kes tahab saada miljonäriks

üks lahe asi on juhtunud vahepeal: sain täiskasvanuks (170cm). otsustasin, et sealt läheb piir.

sellega kaasneb ka muidugi selline hästi tore asi nagu otsustamine, et mida ma sügisel edasi teen. mul oli plaan minna bfmi, aga poolteist kuud tagasi ma sain teada, et vastuvõttu sel aastal ei toimu. ütleme nii, et tegu oli minu jaoks reality shockiga, nagu eesti keeles öeldakse. teine suur reality shock täpselt samal ajal oli selline hästi lahe ja eluline teada saamine, et ma ikkagi ei meeldi sellele poisile, kelle kohta ma arvasin kaks aastat, et meeldin. sest tema meeldis mulle jne. mingi suht palju blogipostitusi sai ka sel teemal kirjutatud vist. olime ja oleme muuseas sõbrad siiamaani, ta on õnneks natuke totu ka, nagu 18-aastased poisid tihti veel on. aga mina olin vähemalt sama rumal ja natuke liiga suure fantaasiaga. võiks lõputult imestada selle üle, kui loll võib inimene olla ja alati miskipärast just enda näitel. aga jah, ma tegelikult tahan ja olen alati tahtnud õppida lavakoolis, kuhu ka teadupärast vastuvõttu sel aastal ei toimu. natuke lollakas seis. kaks kooli eestis, kus ma tahaksin õppida (ühes muidugi palju rohkem kui teises) ja mõlemad otsustavad vastuvõttu paarisarvulisel aastal korraldada. see üks aasta peaks siis elu mõtte otsimisele kuluma? jätaks vahele praegu. see on nagu ikka, pilves selgimistega.

eesti on tegelikult tore riik, kus elada. vaatasin filmi "1944" ja nutsin konkreetselt terve selle aja. võibolla oli asi selles, et ma tunnen osa neist isiklikult, kes seal mängivad, aga võibolla mitte, sest mõte jooksis kogu aeg ainult seal, kus ta ka parasjagu näidataval tegelasel oli ja lõppkokkuvõttes oli see üks paremaid -ja hetke emotsioonil isegi kõige parem film-, mida ma üldse kunagi näinud olen. ja isiklik on ta igal juhul lihtsalt sel põhjusel, et ma olen eestlane. ükski film ei ole end mulle järgmisel päeval nii tugevalt meelde tuletanud - lahingustseenid jooksid koolis kontrolltööd tehes silme ees. see film jääb alatiseks minu sisse elama. sest see teema juba elas. ja ajalootundides võis see pisar enesele teadmata juba kurgus olla.

seega - kaks reality shocki ja üks veel filmi näol. sisuliselt võiksin ma oma sügisese otsuse teha küsimuse põhjal "kes tahab saada miljonäriks?", aga mul on tunne, et "follow your heart" on rohkem teemas, isegi, kui sa päriselt followida veel ei saa. midagi siiski on. midagi leiab alati. tahan olla iseseisev ja hea kodanik oma riigile ja hea sõber oma sõpradele ja hea tütar oma emale. siiani olen suutnud olla vaid hea õde. mis on ka hästi.

lõpetuseks kirjutan ma ühe kummitava mõtte, mis mind juba mitu kuud närinud on. üldiselt ei kaldu ma filosofeerima (vähemalt mitte enam) ja asjadele suuremat sügavat tähendust omistama, aga kõik see sõjateema, filmid, tänapäev, arvamused, kõik see tekitab minus mitte ainult sõja mõttetuse tunnet, vaid üleüldist, sest isegi, kui ma ütlen endale, et elu mõte on armastada ja luua perekond ja teha tööd, mida sa kõigist töödest enim teha tahad, siis sinna jääb alati see küsimus "miks", millega ma lähen ka nii kaugele, et miks on üldse olemas planeet maa ja kõik need inimesed ja kõik see, mille nad loonud on, miks miks miks? isegi mitte üksikisiku perspektiivis, sest üksikisikud surevad kõik, aga milleks? ma olen väsinud ja ei oma enam täit kontrolli oma sõnade üle, aga see küsimus tuleb tagasi teinekord väljas sõpradega õlut juues ja siis on eriti halb. ja see isegi ei lähe mulle korda, ma lihtsalt tahaksin vaikselt edasi tegutseda -peaasi, et tegutseda- ja see vaikselt ära unustada. või siis kogeda midagi, mis olekski nagu vastus või nii.

