kuidas koguneb kurbus ehk korduma kippuvad küsimused

kui mul on tahtmist, aega või mis tahes faktoreid, millest praegu on järel vaid vabandused, kirjutan ma sellise pealkirjaga raamatu üks päev, aga ma pole vist see tüüp, kes kirjutaks raamatuid, nii et võib ka nii minna, et ma ei kirjuta seda, ka tahtmise või aja korral

sest ma saan juba aru, täiesti täpselt aru, mida ma mõtlen selle pealkirja all. kõiki neid küsimusi... 

eile öösel ma mõtlesin, et nüüd ma küll nutan end magama, aitab sellest jamast. aga isegi pisarad ei tulnud. ma lihtsalt jõllitasin kolm ja veerand sekundit lage ja jäin magama. niisama tuimalt.

täna peale lõunatamist absoluutselt ebatraditsioonilise peremudeliga "minu isa ja kõik tema lapsed kõikide tema naistega" (see on peremudeli pealkiri, lõunatamas olid küll vaid lapsed ja pereisa #sarcasm #irony) helistas mulle ema, kes oli füüsiliselt just väga haiget saanud ja ma hakkasin tema pärast kartma ja muret tundma ja ma istusin bussis ja kolm pisarat nirisesid ühes uue ripsmetušiga ja siis ma mõtlesin, et nüüd ma hakkan küll nutma, aga tušš lihtsalt takerdus mu põskedele ja ülejäänud sõidu ma lihtsalt vahtisin bussijuhi õlga ja valgusfoore

üks asi on muidugi kurb. ma ei saa aru, mis asi see on, millest ma nii väga puudust tunnen. isast? aga ta ju on... vahel...  või kas ma üldse tunnen millestki puudust? kellestki? vb ühest poisist natuke, aga ta on ju ka, vahel, iga päev...?

ma ei saa aru. tegelikult ma mõtlen, et nad oleksid nii armas paar, sest nad on nii ühtemoodi mingis mõttes. nad mõtlevad sarnaselt. mina aga ainult sellest mõtlengi. tundub, et nende sümpaatia on vastastikune. aga inimesed, teate, kui valus on, kui te minu silme all kallistate ja sellel hetkel ei saa nutta, sest tundub, et kõigi silmad on suunatud su silmadele ja sellest poleks midagi, kui nad näeksidki mind nutmas, vaid kui nad näeksid, mille pärast

ei saa niimoodi tulla lihtsalt teise inimese hinge sisse. nutmine on täiesti tahtmatu enese avamine. võibolla sellepärast ma ei saagi, et ma tahan

üks asi muidugi veel on üsna kurb. ma pean tõdema, et miski ei suuda mind enam üllatada. olen justkui "kõike näinud", aga läbi kellegi teise silmade. võibolla läbi filmide, uudisteportaalide, ühistranspordi ja linnatänavate, aga see tunne on nii tühi, et mul on natuke hirmus. mind üllataks vaid üks asi. et keegi tuleb minu juurde, vaatab mulle silma, ütleb "ma armastan sind", mõtleb seda päriselt, teeb mulle pai ja kõnnib minema, aga homme jälle. ja mitte ainult mina või tema või ükskõik kes jah ükskõik kellega see juhtuks. see üllataks mind küll. näha kas või midagi sellist pealt. oleks see alles ilus! üks minu õpetaja ütleb, et inimene ei taha elus tegelikult midagi muud, kui näha ja kogeda ilu. ükskõik siis läbi mille, kas oma loomingu või kutsumuse või kellegi teise loomingu või pilkude kohtumise läbi lähedase inimesega või pilkude kohtumise läbi võõra inimesega, aga kui see on ilus, see liigutab midagi meie sees. ja siis oled nagu natuke parem inimene või nii. isegi, kui see pealtnähtav ilu teeb sees sellist valu