väike alevik tallinna külje all, jaanuar 2012, -18 kraadi, kõrgrõhkkond, ere päike, udused bussiaknad ja -peatused, säästumarket, 1994. aastakäigu volkswagenid, plokkidena laiuvad paneelmajad ja sõpruse puiestee aegumatu meistriteose esimesed sekundid. ma sulasin sellega ühte nagu päikse käes tilkuv jääpurika-utoopia. sulasin bussi radiaatori vastas, lambanahkses kasukas ja lambavillastes kinnastes, bussi tagumise otsa karvasel kõrgel istmel. karge õhk lõhnab kui vaarika popkorn. ma olin vaarika popkorn. taaskord. jaanuar 2012. -18 kraadi.
vaarika popkorn
ma tahaks näiteks näitlejaks saada, sest see on just täpselt selline amet, millega sa ei saa teenida piisavalt raha, et lolliks minna. ja see oleks juba mainstream.
cybar risto
ei, risto kübara versioon oli veel parem. aga mul ei ole raha, et londonisse lennata ja seda uuesti kuulata. ma lihtsalt loodan, et ta tuleb tagasi ja laulab seda uuesti. muidu ostan ma endale kübara ja ütlen, et lähen ristoga jalutama. aga selleks ei ole mul ka vist raha.
ma vihkan hipstereid
minge perse kõik, kes te end kalamaja tänavatel pool sajandit vanade kaamerataga pildistate ja need pildid FACEBOOKI üles panete
minge perse kõik, kes te tervet eelmise sajandi bändidegaleriid facebookis LAIGITE ja kuulate heal juhul kahte neist, teate vaid hitte, mitte lugusid
minge perse kõik, kes te väidate, et andy warhol on te iidol ja pop-art niii huvitab teid, see on niii lahe asi lihtsalt
minge perse kõik, kelle arust olid 60ndad niii lahedad lihtsalt ja jimi hendrix oli niii seksikas ja üldse see hipivärk oli niii tuus ma oleks ka pidanud ikka elama 60ndatel omfg nii lahe lihtsaltvõib-olla saadan ma teid perse, kuna mul on halb tuju. aga võib-olla saadan ma teid perse lihtsalt põhimõtte pärast.
sest kui palju inimesi enam üldse midagi põhimõtte pärast teeb? kui sul põhimõtteid ei ole, pole sind olemas. sinust saab kas lasnamäe oss või hipster.
aga samas, kui palju valikuid enam alles ongi. kuna ma lasnamäel ei ela, jääb mul üle otsustada vaid hipsteri kasuks. aga ma ei taha olla mingi retarded bändisärgiga tüüp, kelle arust olid 60ndad niiii lahedad lihtsalt. türa, sind polnud olemas siis! sul on ainult pildid ja hitid. sa tead, et olid biitlid, kes mingil põhjusel olid populaarsemad kui zombid või kingid. rohkem sa ei tea. türa, sa ei saa teada lihtsalt.
ja sa ei saa teada, kuidas oli elu aastal 2008 või 2005. kuidas piraadi krõpsupakk maksis poes neli eesti vabariigi krooni. kuidas ladina-ameerika seebikad olid kõige lahedamad asjad üldse. kuidas õpetaja kirjutas sulle punase pastakaga päevikusse tubli. kuidas vanilla ninja oli kõige parem bänd üldse. see bändisärk oli õigustatud. see joonlaud ka. ja käepael. kuidas kõik, mida sa tegid, oli eesmärgistatud, kas või neljakroonise krõpsupaki nimel - sa said ta, sest alati oli sul värvli vahel paar karl von baeriga rahatähte. kuidas issi viis su loomaaeda ja emme viis su teatrisse - sest neil oli su jaoks aega. ja sul oli nende jaoks aega.
kuidas arvutimängud olid midagi nii lahedat, et nende omamine oli luksus. kuidas onupoegadega pool tonni kaaluvast arvutist gta san andreast mängida.
ei, sa ei saa kunagi teada.
ma ei olnud kohal, kui david bowie 'space oddity' esimest korda sisse laulis või kui freddie mercury koos rogeriga kensingtoni turul omatehtud riideid müüs ja naiste riietuskabiini piilus, aga ma olin kohal vanilla ninja kontserdil aastal 2005 ja oma vanaema majas igal paganama suvel koos onupoegadega gta san andreast mängimas ja piraadi krõpse õgimas.
ma olin kohal ja ma olin õnnelik.
nüüd ma olen kurb, sest ma pole ammu kohale jõudnud. ja olengi kurb. saadan hipstereid perse. olen ikka kurb. kurvem kui keskmine eremiit.
kõige ilusam eesti laul. kuulan seda ikka siis, kui pisarad silmis. kas siis kurbusest või õnnest. ei tea.