miks ma selle postituse postitan?
(kuigi seda ma vist tean. ma kipun unustama perioode oma elust ja seetõttu ma tegelikult tulingi siia bloggerisse, et meenutada, mis juhtus kevadel 2014, sest enne suve oli must auk. et siis selleks, et ära ei ununeks. üsna absurdne ja totakas, aga mind lihtsalt häirib, kui ma midagi ei mäleta. süsteemiviga igas päevas)

teie kell on seitse minutit ees

naljakas (kasutan seda sõna ainult siis, kui kirjeldan midagi, millest ma aru ei saa), et kuigi ma enam isegi ei looda ega oota inimestelt midagi, on ka sellises staadiumis võimalik pettuda. inimesed ikka suudavad üllatada! seda vist seetõttu, et ma ei ole kaotanud usku homsesse päeva. tavalist viisi rongiga uude päeva sõites ma ei mõtle millelegi, mis oli eile või enne. ei mõtle üldse millelegi. lihtsalt sõidan. sest meeldib ja peab. ja on võimalus, alati on võimalus, et see päev tuleb hea. seda usku ma pole kaotanud.
küll pean aga kurbuse, nõutuse ja hämminguga tõdema, et olen kaotanud usu inimesse. see algas suurtest asjadest, mille kohta ma ehk ei oskagi enam midagi öelda, ja lõppes (kirjutades alati natuke loodan, et räägin minevikust) väikestega, mis muidu oleks ehk isegi märkamatud. aga tegelikult sa ei näe enam kunagi laenatud pastakat. või laenatud raha, natuke väiksemat summat. tundub jabur sellest isegi rääkida, aga selline asi ei ole mulle vist ikka veel kuidagi iseeneslik, nagu tundub, et teistele on. natuke naljakas on tõesti käia ringi nutuste silmade ja sassis juustega mõeldes, et kas ma olen tõesti ainuke, kellel on siin elus natukene kõrgemad ideaalid või kes vähemalt püüab olla viisakas, aus, kohusetundlik, vastutustundlik, austada inimesi, kellega sa mingilgi moel kokku puutud... ma vähemalt püüan?!?! kuigi ausalt öeldes on natuke imelik küll nii ühte värvi massist eristuda.
miks, jumalapärast, miks on inimestel nii ükskõik? mulle ei mahu pähe, kuidas on võimalik koolis lihtsalt istumas käia, seda natukest, mis teha antud, pooleldi või üldse mitte teha... asi on muidugi ainult teatris. igaühele, kes selles klassis ei käi, tundub see jutt maailma kõige totrama jutuna sel sajandil. miks peaks ühele normaalsele inimesele, soovituslikult individualistile, korda minema, kuidas keegi teine end ülal peab? aga selles klassis... selles klassis ei loe midagi, kui 13 käituvad hästi, sest üks ei käitu. ja tänu sellele on esile kerkinud mu ülim ülitundlikkus kõige ümbritseva suhtes ja tavaoludes peidan ma selle liiga terava, kohatu ja kurja huumori taha, et kohalolu natukenegi rohkem taluda. mis inimesed need on, ma olen endalt liiga tihti küsinud. või miks ma neile sellise hinnangu annan? hindan inimesi, ei talu neid... inimene peab tööd tegema, peab! pead teadma, mida sa tahad, milleks sa elad... pead! kogu aeg on mul pisarad natuke silmis, aga ei tule sealt kuidagi välja, sest see kõik on nii totter ja jabur.
on vähe inimesi, keda ma imetlen. mul on tunne, et peab imetlema kedagi, kellestki lugu pidama, muidu on kõik üks tühi... ma tõesti ei saa aru, kes ma olen siis selline, et ei suuda lugu pidada inimesest vaid põhjusel, et ta ei ole pühendunud sellele, mida ta teeb. et see mind füüsiliselt ärritab. sellist tunnet, nagu mul praegu ja viimasel ajal (nädalal, kahel?) olnud on, ei ole mul iial varem olnud. kohe, kui tunnid lõppevad, ma lihtsalt kõnnin minema. teised küsivad peale kooli, mis sa teed nüüd? mis mõttes mida ma teen??? normaalsed inimesed lähevad koju peale kooli!!! loevad raamatuid, teevad süüa, pesevad nõusid, aitavad ema, koristavad, õpivad........ ma ei saa aru. tõesti ei saa. miks ma teen nii? miks nad teevad nii?
mis mõte sellel kõigel üldse on? mul on tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem ma võõrandun elust. millalgi, nii 13-14 aastasena ma tajusin üliselgelt, mis elu on või kuidas seda elada. ma igatsen seda tajumist. igatsen nii väga. iga rakk mu kehas igatses tol ajal millegi järele, mida ma nüüd enam ei mäletagi. muidugi see võis olla teater, see võis olla see elu, mida ma praegu elan. aga ma ei jaksa seda elu elada enam. tõesti. iga lausega ma vihkan end aina rohkem ja mõistan üha vähem.
kunagi, soovitatavalt lähitulevikus, sest talumatust on raske taluda, tahaksin ma neid nädalaid vaadata kui peatükki minu töötamisest tšehhoviga, kolme õega. tänu mašale on see ülitundlikkus minus taas tärganud. ma ei mängi mašat, aga mõistan teda läbi ja lõhki. iga tema öeldud lause seal näidendis võiks, vähemalt kunagi, kõlada minu suust. siin tekkis nüüd teatav kahemõttelisus, mis polnud enne ilmnemist sihilik. järelikult pidi. vähemalt tänu tšehhovile ma tean, et minu tütre nimeks saab maria. ainus nimi, millel on mu jaoks lausa kolm tähendust.
aga see staadium võiks nüüd lõppeda! see oleks tore! ma olen väsinud, kõik on mind ära tüüdanud. tšehhovit igapäevaselt tsiteerida on ohtlik. niimoodi tekibki naer läbi pisarate. seda näidendit esmakordselt analüüsides tekkis mul mingit laadi äratundmine, et ma seda oma lemmiknäidendiks nimetama hakkasin. ülitundlikule inimesele see teebki niimoodi. ohtlik, selles mõttes. kõik, mida ma millalgi mõtlesin... ja moskva asemel london. nii rumal! kui rumal ma olen!

