16. oktoober, kolmapäev. jõuan tavalisest varem koju. päike valgustab tervet korterit. istun akna äärde laua taha, et alustada statistikatööd. kuulen politseisignaali. arutlen endamisi, et ehk on mul miskit viga, et see mulle ülearu palju meeldib. jään seda kuulama, isegi nautima. avan akna. signaal tugevneb. akent avades soojendab kahe tunni pärast loojuv päike mu nägu niivõrd, et sulen silmad ja tardun hetkeks, isegi mitmeks. tunnen, kuidas ma päikesesoojust endasse imen. 16. oktoobril, ma mõtlen. täielik tuulevaikus, eresinine taevas ja kiiskav hele päikene. õhk on jahe, aga seda pole toas istudes tunda. toas tunnen vaid päikese meeletut kiirgust. ühel hetkel jääb täiesti vaikseks, üpris kauaks, aga siis on kuskilt kaugusest kuulda mootorsaagi. sulen taas silmad ja mõtlen end tagasi suve algusesse. jahe õhk, sinine taevas ja kiiskav päikene. ilus, mõtlen ma. tõesti on. täpselt nädala aja pärast olen ma juba hispaanias. nädala lõpuks lubas meil aga lund.
terve see periood on möödunud üsna värvikalt. pean tunnistama, et igal nädalavahetusel olen ma olnud üpris lõbusas meeleolus CH3CH2OH tõttu, aga on need sündmused vast meeleolukad olnud! nii lähedaseks oleme me oma, ütleme, rühmaga saanud, ja kõikidel sünnipäevadel ja kokkusaamistel ongi sel suurim roll.
mul on hea meel, et asjad niigi hästi on. sest kui on niigi hästi, siis on hästi.
No comments:
Post a Comment