naljakas

...ütleb mu viieaastane onupoeg sajandat korda ja südamel on jälle soojem, sest tegelikult on ta mulle nagu vend. kunagi, kui peaks minema nii, et ma saan lapse, siis mis ka ei oleks, saaksin ma tema pärast kaks veel. ma tean seda tunnet, kui sul on õde, ja seda tunnet ei saa kuidagi ära vahetada tundega, et teda ei ole. pealegi, see pole enam pelgalt tunne, vaid üks osa elust, mis kasvab ajaga aina suuremaks ja suuremaks (ka otseses mõttes) ning minu tänutunne oma vanematele sirgub samuti. minu arvates on jube isekas saada vaid üks laps (lapse seisukohast), ent veel isekam on muidugi neid üldse mitte saada (eesti seisukohast). garjatšije estonskie parni everywhere.

mis on tegelikult naljakas, on nimelt kirjatükike pealkirjaga 'kuidas koguneb kurbus' ehk imeline näide sellest, kuidas ma mõtlen ja reageerin üle nii, et see mõjutab mitte ainult minu emotsionaalset seisundit, vaid lämmatab rõõmu alged ka neis õnnetutes, kellega ma suhtlen. ma võin liimist lahti olla tühisest armukadedusest, mis tekkis sekundi murdosa jooksul, kui ma tabasin oma pilguga kahe inimese pilgud, mis tabasid üksteise pilke ehk why the fuck ma end inimhingede inseneriks pean ja arvan, et pilgud ütlevad KÕIK

ma ei usu midagi rohkem kui väidet, et silmad on hinge peegel. ja siis need kaks inimest näitavad oma hingi üksteisele and i be like why are you mating in front of me

üheksa kuu...päeva pärast on see muidugi minevik

nüüdseks olen ma veendunud, et garjatšii estonskii parn on endiselt lihtsalt parn ja kõik see, mis on minu peas sündinud, pole tema omast läbigi käinud. padnimaem bokal!

kuidas koguneb kurbus ehk korduma kippuvad küsimused

kui mul on tahtmist, aega või mis tahes faktoreid, millest praegu on järel vaid vabandused, kirjutan ma sellise pealkirjaga raamatu üks päev, aga ma pole vist see tüüp, kes kirjutaks raamatuid, nii et võib ka nii minna, et ma ei kirjuta seda, ka tahtmise või aja korral

sest ma saan juba aru, täiesti täpselt aru, mida ma mõtlen selle pealkirja all. kõiki neid küsimusi... 

eile öösel ma mõtlesin, et nüüd ma küll nutan end magama, aitab sellest jamast. aga isegi pisarad ei tulnud. ma lihtsalt jõllitasin kolm ja veerand sekundit lage ja jäin magama. niisama tuimalt.

täna peale lõunatamist absoluutselt ebatraditsioonilise peremudeliga "minu isa ja kõik tema lapsed kõikide tema naistega" (see on peremudeli pealkiri, lõunatamas olid küll vaid lapsed ja pereisa #sarcasm #irony) helistas mulle ema, kes oli füüsiliselt just väga haiget saanud ja ma hakkasin tema pärast kartma ja muret tundma ja ma istusin bussis ja kolm pisarat nirisesid ühes uue ripsmetušiga ja siis ma mõtlesin, et nüüd ma hakkan küll nutma, aga tušš lihtsalt takerdus mu põskedele ja ülejäänud sõidu ma lihtsalt vahtisin bussijuhi õlga ja valgusfoore

üks asi on muidugi kurb. ma ei saa aru, mis asi see on, millest ma nii väga puudust tunnen. isast? aga ta ju on... vahel...  või kas ma üldse tunnen millestki puudust? kellestki? vb ühest poisist natuke, aga ta on ju ka, vahel, iga päev...?

ma ei saa aru. tegelikult ma mõtlen, et nad oleksid nii armas paar, sest nad on nii ühtemoodi mingis mõttes. nad mõtlevad sarnaselt. mina aga ainult sellest mõtlengi. tundub, et nende sümpaatia on vastastikune. aga inimesed, teate, kui valus on, kui te minu silme all kallistate ja sellel hetkel ei saa nutta, sest tundub, et kõigi silmad on suunatud su silmadele ja sellest poleks midagi, kui nad näeksidki mind nutmas, vaid kui nad näeksid, mille pärast

ei saa niimoodi tulla lihtsalt teise inimese hinge sisse. nutmine on täiesti tahtmatu enese avamine. võibolla sellepärast ma ei saagi, et ma tahan