absurd

ei, mitte selline absurd, millest kõneleb camus, sest absurd ilma huumorita on nagu maailm ilma huumorita ja selles me paratamatult ei ela, sellist ei ole, ei ole olukorda, mis oleks põimunud viha, kurbuse või tühjusega, ilma et üks pool sisimas, ei, isegi mitte sisimas, vaid päriselt, iga päev ma naeran päriselt enda üle, vaadates peeglisse, tulevikku või rahakotti, sest kõikidel kirjameestel oli ometi üks hea põhjus kirjutamiseks, olles tundnud elu piisavalt kaua, et mõista, et see on ühteaegu nii naljakalt tõsine kui ka tõsiselt naljakas

aga ei, see ei ole naer selle tavalises mõttes, vali, siiras ja õnnelik. niimoodi naeran ma vaid siis, kui miski on väga naljakalt tõsine või väga tõsiselt naljakas, aga säärased äärmused on harvad esinema, elu on tavaliselt naljakas ja naljakalt tavaline. see on rohkem selline eneseirooniline muie, mis tundub, et jääbki mind nüüd saatma, mis teeb maailmahuumorit mitte tajuvatega inimestega suhtlemise hästi raskeks, aga kui parasjagu ühtegi head nalja pähe ei tule, pole see kunagi lihtne olnudki. kõik minu püüdlused tavaliste (selle sõna seletamatus tähenduses) inimestega suhelda on lõppenud pisaratevoolu, sellele järgneva lämmatava tühjuse ja sapiste naljadega eelkõige iseenda üle, et keegi ometi ei solvuks oma naeruväärsuse üle. selle päris pika aja jooksul siin maailmas pole ma kohanud kedagi, keda ei saaks kuidagi naeruvääristada. ja selles ometi ju pole midagi halba, see on universumi paratamatus, absurdi paradoks. naerda, aga sisemas nutta. tšehhovi teooria kohaselt tajuvad maailmahuumorit kõige paremini need, kel peas enesetapumõtted. mõttetu tunnistada, aga need mõttetud mõtted eksivad eksides minugi pähe. sest palju sa ikka eksid, ent ühist õiget joont järgida ses absurdi keerises justkui ei õnnestu

ja mul on tunne, et vähemalt sellest asjast siin maailmas olen ma õigesti aru saanud. huumor on hinge tarkus, ütles üks auväärt õpetaja minu lavalise etteaste kohta, ning sealtmaalt tundub mulle, et kõik see natuke, mida ma siin meeleheitlikult korda saata üritan, liigub vähemalt õiges suunas, hoolimata aeg-ajalt esinevast hingevalust, korduma kippuvatest lollustest või kergekäelisest usalduse kinkimisest. 

