eneseiroonia on võtnud vähe järsemaid tuure ja ma lasen sel muusikalisel suurteosel lihtsalt kõlada, ise tuima näoga juba mitmendat tundi istudes
sest maailmas on kaks asja, mille peale ma solvun
ja solvumine on sellistel juhtudel isegi leebe reaktsioon
ma olen jõudnud sinna punkti, kus ma olen iseeendaga absoluutses vastuolus: ma olen alati olnud see inimene, kelle peale saab loota ja kindel olla, sest ma ei veaks kunagi, ei iial kedagi alt, nagu on seda tehtud minuga
ja nüüd, suurest solvumisest ma vastasin samaga, lihtsalt teistele inimestele, need asjad kipuvad ikka surnud ringis üpris elusalt liikuma
ma pean endale kiiresti andestama, sest muidu söön ma end nii paksuks, et ei suudaks seda andestada
aga sisimas on ikka nii kuradi valus ja igavene tunne, et keegi mind tegelikult ei armasta
vähemalt olen ma tajuma hakanud seda, mida tähendab see, et sa oled suureks kasvamas
sa lihtsalt lepid
sest sa mõistad, et asjad lihtsalt on nii
lihtsat tõde ongi raske taluda
üks asi on tegelikult päris naljakas - lugesin oma kevadist hirmude listi ja üks suur hirm igavese töötuse pärast sai vastupidist kinnitust nii umbes täpselt järgmisel päeval. ja mul ongi töö ja see jääb mulle gümnaasiumi lõpuni ja ma armastan seal käia, sest ma armastan seda kohta ja nende inimestega koos olles on südamel alati natuke soojem
võib-olla kunagi ma mõtlen, et see on tegelikult päris normaalne, et sul on elus umbes üks asi hästi
No comments:
Post a Comment