absurd

ei, mitte selline absurd, millest kõneleb camus, sest absurd ilma huumorita on nagu maailm ilma huumorita ja selles me paratamatult ei ela, sellist ei ole, ei ole olukorda, mis oleks põimunud viha, kurbuse või tühjusega, ilma et üks pool sisimas, ei, isegi mitte sisimas, vaid päriselt, iga päev ma naeran päriselt enda üle, vaadates peeglisse, tulevikku või rahakotti, sest kõikidel kirjameestel oli ometi üks hea põhjus kirjutamiseks, olles tundnud elu piisavalt kaua, et mõista, et see on ühteaegu nii naljakalt tõsine kui ka tõsiselt naljakas

aga ei, see ei ole naer selle tavalises mõttes, vali, siiras ja õnnelik. niimoodi naeran ma vaid siis, kui miski on väga naljakalt tõsine või väga tõsiselt naljakas, aga säärased äärmused on harvad esinema, elu on tavaliselt naljakas ja naljakalt tavaline. see on rohkem selline eneseirooniline muie, mis tundub, et jääbki mind nüüd saatma, mis teeb maailmahuumorit mitte tajuvatega inimestega suhtlemise hästi raskeks, aga kui parasjagu ühtegi head nalja pähe ei tule, pole see kunagi lihtne olnudki. kõik minu püüdlused tavaliste (selle sõna seletamatus tähenduses) inimestega suhelda on lõppenud pisaratevoolu, sellele järgneva lämmatava tühjuse ja sapiste naljadega eelkõige iseenda üle, et keegi ometi ei solvuks oma naeruväärsuse üle. selle päris pika aja jooksul siin maailmas pole ma kohanud kedagi, keda ei saaks kuidagi naeruvääristada. ja selles ometi ju pole midagi halba, see on universumi paratamatus, absurdi paradoks. naerda, aga sisemas nutta. tšehhovi teooria kohaselt tajuvad maailmahuumorit kõige paremini need, kel peas enesetapumõtted. mõttetu tunnistada, aga need mõttetud mõtted eksivad eksides minugi pähe. sest palju sa ikka eksid, ent ühist õiget joont järgida ses absurdi keerises justkui ei õnnestu

ja mul on tunne, et vähemalt sellest asjast siin maailmas olen ma õigesti aru saanud. huumor on hinge tarkus, ütles üks auväärt õpetaja minu lavalise etteaste kohta, ning sealtmaalt tundub mulle, et kõik see natuke, mida ma siin meeleheitlikult korda saata üritan, liigub vähemalt õiges suunas, hoolimata aeg-ajalt esinevast hingevalust, korduma kippuvatest lollustest või kergekäelisest usalduse kinkimisest. 

maailm on tegelikult hea koht, kus elada, ega mujal väga ei saagi