maailm on tegelikult hea koht, kus elada, ega mujal väga ei saagi

naljakas

...ütleb mu viieaastane onupoeg sajandat korda ja südamel on jälle soojem, sest tegelikult on ta mulle nagu vend. kunagi, kui peaks minema nii, et ma saan lapse, siis mis ka ei oleks, saaksin ma tema pärast kaks veel. ma tean seda tunnet, kui sul on õde, ja seda tunnet ei saa kuidagi ära vahetada tundega, et teda ei ole. pealegi, see pole enam pelgalt tunne, vaid üks osa elust, mis kasvab ajaga aina suuremaks ja suuremaks (ka otseses mõttes) ning minu tänutunne oma vanematele sirgub samuti. minu arvates on jube isekas saada vaid üks laps (lapse seisukohast), ent veel isekam on muidugi neid üldse mitte saada (eesti seisukohast). garjatšije estonskie parni everywhere.

mis on tegelikult naljakas, on nimelt kirjatükike pealkirjaga 'kuidas koguneb kurbus' ehk imeline näide sellest, kuidas ma mõtlen ja reageerin üle nii, et see mõjutab mitte ainult minu emotsionaalset seisundit, vaid lämmatab rõõmu alged ka neis õnnetutes, kellega ma suhtlen. ma võin liimist lahti olla tühisest armukadedusest, mis tekkis sekundi murdosa jooksul, kui ma tabasin oma pilguga kahe inimese pilgud, mis tabasid üksteise pilke ehk why the fuck ma end inimhingede inseneriks pean ja arvan, et pilgud ütlevad KÕIK

ma ei usu midagi rohkem kui väidet, et silmad on hinge peegel. ja siis need kaks inimest näitavad oma hingi üksteisele and i be like why are you mating in front of me

üheksa kuu...päeva pärast on see muidugi minevik

nüüdseks olen ma veendunud, et garjatšii estonskii parn on endiselt lihtsalt parn ja kõik see, mis on minu peas sündinud, pole tema omast läbigi käinud. padnimaem bokal!

kuidas koguneb kurbus ehk korduma kippuvad küsimused

kui mul on tahtmist, aega või mis tahes faktoreid, millest praegu on järel vaid vabandused, kirjutan ma sellise pealkirjaga raamatu üks päev, aga ma pole vist see tüüp, kes kirjutaks raamatuid, nii et võib ka nii minna, et ma ei kirjuta seda, ka tahtmise või aja korral

sest ma saan juba aru, täiesti täpselt aru, mida ma mõtlen selle pealkirja all. kõiki neid küsimusi... 

eile öösel ma mõtlesin, et nüüd ma küll nutan end magama, aitab sellest jamast. aga isegi pisarad ei tulnud. ma lihtsalt jõllitasin kolm ja veerand sekundit lage ja jäin magama. niisama tuimalt.

täna peale lõunatamist absoluutselt ebatraditsioonilise peremudeliga "minu isa ja kõik tema lapsed kõikide tema naistega" (see on peremudeli pealkiri, lõunatamas olid küll vaid lapsed ja pereisa #sarcasm #irony) helistas mulle ema, kes oli füüsiliselt just väga haiget saanud ja ma hakkasin tema pärast kartma ja muret tundma ja ma istusin bussis ja kolm pisarat nirisesid ühes uue ripsmetušiga ja siis ma mõtlesin, et nüüd ma hakkan küll nutma, aga tušš lihtsalt takerdus mu põskedele ja ülejäänud sõidu ma lihtsalt vahtisin bussijuhi õlga ja valgusfoore

üks asi on muidugi kurb. ma ei saa aru, mis asi see on, millest ma nii väga puudust tunnen. isast? aga ta ju on... vahel...  või kas ma üldse tunnen millestki puudust? kellestki? vb ühest poisist natuke, aga ta on ju ka, vahel, iga päev...?

ma ei saa aru. tegelikult ma mõtlen, et nad oleksid nii armas paar, sest nad on nii ühtemoodi mingis mõttes. nad mõtlevad sarnaselt. mina aga ainult sellest mõtlengi. tundub, et nende sümpaatia on vastastikune. aga inimesed, teate, kui valus on, kui te minu silme all kallistate ja sellel hetkel ei saa nutta, sest tundub, et kõigi silmad on suunatud su silmadele ja sellest poleks midagi, kui nad näeksidki mind nutmas, vaid kui nad näeksid, mille pärast

ei saa niimoodi tulla lihtsalt teise inimese hinge sisse. nutmine on täiesti tahtmatu enese avamine. võibolla sellepärast ma ei saagi, et ma tahan