üks asi muidugi veel on üsna kurb. ma pean tõdema, et miski ei suuda mind enam üllatada. olen justkui "kõike näinud", aga läbi kellegi teise silmade. võibolla läbi filmide, uudisteportaalide, ühistranspordi ja linnatänavate, aga see tunne on nii tühi, et mul on natuke hirmus. mind üllataks vaid üks asi. et keegi tuleb minu juurde, vaatab mulle silma, ütleb "ma armastan sind", mõtleb seda päriselt, teeb mulle pai ja kõnnib minema, aga homme jälle. ja mitte ainult mina või tema või ükskõik kes jah ükskõik kellega see juhtuks. see üllataks mind küll. näha kas või midagi sellist pealt. oleks see alles ilus! üks minu õpetaja ütleb, et inimene ei taha elus tegelikult midagi muud, kui näha ja kogeda ilu. ükskõik siis läbi mille, kas oma loomingu või kutsumuse või kellegi teise loomingu või pilkude kohtumise läbi lähedase inimesega või pilkude kohtumise läbi võõra inimesega, aga kui see on ilus, see liigutab midagi meie sees. ja siis oled nagu natuke parem inimene või nii. isegi, kui see pealtnähtav ilu teeb sees sellist valu

iga asi omal ajal

16. oktoober, kolmapäev. jõuan tavalisest varem koju. päike valgustab tervet korterit. istun akna äärde laua taha, et alustada statistikatööd. kuulen politseisignaali. arutlen endamisi, et ehk on mul miskit viga, et see mulle ülearu palju meeldib. jään seda kuulama, isegi nautima. avan akna. signaal tugevneb. akent avades soojendab kahe tunni pärast loojuv päike mu nägu niivõrd, et sulen silmad ja tardun hetkeks, isegi mitmeks. tunnen, kuidas ma päikesesoojust endasse imen. 16. oktoobril, ma mõtlen. täielik tuulevaikus, eresinine taevas ja kiiskav hele päikene. õhk on jahe, aga seda pole toas istudes tunda. toas tunnen vaid päikese meeletut kiirgust. ühel hetkel jääb täiesti vaikseks, üpris kauaks, aga siis on kuskilt kaugusest kuulda mootorsaagi. sulen taas silmad ja mõtlen end tagasi suve algusesse. jahe õhk, sinine taevas ja kiiskav päikene. ilus, mõtlen ma. tõesti on. täpselt nädala aja pärast olen ma juba hispaanias. nädala lõpuks lubas meil aga lund.

terve see periood on möödunud üsna värvikalt. pean tunnistama, et igal nädalavahetusel olen ma olnud üpris lõbusas meeleolus CH3CH2OH tõttu, aga on need sündmused vast meeleolukad olnud! nii lähedaseks oleme me oma, ütleme, rühmaga saanud, ja kõikidel sünnipäevadel ja kokkusaamistel ongi sel suurim roll.
mul on hea meel, et asjad niigi hästi on. sest kui on niigi hästi, siis on hästi.

paula sul on mullet

virtuaalmaailm on petlik
päris maailm aga
alati kui on järve
on järgmine peatus virve

mulle ei meeldi klass 216

kool on kestnud kaks päeva ja ma laulan summertime sadnessi, imiteerides lanat nii hästi, kui suudan

seega kuulutan välja konkursi minu seisundi kõige paremale pealkirjale kõigi (!!!) minu blogi lugejate vahel

sest masendus see ju ei ole, mäletate (!!!!!), kirjutasin, et olen õnnelik

või on 11. klass ametlikult alanud ja ma tunnen alandust, sest 10ndikke ja 12ndikke peetakse rohkem tähtsaks neile antud suuremate ruumide kaudu

või on 11. klass ametlikult alanud ja *midagi vaimukat, mis ei tule kunagi siis, kui sa tahad, et tuleks*


jah
nii on

must või valge

ma praegu mõtlen, nagu ikka öösiti kombeks, et ma olen, kõigele vaatamata, üks üpris õnnelik inimene - selles mõttes, et õnn on minule ikka naeratanud, ma lihtsalt pole osanud sellest kuidagi aru saada ja olen iseenda õnnetusse täielikult uppunud. melanhoolia tundub olevat täitsa omaette iseloomujoon, mis ka õnneliku inimesega alati kaasas käib. sest õnnelik ma ju olen. muidugi olen. aga et ma seda kirjutan, see tähendab enesele kordan, on järelikult hoopis nii, et ma seda ise sugugi ei usu. ma olen oma vanaemade moodi, ühest küljest jube tegutseja ja toimetaja, kes ka iseendale rahu ei anna, ja teisest jällegi liiga hea südamega naiivne unistaja, kelle unistuste täitumise takistuseks ei saa mitte naiivsus, vaid just nimelt hea süda. täpselt nagu minu vanaemagi ei kujuta ma ette, kuidas keegi võiks kellelegi tahtlikult halba teha. toimetada nii, et sinu tegemiste tagajärjel keegi solvub, vihastab või nutab. öeldakse, et ühe mehe õnn on teise mehe õnnetus. ma tean seda, olen seda elus näinud. sellegipoolest on minu heale südamele ebaõiglust taluda natuke palju. olen veel rumal ja noor, et nii räägin. aga ega sinna palju enam pole. kui enam ei räägi.

