmikinimestelisti. Oma tahtejõu, sihikindluse ja otsekohesusega saavutas ta midagi, mida keegi ei olnud varem saavutanud: ta tõi moepilti lihtsuse vabastades naised hingetuks tegevatest korsettidest, liigsetest kirevatest pitsidest, satsidest ja rüüžidest, maitsetutest ehetekuhjadest, sulgedega kübaratest ja muust jamast, millesse 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguseski kõrgema seltskonna daamid riietusid. Mõelda vaid, mis oleks saanud, kui ei oleks olnud seda suurepärast naist ja tema uudseid ideid.. tundub utoopiline, et tänapäevalgi peale teatrilava ka muudes kohtades nõnda riietutaks, kuid sellegipoolest - tänu me võlgneme talle kõik.
Mult küsiti kinokassas, et kas ma olen üliõpilane. Milline meelitus! Kindlasti on see tore aeg, ühikaelu ja kõik, aga veel ma seda ei taha ja ega ei peagi, mul on aastaid aega. Aastaid, et minust kujuneks välja selline inimene, kes ma tahan olla, et mul oleksid paigas mu eesmärgid, et ma üldse teaks, mida ma ülikoolis õppida tahan. Õnneks on aega. Üle pika aja ma tunnen tõeliselt, et millekski on veel aega.
A winter's tale
Ma ei tea, kas sellepärast, et on uus aasta või mingil muul seletamatul põhjusel tunnen ma alates eilsest (kummaline küll, arvestades seda, et uus aasta algas ju üleeile) lootusrikast entusiasmi, et nüüd lõpuks ometi suudan ma saavutada tasakaalu ja heaolu oma elus. Et enam ei lase ma end vaevata nende kes-ma-olen-tüüpi küsimuste käes. Mul on omad eesmärgid, mul on omad soovid ja nüüd ma tõesti hakkan neid täide viima. Ma muudan oma elu kvaliteeti muutes oma suhtumist. Kui ma midagi tahan, siis ma teostan oma tahtmise. Ma ei kahetse enam. Ma elan oma elu nii, et mul ei tekikski vajadust kahetseda. Kahetsus on üks kõledamaid ja nukramaid tundeid, pole väärt aega ega miskit.
Päikese käes sillerdavad kohevad lumehanged vaid suurendavad mu entusiasmi ja lootust, et nüüd muutub nii mõndagi. Et selle aastaga muutub paljugi, mis on suuresti vaid minu enda teha. Ja ma lähen ja teengi!
Päikese käes sillerdavad kohevad lumehanged vaid suurendavad mu entusiasmi ja lootust, et nüüd muutub nii mõndagi. Et selle aastaga muutub paljugi, mis on suuresti vaid minu enda teha. Ja ma lähen ja teengi!
Subscribe to:
Comments (Atom)
