naljakas (kasutan seda sõna ainult siis, kui kirjeldan midagi, millest ma aru ei saa), et kuigi ma enam isegi ei looda ega oota inimestelt midagi, on ka sellises staadiumis võimalik pettuda. inimesed ikka suudavad üllatada! seda vist seetõttu, et ma ei ole kaotanud usku homsesse päeva. tavalist viisi rongiga uude päeva sõites ma ei mõtle millelegi, mis oli eile või enne. ei mõtle üldse millelegi. lihtsalt sõidan. sest meeldib ja peab. ja on võimalus, alati on võimalus, et see päev tuleb hea. seda usku ma pole kaotanud.
küll pean aga kurbuse, nõutuse ja hämminguga tõdema, et olen kaotanud usu inimesse. see algas suurtest asjadest, mille kohta ma ehk ei oskagi enam midagi öelda, ja lõppes (kirjutades alati natuke loodan, et räägin minevikust) väikestega, mis muidu oleks ehk isegi märkamatud. aga tegelikult sa ei näe enam kunagi laenatud pastakat. või laenatud raha, natuke väiksemat summat. tundub jabur sellest isegi rääkida, aga selline asi ei ole mulle vist ikka veel kuidagi iseeneslik, nagu tundub, et teistele on. natuke naljakas on tõesti käia ringi nutuste silmade ja sassis juustega mõeldes, et kas ma olen tõesti ainuke, kellel on siin elus natukene kõrgemad ideaalid või kes vähemalt püüab olla viisakas, aus, kohusetundlik, vastutustundlik, austada inimesi, kellega sa mingilgi moel kokku puutud... ma vähemalt püüan?!?! kuigi ausalt öeldes on natuke imelik küll nii ühte värvi massist eristuda.
miks, jumalapärast, miks on inimestel nii ükskõik? mulle ei mahu pähe, kuidas on võimalik koolis lihtsalt istumas käia, seda natukest, mis teha antud, pooleldi või üldse mitte teha... asi on muidugi ainult teatris. igaühele, kes selles klassis ei käi, tundub see jutt maailma kõige totrama jutuna sel sajandil. miks peaks ühele normaalsele inimesele, soovituslikult individualistile, korda minema, kuidas keegi teine end ülal peab? aga selles klassis... selles klassis ei loe midagi, kui 13 käituvad hästi, sest üks ei käitu. ja tänu sellele on esile kerkinud mu ülim ülitundlikkus kõige ümbritseva suhtes ja tavaoludes peidan ma selle liiga terava, kohatu ja kurja huumori taha, et kohalolu natukenegi rohkem taluda. mis inimesed need on, ma olen endalt liiga tihti küsinud. või miks ma neile sellise hinnangu annan? hindan inimesi, ei talu neid... inimene peab tööd tegema, peab! pead teadma, mida sa tahad, milleks sa elad... pead! kogu aeg on mul pisarad natuke silmis, aga ei tule sealt kuidagi välja, sest see kõik on nii totter ja jabur.
on vähe inimesi, keda ma imetlen. mul on tunne, et peab imetlema kedagi, kellestki lugu pidama, muidu on kõik üks tühi... ma tõesti ei saa aru, kes ma olen siis selline, et ei suuda lugu pidada inimesest vaid põhjusel, et ta ei ole pühendunud sellele, mida ta teeb. et see mind füüsiliselt ärritab. sellist tunnet, nagu mul praegu ja viimasel ajal (nädalal, kahel?) olnud on, ei ole mul iial varem olnud. kohe, kui tunnid lõppevad, ma lihtsalt kõnnin minema. teised küsivad peale kooli, mis sa teed nüüd? mis mõttes mida ma teen??? normaalsed inimesed lähevad koju peale kooli!!! loevad raamatuid, teevad süüa, pesevad nõusid, aitavad ema, koristavad, õpivad........ ma ei saa aru. tõesti ei saa. miks ma teen nii? miks nad teevad nii?
mis mõte sellel kõigel üldse on? mul on tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem ma võõrandun elust. millalgi, nii 13-14 aastasena ma tajusin üliselgelt, mis elu on või kuidas seda elada. ma igatsen seda tajumist. igatsen nii väga. iga rakk mu kehas igatses tol ajal millegi järele, mida ma nüüd enam ei mäletagi. muidugi see võis olla teater, see võis olla see elu, mida ma praegu elan. aga ma ei jaksa seda elu elada enam. tõesti. iga lausega ma vihkan end aina rohkem ja mõistan üha vähem.
kunagi, soovitatavalt lähitulevikus, sest talumatust on raske taluda, tahaksin ma neid nädalaid vaadata kui peatükki minu töötamisest tšehhoviga, kolme õega. tänu mašale on see ülitundlikkus minus taas tärganud. ma ei mängi mašat, aga mõistan teda läbi ja lõhki. iga tema öeldud lause seal näidendis võiks, vähemalt kunagi, kõlada minu suust. siin tekkis nüüd teatav kahemõttelisus, mis polnud enne ilmnemist sihilik. järelikult pidi. vähemalt tänu tšehhovile ma tean, et minu tütre nimeks saab maria. ainus nimi, millel on mu jaoks lausa kolm tähendust.
aga see staadium võiks nüüd lõppeda! see oleks tore! ma olen väsinud, kõik on mind ära tüüdanud. tšehhovit igapäevaselt tsiteerida on ohtlik. niimoodi tekibki naer läbi pisarate. seda näidendit esmakordselt analüüsides tekkis mul mingit laadi äratundmine, et ma seda oma lemmiknäidendiks nimetama hakkasin. ülitundlikule inimesele see teebki niimoodi. ohtlik, selles mõttes. kõik, mida ma millalgi mõtlesin... ja moskva asemel london. nii rumal! kui rumal ma olen!
No comments:
Post a Comment