Peaceful dreaming

Mu alateadvus teab just seda, mille peale ma ise iialgi ei tuleks. Üldiselt näen ma unenägusid harva ning kui see õnnistus minuga juhtub, paneb see mind alati arutlema ja mõtlema, et miks just selline unenägu ja mis on selle põhjuseks.. Taevale tänu, et ma sain nüüd taolise õnnistuse osaliseks, mistõttu olen ma siiralt üllatunud. Mu unenägu oli erakordselt kummaline, sest ta näitas mulle põhjust, miks ma ei taha Tallinna Reaalkoolis käia.. aga kui tühine see põhjus on võrreldes nende sadadega, miks ma siiski tahan.. et on sada toredat põhjust, millest enamusi ma ka ise ei tea ja ilmselt ei saagi teada, kuid vaid üks põhjus saja vastu oli minu alateadvuse arvates nii oluline, et ma peaksin ka ise sellest teadlik olema..
Läbi lillelise unenäo anti mulle teada, et mulle on vastu meelt kesklinnas koolis käimisega kaasnev linnamüra ja saastatud õhk, ma ei salli, et igal pool on liiga palju inimesi ja autosid, mis sest, et see mu enda teha ei ole.. Ma sain sellele pihta alles hommikul, kui olin ärganud ja mõtlesin, et miks ma nägin unes, et ma käin koolis ühes maakohas, mis tunduvalt sarnaneb kohaga, kus ma veedan oma vaheajad, k.a. suve. Kõikjal olid kirjud lilled, roheline muru, sinine taevas ning palju vaikust ja rahu. Puud õõtsusid kergelt kui soe tuuleiil neid sasis. Mina jalutasin vaikselt veel ennegi päikesetõusu ligi kümnekilomeetrisel teekonnal koolimaja poole ja peaaegu et kogu unenäo vältel olime vaid mina ja loodus - tema rohelus, ilu, vaikus ning rahu. Oma kõige rahulikumas meeleolus sammusin ma üle aasade ning nurmede, millegipärast muretsemata, nautimas vaid end ümbritsevat ilu. Ilmselt oli hiliskevad või suve algus, sest õied olid oma kauneimas õitsemisperioodis eriliselt pilkupüüdvad, kuid sellest hoolimata sulandusid nad lummavasse ümbrusesse tähtsa osana sellest ilust. Mu unenäos oli palju jalutuskäike, mõned ka koolist koju. Ükskord, kui ma oma onupojaga kodu poole jalutasin, manitses ta mind, et miks ma sellise pealtnäha tühise põhjuse tõttu Tallinna Reaalkoolist ära tulin. Kuna ma ei ole kunagi ise oma unenägudes rääkinud, (alati olen ma nendes osalenud, aga vaid sündmustiku jälgijana, nii et unenäo sündmustiku kulg ei ole minu võimetes muuta) siis ei selgitanud ma seda veidrat asjaolu, vaid jätkasin õndsas meeleolus oma kaunist teekonda, nautides igat sammu, hetke imelises ümbruses.