OTSUS! VISUALISEERIMINE! USK!
meie haridussüsteemis on väärtus hinne, mitte teadmine ise. ja hinne ei väljenda teadmist, hinde võib kätte saada ka vihikust maha vehkides või siis lihtsalt 5 minutit enne tundi pähe tuupides. neid õpilasi on võrdlemisi vähe, kes tõesti teada tahavad ja soovivad asja osata, hinnete peale õppimises jääb aga nende õpilaste osakaal veelgi väiksemaks - oluline on ju hinne 5, mitte huvi asja vastu. sest hinne 5 tagab sulle kuldmedali, mis tagab omakorda tasuta õppimise ülikoolis. paljud eesti pered ei saa aga tasulist õppimist lubada. küll aga tahetakse, et laps ise oma eluga toime tuleks ja mingisugust ''päris'' tööd teeks, mille tarvis on kindlasti vaja ülikool läbida. laps ise tihtipeale ei tea, mis see ''päris'' töö oleks ja nii ta siis pingutabki kuldmedali nimel (nii ta vähemalt teeb midagi ja keegi ei saa nuriseda) või läheb lihtsalt sõbra või ülejäänud massi järgi orienteerudes juurat õppima, sest kui su cv-s on kirjas, et oled omandanud juuras bakalaureuse kraadi, saad sa kindlasti ''päris'' tööle. sealt edasi tuleb juba ''päris'' elu.
kõigest kommentaar, mille ühe jutiga facebookis ainsa mõistliku postituse ''mis on teie meelest suurimad probleemid meie hariduses?'' alla kirjutasin ja olin uhke, et seda suutsin, iseasi, millises vastavuses see tõega on. aga nii palju, kui ma uudiseid lugenud ja isaga rääkinud olen, peab see paika küll. nii palju, kui ma ise koolis käinud ja veerandihinde pärast end halliks muretsenud olen, peab see paika küll. ma tean inimesi, kes ühes kesklinna eliitkoolis end kuldmedali pärast surnuks rabelevad ja inimesi, kes on juurat õppima läinud neilsamal kahel põhjusel: 1) ma ei tea mida ma õppida tahan aga kuna kõik lähevad juurat siis ma võiks ka ju juurat minna 2) kunagi saan ehk mingi normaalse töö ka endale kuna meile räägiti et bakalaureuse (kirjutati ikka nii eks) kraad juuras märgituna minu cv-le tagab mulle kindlasti mingi normaalse töö ja kui ma veel tartus ka õpin eks
laialdaselt levinud mõtteviis, nagu katkuepideemia omal ajal, suhteliselt pika peiteajaga. kuid mitte kõik inimesed ei jäänud katku ja ka meie ühiskonnas on inimesi, kel mõistus veel alles, aga ühiskonnavorm on meil ju demokraatia - enamuse võim. peata kanade keskel võivad need üksikud palju kergemini pea kaotada. mul on nii vastik iseloom, et loodetavasti see minuga ei juhtu. lähen risti-põiki vastu kõigele, mis peale tuleb. mitte ei neela alla, vaid sülitan välja. peab jätkuma südikust. üksi on raske, aga maailmas, kus on inimesi 7 000 000 000 korda rohkem kui sind ennast, peab üksi hakkama saama. alustuseks, kas või, üksinda õhtust sööma.
kõigest kommentaar, mille ühe jutiga facebookis ainsa mõistliku postituse ''mis on teie meelest suurimad probleemid meie hariduses?'' alla kirjutasin ja olin uhke, et seda suutsin, iseasi, millises vastavuses see tõega on. aga nii palju, kui ma uudiseid lugenud ja isaga rääkinud olen, peab see paika küll. nii palju, kui ma ise koolis käinud ja veerandihinde pärast end halliks muretsenud olen, peab see paika küll. ma tean inimesi, kes ühes kesklinna eliitkoolis end kuldmedali pärast surnuks rabelevad ja inimesi, kes on juurat õppima läinud neilsamal kahel põhjusel: 1) ma ei tea mida ma õppida tahan aga kuna kõik lähevad juurat siis ma võiks ka ju juurat minna 2) kunagi saan ehk mingi normaalse töö ka endale kuna meile räägiti et bakalaureuse (kirjutati ikka nii eks) kraad juuras märgituna minu cv-le tagab mulle kindlasti mingi normaalse töö ja kui ma veel tartus ka õpin eks
laialdaselt levinud mõtteviis, nagu katkuepideemia omal ajal, suhteliselt pika peiteajaga. kuid mitte kõik inimesed ei jäänud katku ja ka meie ühiskonnas on inimesi, kel mõistus veel alles, aga ühiskonnavorm on meil ju demokraatia - enamuse võim. peata kanade keskel võivad need üksikud palju kergemini pea kaotada. mul on nii vastik iseloom, et loodetavasti see minuga ei juhtu. lähen risti-põiki vastu kõigele, mis peale tuleb. mitte ei neela alla, vaid sülitan välja. peab jätkuma südikust. üksi on raske, aga maailmas, kus on inimesi 7 000 000 000 korda rohkem kui sind ennast, peab üksi hakkama saama. alustuseks, kas või, üksinda õhtust sööma.