üks asi muidugi veel on üsna kurb. ma pean tõdema, et miski ei suuda mind enam üllatada. olen justkui "kõike näinud", aga läbi kellegi teise silmade. võibolla läbi filmide, uudisteportaalide, ühistranspordi ja linnatänavate, aga see tunne on nii tühi, et mul on natuke hirmus. mind üllataks vaid üks asi. et keegi tuleb minu juurde, vaatab mulle silma, ütleb "ma armastan sind", mõtleb seda päriselt, teeb mulle pai ja kõnnib minema, aga homme jälle. ja mitte ainult mina või tema või ükskõik kes jah ükskõik kellega see juhtuks. see üllataks mind küll. näha kas või midagi sellist pealt. oleks see alles ilus! üks minu õpetaja ütleb, et inimene ei taha elus tegelikult midagi muud, kui näha ja kogeda ilu. ükskõik siis läbi mille, kas oma loomingu või kutsumuse või kellegi teise loomingu või pilkude kohtumise läbi lähedase inimesega või pilkude kohtumise läbi võõra inimesega, aga kui see on ilus, see liigutab midagi meie sees. ja siis oled nagu natuke parem inimene või nii. isegi, kui see pealtnähtav ilu teeb sees sellist valu

iga asi omal ajal

16. oktoober, kolmapäev. jõuan tavalisest varem koju. päike valgustab tervet korterit. istun akna äärde laua taha, et alustada statistikatööd. kuulen politseisignaali. arutlen endamisi, et ehk on mul miskit viga, et see mulle ülearu palju meeldib. jään seda kuulama, isegi nautima. avan akna. signaal tugevneb. akent avades soojendab kahe tunni pärast loojuv päike mu nägu niivõrd, et sulen silmad ja tardun hetkeks, isegi mitmeks. tunnen, kuidas ma päikesesoojust endasse imen. 16. oktoobril, ma mõtlen. täielik tuulevaikus, eresinine taevas ja kiiskav hele päikene. õhk on jahe, aga seda pole toas istudes tunda. toas tunnen vaid päikese meeletut kiirgust. ühel hetkel jääb täiesti vaikseks, üpris kauaks, aga siis on kuskilt kaugusest kuulda mootorsaagi. sulen taas silmad ja mõtlen end tagasi suve algusesse. jahe õhk, sinine taevas ja kiiskav päikene. ilus, mõtlen ma. tõesti on. täpselt nädala aja pärast olen ma juba hispaanias. nädala lõpuks lubas meil aga lund.

terve see periood on möödunud üsna värvikalt. pean tunnistama, et igal nädalavahetusel olen ma olnud üpris lõbusas meeleolus CH3CH2OH tõttu, aga on need sündmused vast meeleolukad olnud! nii lähedaseks oleme me oma, ütleme, rühmaga saanud, ja kõikidel sünnipäevadel ja kokkusaamistel ongi sel suurim roll.
mul on hea meel, et asjad niigi hästi on. sest kui on niigi hästi, siis on hästi.

paula sul on mullet

virtuaalmaailm on petlik
päris maailm aga
alati kui on järve
on järgmine peatus virve

mulle ei meeldi klass 216

kool on kestnud kaks päeva ja ma laulan summertime sadnessi, imiteerides lanat nii hästi, kui suudan

seega kuulutan välja konkursi minu seisundi kõige paremale pealkirjale kõigi (!!!) minu blogi lugejate vahel

sest masendus see ju ei ole, mäletate (!!!!!), kirjutasin, et olen õnnelik

või on 11. klass ametlikult alanud ja ma tunnen alandust, sest 10ndikke ja 12ndikke peetakse rohkem tähtsaks neile antud suuremate ruumide kaudu

või on 11. klass ametlikult alanud ja *midagi vaimukat, mis ei tule kunagi siis, kui sa tahad, et tuleks*