Moonlight drive

Aeg möödub kaunis kiirelt ning seetõttu ma otsustasin lõpetada norutamise, virisemise ja vingumise ning ometi hakata mõistma, et kui ma midagi tahan, siis vaid mina ise suudan oma soovi täita. Pean alustama juba varakult püüdlemist kaugemate soovide poole, koheselt püüdlemist homsetele. Kordki elus üritan ma hakkama saada enda jaoks seatud nõuetega nagu korrapäraselt korralik klaveriharjutamine, mitte lihtsalt järjekordne improvisatsioon kuu aega tagasi õpitud noodikirja alusel. Ma teen sellel aastal klaverieksami ning ilmtingimata pean ma harjutama kaks kui mitte viis korda rohkem kui ma seni seda olen teinud. Lausa masendav. Aga masetseda ma ei tohi, lubadus endale. Norutada, vinguda, viriseda ka mitte, vaid lihtsalt võtan kätte ja teen ära. Ma alustan juba täna plaani tegemist, millega ma oma vaheaega sisustan. Loodan, et see väärtuslik aeg tervenisti magamisele ei kulu.. no kolmveerand sellest tuleb vist siiski arvestada. Aga kindlasti minu üks suurimaid ja haiglasemaid kirgi - koristamine - sisustab suurema osa mu vaheajast. Ma armastan sorteerida igasuguseid paberihunnikuid, raamatuid tähestikujärjekorda või muud moodi seada, visata ära katkised asjad või viia ümbertöötlusesse, need mida enam ei vaja, kuid on kasutuskõlblikud, viia taaskasutuskeskusesse või muul viisil neile omanik leida. Ma absoluutselt jumaldan korda, kui kõik on korras. Kusjuures sel aastal ma ei olegi nii hull pedant kui eelmisel õppeaastal. Pedantsus on jällegi üks neist sõnadest, mida ei saa ei negatiivseks ega ka positiivseks määrata. Üpriski positiivne ju ometi - aitab saavutada, täide viia oma soove, isegi perfektselt, kuid negatiivse alatooniga siiski.
Täna peale kooli unustasin end raamatukokku tunnikeseks, paariks.. Mingist hetkest alates ei tajunud ma enam üldse ümbruskonda. Olin raamatutesse süvenedes nõjatunud vastu kuuma radiaatorit, samuti ka minu nahast kott, mis juba kergelt sulas (või oli see minu hallutsinatsioon, mis poleks ka peale tunniajalist raamatutemaailmas viibimist suurim ime). Igatahes see andiski mulle märku minema hakata, õigemini alles siis, kui ma olin muuseas oma kotti igast küljest pööranud kuni ta juba ülekuumenenud oli. Silmad olid ka juba kahtlaselt kuivad hämaras riiulite vahel lugemisest ning nii ma läksingi, astusin külmale tänavale, tuledes linn ja hämarduv taevas andsid märku videviku saabumisest. Minu lemmikaeg, vastupidiselt Edward'ile...
Hiljem kondasin lemmikraamatupoe alumisel korrusel, otsides klassivennale kingitust. Umbes tunni ajaga tegin otsuse ning siis oli õues juba pime ja külmemgi veel. Läksin ebatavaliselt pika marsajärjekorra saba lõppu ning külmetasin hirmsalt. Mul juba teist päeva kopsud kahtlaselt valutavad, kuigi ma end alati villaste asjadega sisse mätsin. Barett, sall, kampsun - kõiki neid mul korraga kaks. Ma isegi näen välja nagu rase elevant oma riietekuhja all, silmadki vaevu paistmas. Ilmselt ei ole -17 kraadi mulle ikka päris sobilik temperatuur. Peatselt pidigi soojemaks minema, according to the weather forecast "that never lies"
Muide.. minu eelmise postituse seletusena võin öelda, et ma olen armunud. Vahel ei suuda ma ise arugi saada, et armunud olen.. igatahes nüüd ma tean seda kindlalt. Aga seekordne armumine.. paras segadus. Ma olen armunud endast aastaid vanemasse.. Nii palju aastaid, et.. no olgu. Mitte nii palju, kuus.. aga siiski meie suhe oleks seetõttu võimatu, mis sest, et kõik on võimalik. "Pole olemas täitmatuid unistusi, on vaid meie piiratud ettekujutus võimalikkusest." Aga ma ei teagi, kui väga ja mida ma täpselt tahan ja soovin.. as I said, what a mess! Kuid siiski ma tean, et ta meeldib mulle ka sõbrana, aga kuna mul ei ole võimalust temaga igapäevaselt kokku puutuda, siis kuidas kurat ma peaksin ja saaksingi temaga suhtlemist alustada? Minu argus ja häbelikkus on kindlasti suureks takistuseks, kuid ma ei taha teadagi, mis oleks saanud siis, kui ma oleksin olnud julgem ja häbematum.. Mul tegelikult on olnud võimalusi - alati on võimalus - temaga lähemalt tutvust teha, suhtlemist alustada.. tähendab, ma juba olen temaga rääkinud hetke viivuks, mil ta ise mind kõnetas.. kuid see oli viisakus, ta tegi seda olude sunnil - ilmselt vaid seetõttu ta mind kõnetas, ta ütles mulle ühe lause, kuid kaks korda, sest algselt, kui me pilgud kohtusid, olin ma liialt lummatud, et aru saada, mida ta just öelnud oli.. Umbes tund aega hiljem, ta vaatas mind ning ma tajusin seda ja vaatasin vastu, kuid siis ta pööras automaatselt pilgu ära.. ometi tegeles ta parasjagu sellise tegevusega, mis nõuab pidevat tähelepanu ning ilmselgelt ei saanud ta veelgi suuremat osa sellest minule osutada. Ma piinan end küsimustega, et kui palju ta minust teab.. et on võimalik, et ta teab mu vanust, mis klassis ma käin ja mind huvitab, kas see teda kohutab, kohutaks* juhul kui ta minu vastu midagi sarnast tunneks, aga ma võin öelda kui selle loo üks peategelastest, et on täiesti võimalik, et ta tundis või endiselt tunneb midagi sarnast nagu mina.. Üheks tõendiks on see pilk, millega ta mulle silma vaatas, kui me hetke viivuks kõnelesime.. see pilk oleks olnud justkui täis siirast armastust, kuid seegi arusaamatu.. kust oleks tulnud see armastus, siiras armastus, kui me tutvumine oli esmakordne? Mul on piiritu fantaasia ja elav kujutlusvõime, kuid osasid asju lihtsalt ei kujutata ette, vaid need ongi nii.. Kui ta seal seisis, pilk täis armastust, näol vildakas, kuid muhe muie, kuid ometi ei naeruvääristanud ta miskit, muie oli tema üllatavalt heasüdamliku iseloomu tõendiks. Mulle tundus nagu ta oleks iga hinna eest kaotanud aja ja pannud tolle olukorra kestma igavesti. Ma järeldasin tema kehahoiakust nagu ta sooviks tulla ja mind kallistada. Kuid samas võib see endiselt vaid minu ettekujutus olla.. Mõttetu on end piinata taoliste küsimustega, ent inimloomus teeb seda sageli. Ma olen ju ka.. kõigest inimene. Ma mäletan, et kui ta mind kõnetas, ei teinud ta seda käigu pealt, vaid ta seisis kusagil ukse lähedal ja kui ma ruumi sisenesin, pöördus ta ümber ja võttis sellise poosi.. Oh mind küll! Kas inimene mitte, kõnetades teist, ei pöördugi tema poole ja ei vaatagi talle silma? Kas minu ettekujutus oli tingitud sellest lummusest, millesse ta mind viis? Kas see üldse oli ettekujutus? Mis siis, kui tema painleb samasuguste küsimuste käes?