sest ma tasapisi juba mõistan, et nii hea südamega on üsna raske elada. ükski kõrv ei jõua ära kuulata kõiki maailma muresid, neid mõista ja takkatipuks veel nõu anda. mul on üks sõber, kui teda nii võib nimetada, kellega me muust ei räägi, kui tema probleemidest. miski mu elus ei ole koormavam, aga ometi pakun ma alati oma õla, et selle najal nutta. ma ei jaksa enam hea inimene olla. aga halb ma jällegi ei oska olla. üks mu teine sõber, kellega ma võin rääkida tervest maailmast, pani tähele, et mul tekib tihti küsimus, kas miski on halb või hea. see jättis mu tummaks. ma ei osanud selle peale midagi kosta. sest tal oli õigus, muidugi. üleüldse, mul tekivad sellised küsimused ka enda puhul. ma ei saa aru, kas ma olen ilus või kole, paks või peenike, tark või rumal. tõesti ei saa. küllap on mulle kõiki neid sõnu kunagi öeldud ja kui ma olin noorem kui täna võtsin ma iga sõna igaühe suust kui sulatõtt? kas mul on tõesti nii kõikuvad põhimõtted? olen ma alusetu isiksus? mul pole midagi, millele toetuda?

suureks saamine, nagu hommikuti ärkaminegi, on protsess. ma ei tea, miks ma sellest nii palju räägin.
küllap ma tunnen end kuidagi puudutatuna.

nu pogodi...

eneseiroonia on võtnud vähe järsemaid tuure ja ma lasen sel muusikalisel suurteosel lihtsalt kõlada, ise tuima näoga juba mitmendat tundi istudes

sest maailmas on kaks asja, mille peale ma solvun
ja solvumine on sellistel juhtudel isegi leebe reaktsioon

ma olen jõudnud sinna punkti, kus ma olen iseeendaga absoluutses vastuolus: ma olen alati olnud see inimene, kelle peale saab loota ja kindel olla, sest ma ei veaks kunagi, ei iial kedagi alt, nagu on seda tehtud minuga

ja nüüd, suurest solvumisest ma vastasin samaga, lihtsalt teistele inimestele, need asjad kipuvad ikka surnud ringis üpris elusalt liikuma

ma pean endale kiiresti andestama, sest muidu söön ma end nii paksuks, et ei suudaks seda andestada

aga sisimas on ikka nii kuradi valus ja igavene tunne, et keegi mind tegelikult ei armasta

vähemalt olen ma tajuma hakanud seda, mida tähendab see, et sa oled suureks kasvamas
sa lihtsalt lepid
sest sa mõistad, et asjad lihtsalt on nii
lihtsat tõde ongi raske taluda


üks asi on tegelikult päris naljakas - lugesin oma kevadist hirmude listi ja üks suur hirm igavese töötuse pärast sai vastupidist kinnitust nii umbes täpselt järgmisel päeval. ja mul ongi töö ja see jääb mulle gümnaasiumi lõpuni ja ma armastan seal käia, sest ma armastan seda kohta ja nende inimestega koos olles on südamel alati natuke soojem

võib-olla kunagi ma mõtlen, et see on tegelikult päris normaalne, et sul on elus umbes üks asi hästi

sünnikoht: pariis

ma armastan sind

ei kunagi varem

kunagi kirjutasin ma nii, et jutt lihtsalt jooksis ja laused järgnesid üksteisele loogiliselt ja ma suutsin kõik oma tunded ja mõtted sõnadesse panna. kuidas saab üks omadus lihtsalt ära kaduda? kõiksugu analüüsid ja kokkuvõtted tulevad suure vaevaga, ei kunagi varem pole ma pidanud pingutama, et kirjutada!

muidugi mängin ma klaverit ja laulan rohkem kui kunagi varem. kas see, mis enne väljendus minu jaoks kirjutamises, väljendub nüüd lihtsalt muusikas? teatris? lõputus suhtlemises? tõesti lõputus, ei kunagi varem pole ma pea iga päev lahkunud vara ja jõudnud hilja kui üldse, ei kunagi varem pole mu elu olnud nii tihe, et vahetpidamata midagi juhtuks. põhjus, miks see kirjutis siin üleüldse sünnib, seisneb selles, et täna on esimene päev üle mitme nädala, mil ma saan lihtsalt rahulikult kodus olla ja sellegi tarbeks pidin ma ühe asja ära jätma. ma isegi imestan, et ma tahtsin rohkem kodus olla.

ehk oli see kirjutamine minu jaoks lihtsalt seedeprotsess, mille jaoks mul nüüd enam aega pole? sest mul pole aega isegi oma peas asjade üle järele mõelda... ehk ongi see hea?

ei kunagi varem pole ma jõudnud järeldusele, et miski, mis minuga toimub, on hea. ega ma ei jõua praegugi. ma lihtsalt kirjutan selle üles, ilma et ma seda usuks. millegipärast ma ei usu ennast. endasse võib-olla.

totu maal

tänaseks olen juba harjunud

et tunded on iseenesest varjunud

ja ma polegi-isegi-eriti karjunud

kolm lollakat sõna ikka peavad riimuma

varjama harjunud rahva keeles

///

homseks võiksin juba öelda

et tunded on ise enesest väljunud

aga see on 3 meetrit sügav

ja ma ei saa aru

////

MY