jah
nii on

must või valge

ma praegu mõtlen, nagu ikka öösiti kombeks, et ma olen, kõigele vaatamata, üks üpris õnnelik inimene - selles mõttes, et õnn on minule ikka naeratanud, ma lihtsalt pole osanud sellest kuidagi aru saada ja olen iseenda õnnetusse täielikult uppunud. melanhoolia tundub olevat täitsa omaette iseloomujoon, mis ka õnneliku inimesega alati kaasas käib. sest õnnelik ma ju olen. muidugi olen. aga et ma seda kirjutan, see tähendab enesele kordan, on järelikult hoopis nii, et ma seda ise sugugi ei usu. ma olen oma vanaemade moodi, ühest küljest jube tegutseja ja toimetaja, kes ka iseendale rahu ei anna, ja teisest jällegi liiga hea südamega naiivne unistaja, kelle unistuste täitumise takistuseks ei saa mitte naiivsus, vaid just nimelt hea süda. täpselt nagu minu vanaemagi ei kujuta ma ette, kuidas keegi võiks kellelegi tahtlikult halba teha. toimetada nii, et sinu tegemiste tagajärjel keegi solvub, vihastab või nutab. öeldakse, et ühe mehe õnn on teise mehe õnnetus. ma tean seda, olen seda elus näinud. sellegipoolest on minu heale südamele ebaõiglust taluda natuke palju. olen veel rumal ja noor, et nii räägin. aga ega sinna palju enam pole. kui enam ei räägi.

sest ma tasapisi juba mõistan, et nii hea südamega on üsna raske elada. ükski kõrv ei jõua ära kuulata kõiki maailma muresid, neid mõista ja takkatipuks veel nõu anda. mul on üks sõber, kui teda nii võib nimetada, kellega me muust ei räägi, kui tema probleemidest. miski mu elus ei ole koormavam, aga ometi pakun ma alati oma õla, et selle najal nutta. ma ei jaksa enam hea inimene olla. aga halb ma jällegi ei oska olla. üks mu teine sõber, kellega ma võin rääkida tervest maailmast, pani tähele, et mul tekib tihti küsimus, kas miski on halb või hea. see jättis mu tummaks. ma ei osanud selle peale midagi kosta. sest tal oli õigus, muidugi. üleüldse, mul tekivad sellised küsimused ka enda puhul. ma ei saa aru, kas ma olen ilus või kole, paks või peenike, tark või rumal. tõesti ei saa. küllap on mulle kõiki neid sõnu kunagi öeldud ja kui ma olin noorem kui täna võtsin ma iga sõna igaühe suust kui sulatõtt? kas mul on tõesti nii kõikuvad põhimõtted? olen ma alusetu isiksus? mul pole midagi, millele toetuda?

suureks saamine, nagu hommikuti ärkaminegi, on protsess. ma ei tea, miks ma sellest nii palju räägin.
küllap ma tunnen end kuidagi puudutatuna.

nu pogodi...

eneseiroonia on võtnud vähe järsemaid tuure ja ma lasen sel muusikalisel suurteosel lihtsalt kõlada, ise tuima näoga juba mitmendat tundi istudes

sest maailmas on kaks asja, mille peale ma solvun
ja solvumine on sellistel juhtudel isegi leebe reaktsioon

ma olen jõudnud sinna punkti, kus ma olen iseeendaga absoluutses vastuolus: ma olen alati olnud see inimene, kelle peale saab loota ja kindel olla, sest ma ei veaks kunagi, ei iial kedagi alt, nagu on seda tehtud minuga

ja nüüd, suurest solvumisest ma vastasin samaga, lihtsalt teistele inimestele, need asjad kipuvad ikka surnud ringis üpris elusalt liikuma

ma pean endale kiiresti andestama, sest muidu söön ma end nii paksuks, et ei suudaks seda andestada

aga sisimas on ikka nii kuradi valus ja igavene tunne, et keegi mind tegelikult ei armasta

vähemalt olen ma tajuma hakanud seda, mida tähendab see, et sa oled suureks kasvamas
sa lihtsalt lepid
sest sa mõistad, et asjad lihtsalt on nii
lihtsat tõde ongi raske taluda


üks asi on tegelikult päris naljakas - lugesin oma kevadist hirmude listi ja üks suur hirm igavese töötuse pärast sai vastupidist kinnitust nii umbes täpselt järgmisel päeval. ja mul ongi töö ja see jääb mulle gümnaasiumi lõpuni ja ma armastan seal käia, sest ma armastan seda kohta ja nende inimestega koos olles on südamel alati natuke soojem

võib-olla kunagi ma mõtlen, et see on tegelikult päris normaalne, et sul on elus umbes üks asi hästi

sünnikoht: pariis

ma armastan sind