L' Amour

Viimasel ajal härdameelsus minus tihti esile lööb. Aina tundlikumaks ja emotsionaalsemaks ma muutun, igas päevas on nii pisarad kui ka naer, mõlemad südamest sügavalt, kuid jäädavalt mitte, sest sündmused on toimunud tormilise kiirusega ja arusaamatuks ning seletamatuks on jäänud nad peaaegu kõik.
Ma armastan palju, armastan rohkem kui eales varem, väärtustan sõprust kui kristalli, teemanti, mis pimestab oma sära ja iluga.. vaid et sõprus sest palju väärtuslikum on. Kui ei oleks armastust, ei oleks elu. Jah, sõprus ongi armastus. Armastus. Iial pole osatud seda sõna kompromissitult defineerida, kuid tuleb tõdeda, et sõprus on see eelkõige. Ohtlikult salapärane on armastus ilma sõpruseta...
Mida ma armastan? Armastan muusikat, jäägitult ja kirglikult, selle kaunist kõla, helisid klaveril, armastan neid ise tekitada...ilma muusikata ei ole elu, ilma armastuseta ei ole elu, muusika ongi armastus, selle üks tähtsamaid komponente minu elus...
Armastan sõprust, armastust ise, selle kogemist, esmakordset kogemist, teistsugust kogemist, armastuse igasugune kogenemine on kirjeldamatult võimas ja ülev tunne...
Armastan olla see, kes ma olen, kes ma olla tahangi. Armastan inimesi enda ümber, kalleid lähedasi, kelleta ei oleks ma see, kes ma olen. Meeletult armastan ma oma parimat sõbrannat, sügavalt südame põhjast jäägitult ja alati.

