kunagi kirjutasin ma nii, et jutt lihtsalt jooksis ja laused järgnesid üksteisele loogiliselt ja ma suutsin kõik oma tunded ja mõtted sõnadesse panna. kuidas saab üks omadus lihtsalt ära kaduda? kõiksugu analüüsid ja kokkuvõtted tulevad suure vaevaga, ei kunagi varem pole ma pidanud pingutama, et kirjutada!
muidugi mängin ma klaverit ja laulan rohkem kui kunagi varem. kas see, mis enne väljendus minu jaoks kirjutamises, väljendub nüüd lihtsalt muusikas? teatris? lõputus suhtlemises? tõesti lõputus, ei kunagi varem pole ma pea iga päev lahkunud vara ja jõudnud hilja kui üldse, ei kunagi varem pole mu elu olnud nii tihe, et vahetpidamata midagi juhtuks. põhjus, miks see kirjutis siin üleüldse sünnib, seisneb selles, et täna on esimene päev üle mitme nädala, mil ma saan lihtsalt rahulikult kodus olla ja sellegi tarbeks pidin ma ühe asja ära jätma. ma isegi imestan, et ma tahtsin rohkem kodus olla.
ehk oli see kirjutamine minu jaoks lihtsalt seedeprotsess, mille jaoks mul nüüd enam aega pole? sest mul pole aega isegi oma peas asjade üle järele mõelda... ehk ongi see hea?
ei kunagi varem pole ma jõudnud järeldusele, et miski, mis minuga toimub, on hea. ega ma ei jõua praegugi. ma lihtsalt kirjutan selle üles, ilma et ma seda usuks. millegipärast ma ei usu ennast. endasse võib-olla.
No comments:
Post a Comment