Uncountable failures

Täna oli.. uskumatu päev. Täiesti uskumatu. See ei ole enam reaalne. Oli erakordne nädal, tavalisest rohkem feilimist - seega ka rohkem naeru, rohkem nuttu, emotsioone, tundeid, nende väljendamist, filosoofiat, meie endi filosofeerimist... Aga see, mis täna juhtus, seda ei oska ma enam seletada...
Ma alustan siis algusest (loogika). Feil nr 1.. EI, feilide kogumik nr 1, feilide sagedus sekundis vms.. Lota tunnist kõigepealt. Oli igasuguseid tüüpilisi feile, kuid peamist rolli mängis minu klassikaaslaste, siinkohal peab märkima, et küllaltki nilbe fantaasia. Ma tegin Kristjaniga mingit pendlikatset vms, sellest tunnist ei olnud aine oskamise mõttes üldse kasu - ma lihtsalt ei saanud midagi aru. Aga see tavaline. Igatahes, klassikaaslased märkasid ühte väga nilbet intsidenti, kui Kristjan parasjagu seda pendlijunni ette valmistas ja mina (väidetavalt, ma ise ei suuda mäletada) mingi niidiga vusserdasin.. No ma nii nilbetest asjadest parem ei kirjuta.. Mida nad siis mõtlesid ja nii.. :D:D Igatahes, järgmine tund oli mata.
Ma ei saa aru, miks Kärt kirjutab järjestikuseid numbreid 1,2,3,4,5,6,8 jne... Ei, tegelt ei tulnudki edasi, ta taipas oma albertiajuga seda kohe olles kirjutanud numbri 8. (feil..?!?! ..AGAIN!?!..) And she did it twice!!
Siis toimus midagi paranormaalset. Kärdi näole ILMUS must pastaka triip, kuigi ta ei kirjutagi sellega..(!)Mina ja Mari, olles seda samaaegselt märganud, pahvatasime naerma, nii et meil oli tõsiseid raskusi pidama saamisega ja meil olid isegi pisarad silmis! Kuskilt kaugelt läbi naeru kuulsin ma õpetajat ütlevat midagi sellist nagu 'tupsud, rahunege' ja see muidugi mõista suurendas mu seisundi kontrollimatust.
Peale kooli läksime Solarisesse. Ma ei tea, miks. Lihtsalt läksime. Huvitavate sündmuste esimeseks biggest fail-iks oli see, kui ma märkasin üht, esialgu võõrast neidu ja hakkasin ajama midagi tema ilusa stiili kohta jne.. siis kui ma tema nägu uurisin, pahvatasin ma automaatselt, et ta on mu sugulane! see oli lihtsalt esimene reaktsioon, siis kui ma mõtlema hakkasin, et miks ma seda ütlesin, tuli mulle meelde, et ta on mu vanaema sõbranna lapselaps.
Siis hakkas lihtsalt tuttavaid inimesi järjest voorima. Miljon feili kaasnes ka sellega. Peaaegu, et kõik nendest, tulid natukeseks meie juurde, äratundmisemoment+vaimustus+mälestused+naeratus+kallistus+õhetus+hüvastijätt. aa siis vahepeal Sussu kadus ära (?) kuhugi bussi taha ja mingist hetkest alates olime Triinuga kahekesi, läksime Solarise juurest üle tee, meile tuli meelde et me pidime juba ammu jõulukinke ostma minema! ja siis mõtlesime Virru minna, ma muidu vihkan seda kohta, aga see informatsioon on 0,00000001% tähtsusega tänasest päevast. Siis läksimegi ja ma küsisin talt igasuguseid küsimusi, käisin talle pinda ja patrasin talle minu ilmselgest egoismist ja isekusest, millega tema vististi oma hea iseloomu tõttu ei nõustunud. Aga kui hiljem Karolin ka tuli ja me umbes tund aega kuskil Viru teise korruse rõdul juttu ajasime ja ma talle oma korduvast hiilgamisest prantsuse keele tunnis jaurasin, ei jäänud Triinul muud üle kui nõustuda. Aga siis, kui Karolin tuli, läks alles põhi trall lahti!
Me olime ekstaasis. Me lagistasime naerda üle terve kaubanduskeskuse saades põrnitsevaid pilke kaaskodanikelt. .. see ei ole üldse minu moodi, lagistada üle kaubanduskeskuse.. Me rääkisime vaimustatult, kuidas meil läinud on, millega tegeleme, mis täna juhtus.. Mingil hetkel taipasime, jällegi, et me pidime juba ammu jõulukinke ostma minema! ja siis hakkasime liikuma. Ma ostsin emale Susan Boyle' plaadi, millest ta ikka rääkinud on, et kui väga ta seda tahab. Supersaavutus, arvestades sellega, et täna on alles 11. detsember!
Kui me pangaautomaadi järjekorras seisime, juhtus midagi eriti veidrat.. ja jubedat. Muidugi, see on ka naljakas, aga jube, sest see mees, kes lambist meie juurde ilmus oli kõike muud kui heade kavatsustega! Ta tuli järsku, meist oma pool meetrit pikem, tüse, suur ja lai, seljas vana kasutatud nahktagi, jube nägu, nagu filmist! ta näol olid kriimud, see oli punane, ketendav ja mis peamine.. ja peaaegu ka et esimene asi, mida ma märkasin: tal olid väljaturritavad tumedad ninakarvad. Kui see mees ei oleks õudusunenägude peategelast nii kohutavalt meenutanud, naeraks ma siiani. Kuid ei, minu peas olid järgmised mõtted: 1. Miks ta siia tuli? 2. Tal on ninakarvad. 3. Äkki ta on mingi pervert. 4. Ma parem pistan jooksu. Ja seda ma tegingi, manööverdades inimeste vahelt läbi lootes väljapääsule, kuid mis see on? kus see on? Mingi hääl mu sees andis teada, et aega ei ole ja ma lendasin sisse, poolik jäätis käes, ühte tehnikapoodi, ise pooleldi kohkunud, pooleldi naeru kinni hoidev. Jooksin poe tagumisse otsa, õnneks see oli nurga taga ja mõtlesin mis nüüd? siis kohtus mu pilk poemüüjaga ja ma võisin sealt välja lugeda: kas ta on mingi huligaan? imelik? mis tal viga on? ma peaks ta siit välja saatma, ta korrale kutsuma.. kui ma taipasin, et mu oletused olid õiged, suutsin ma rahuneda, talitseda oma sulavat jäätist seda ahnelt, kuid soovimatult limpsates, andes sellega märku sellest, et ma siiski olen mõistev inimene ja ma ei tule tehnikapoodi, sulav jäätis käes. Hakates vargsi nurga tagant välja tulema, nägin ma Triinu ja Karolini, naerust täiesti kõveras keset rahvarohket koridori. Kõndisin nende poole täiesti mittemidagiütleval ilmel ja peagi muigasin isegi. Oli vast kogemus!
Selline sündmus võttis meie hoogu maha.. natukeseks, hetkekeseks. Mõtlesime, et we should catch a minibus ja Virust hoogsalt välja marssides silmasimegi oma marsruuti juba saabuvat. Kiirustasime ülekäigurajani, kuid punane tuli oli just tulnud. Marsa sõitis meie eest mööda, pinge kasvas. Kui roheline tuli äkitselt me silmi pimestas, pistsime jooksu, jällegi manööverdades läbi pahaste vanamutikeste, kes ilmselt mõtlesid, et noorus hukas vms, järjekordsed rikutud noored karglevad tänavatel... Lõpuks marsani jõudnud, avasin esimesena saabudes ukse, üritasin marsajuhile selgeks teha, et veel kaks tükki tulevad, too käskis mul rahuneda ja ütles, et 'jaa me ootame' või midagi taolist, siis sorisin välja rahakoti, sealt omakorda kahekümneviieka, andsin marsajuhile, saabusid Triin ja Karolin, mina hakkasin tahapoole koperdama, kott jäi sinna vahesse kinni nagu alati, käis ümber, Karolin ja Triin naeravad, mina naeran, kaasreisijad naeravad, ma hakkasin asju tagasi toppima, olles lõpetanud, koperdasin edasi ja avastades, et ma olen finally arrived to my place or something hüppasin rõõmust liiga hoogsalt istmele, käisin käna ja kriimustasin oma kanni mingi ora vastu veriseks (nüüd on mul seal kohas ebageomeetrilise kujuga plaaster, mille ma aasta tagasi haiglast sain, seal on kujutatud vist merihobu sinisel taustal..). Igatahes marsasolijate lõbusus suurenes sellega tunduvalt :D
Need loendamatud feilid jätkusid marsas veelgi suurema hooga, samuti ka naer. Lõpuks koju jõudes ja wow! hõigates vuristasin ma selle loo hiiglasuure entusiasmiga oma perekonnale ette. Poolt sellest nad ei uskunud. Laughed instead. Lõpuks ütlesid, et ma olen hulluks läinud ja ajan täiesti absurdset juttu. Endise entusiasmiga ma nõustusin. See kõik oligi täiesti absurdne, kuid ometi tõsi. Seletamatu, erakordne päev.

Pitifulness

Oh, my lord! What has happened to me? And my pronunciation... oh lord, help me..
Ma naersin, me naersime, mina ja Kärt, eile.. meeletult (actually ka täna, aga mitte põhjuseta..), unustasin enda, kus olen.. vaid mina ja Kärt, nautisime kooli, seltskonda, elu.. Seltskonna all mõtlen ma meie (üldjoontes) suurepärast klassi, ilma kelleta ei oleks päevad täidetud rõõmu, naeru, rahu ja vabadusega. Muidugi, nagu ütleb vene keele õpetaja, ei ole headust ilma kurjuseta (täpp seal sees vms).. hoolimata järjekordsest suurepärasest koolipäevast nutsin ma siiski hiljem koju tulles peatäie mitmete asjaolude ja sündmuste koosmõjul..(minu üliemotsionaalsus..).
Näideldes on mul halb harjumus korduvalt turtsatada, etendades naljakat tseeni. Ma olen seda ka endale teadvustanud, kuid teadmata, mida teha selle leevendamiseks.. Tõesti, kolmapäeval näiteringis toimus midagi nii naljakat, seal üks kuuendik, kuidas ta näitles!, millised poosid, žestid, hääletoon.. teemaks oli reklaamklipp mingist Sharumba vms saarest, tema oli see, kes seda reklaamima pidi, üks tšikk oli operaator ja mina režissöör.. Ma pidin talle näitama, kes seal elavad, vahva viisik vms: lõvi, elevant, jõehobu, ninasarvik ja leopard. Ma siis parasjagu tegin talle seal lõvi.. väänlesin nagu mingi puudega lammas, tegin grimasse, kraapisin läbi õhu kujuteldavate küünistega, urisesin.. tema pidi seda kõike järgi tegema. "Kaamerasse". Milleks (mille jumala pärast küll!) olid minu silmad. Ja siis see algaski. Kõik. Lõpp. Keskendumisvõimetus. Ma üritasin, näiteringijuhendaja manitses mind korduvalt, hetked, mil mul õnnestuski rahuneda, jäid üürikeseks selle kuuendiku suurepärase etteaste tõttu ja mitte ainult! ta vaatas mulle silma oma koomilise kiskjapilguga tekitades minus tundeid, mida ma eales kogenud ei ole, tundeid, mis minusuguse imeliku tegelase naerust pahvatama sunnivad. Ma vaid loodan, et minu verinoorus ja sellega kaasnev kogematus, eriti veel näitlemise valdkonnas, on selle põhjuseks. Et ma suudan areneda, et ma arenengi ja saan lahti sellest keelatud harjumusest.

Battle of evermore

Ma tundsin täna marsas olles erakordselt head lõhna - kohvi, tubaka ja eriskummaline riiete lõhna segu. Ma jäin sellest lõhnast pilve ilmselgelt. Ja sellest suurepärasest laulust, mis mu pealkirjaks on. See ongi ainuke seos, mitte et mul olekski mingi battle of evermore praegu. See oli üks järjekordne huvitav marsareis, kuigi neid on juba sadu mu elus olnud, lihtsalt see oli erakordselt lummav. Oli pime, marsas olid ka paar ilusat poissi ja see tubakalõhn on kõige mahedam ja sumedam tubakalõhn, mida ma eales haistnud ning kohvilõhn kõige idamaisem ja hurmavam kohvilõhn, mida ma eales tundnud. Seda riietelõhna ei oska ma kirjeldada, imeline jällegi. Ning kõik see kokku! Ma olin pilves.. hoidsin silmad kinni, muusika põhjas, meelitav, hurmav lõhn..

Strange days

Hello, I love you, won't you tell me your name?
A sentence I could suddenly say to some especially charming persons on the street. Sometimes I have this quaint feeling when I see a human walking on a street, then i realize the human's fascinating individuality that I get myself being in love with right away and then I would like to go to the mysterious person from the street and say the sentence or at least something like that. But you know my poltroonery. I just love the word, not that I'm a poltroon in its straight, but more in a diverse meaning. I just keep inventing my own words and phrases all the time. Hope they're grammatically correct, because I dare to use them (that's just me, darling!).
Anyway, i was ill. I had an influenza. Oh, love the word again - influenza! I had an influenza! Now it doesn't even sound that bad!
I'm listening to good music right now, Doors precisely. One of my favourite bands. Led Zeppelin and Queen for others, with Queen on the top. They are all just extremely good. I've been in love with them all. Queen first and as the longest, then being in love grew into real love. So with Led Zeppelin and Doors as well. Every song makes me.. overthink's the word. The lyrics are just so fascinating. But in their meaning I'm never sure. And then I try hard to get their meaning. And I always get several meanings. But some of the lyricists were high during the writing process.. If you've got high, then you obviously think differently and probably it gives inspiration to write. In those cases there has definately been way too much of inspiration.. Difficult to me understand their point of view, because I haven't been high in that meaning, otherwise I'm high pretty often, get high of emotions.