itaalia väikelinn, päevalillepõllud ja tühermaad
mulle on alati nii uskumatuna tundunud tõsiasi, et praegu
hetkel, mil ma šokolaadi söön ja santaolalla kitarriduetti kuulan
säästupirniga kolmekümnekroonist lampi põletan sellega kogu ruumi valgustades
ja iseennast pimestades keerleval arvutitoolil kahekümne esimeses sajandis istudes
voolab kuskil kaugel üks jõgi
ja ärkab üks mees
kes jõeveega nägu peseb
unest rasked silmad päiksesse suunab
ja on ääretult tänulik
et teda on õnnistatud selle hetke ja päevaga
et tal on oma kodu, oma koht, kus olla ja kuhu tulla
et tal lastakse olla
ja jõeveega unest raskeid silmi pesta
ma ei ole kunagi suutnud uskuda, et hetkel, mil ma end maapõhja tegemata ülesannete eest nean või end kahesaja kuuekümne neljandat korda kooli vean
joob kamp kunstnikke itaalia väikelinnas veini
märjukesest udused silmad täiskuule suunab
ja mõtleb, silmis peegeldumas täiskuu
ei tea mida küll homne päev toob
kus ja kes oleme meie
mida ma homme õhtul joon
ma ei ole suutnud võtta maailma nii väiksena nagu seda võtma peaks
ma olen teda võtnud kui midagi kättesaamatut ja kauget
pildiotsingutest hoidunud
ei tea, kas alateadlikult, salapära hoidmiseks või nii
aga mul pole õrna aimugi, milline näeb välja kreeka, mongoolia või nepaal
tean vaid, mis kliimavööndisse nad kuuluvad
ja kas seal elavad neegrid või pilukad
ei tea, kas alateadlikult, salapära hoidmiseks või nii
aga mul pole halli aimugi, mis oli selle künka taga, millel ma 9-aastasena lõuna-türgis seisin ja naeratasin
mäletan vaid, et oli soe ja märg
ja süüa sai hästi
hetkel, mil ma šokolaadi söön ja santaolalla kitarriduetti kuulan
säästupirniga kolmekümnekroonist lampi põletan sellega kogu ruumi valgustades
ja iseennast pimestades keerleval arvutitoolil kahekümne esimeses sajandis istudes
voolab kuskil kaugel üks jõgi
ja ärkab üks mees
kes jõeveega nägu peseb
unest rasked silmad päiksesse suunab
ja on ääretult tänulik
et teda on õnnistatud selle hetke ja päevaga
et tal on oma kodu, oma koht, kus olla ja kuhu tulla
et tal lastakse olla
ja jõeveega unest raskeid silmi pesta
ma ei ole kunagi suutnud uskuda, et hetkel, mil ma end maapõhja tegemata ülesannete eest nean või end kahesaja kuuekümne neljandat korda kooli vean
joob kamp kunstnikke itaalia väikelinnas veini
märjukesest udused silmad täiskuule suunab
ja mõtleb, silmis peegeldumas täiskuu
ei tea mida küll homne päev toob
kus ja kes oleme meie
mida ma homme õhtul joon
ma ei ole suutnud võtta maailma nii väiksena nagu seda võtma peaks
ma olen teda võtnud kui midagi kättesaamatut ja kauget
pildiotsingutest hoidunud
ei tea, kas alateadlikult, salapära hoidmiseks või nii
aga mul pole õrna aimugi, milline näeb välja kreeka, mongoolia või nepaal
tean vaid, mis kliimavööndisse nad kuuluvad
ja kas seal elavad neegrid või pilukad
ei tea, kas alateadlikult, salapära hoidmiseks või nii
aga mul pole halli aimugi, mis oli selle künka taga, millel ma 9-aastasena lõuna-türgis seisin ja naeratasin
mäletan vaid, et oli soe ja märg
ja süüa sai hästi
MOTIVATSIOON
siinsamas, minu sees
minu kõrvaklappides, minu reie silelihastes, mu silmades
mu sügaval sees end peitmas aga vahel ka näitamas
end millegipärast vaid pooletunnistel linna ja tagasi bussisõitudel, kui ma tõesti kuulan muusikat.
jah
minu motivatsioon peitub minu muusikas
mida ma umbes nädalake tõeliselt kuulanud ei ole, olen kuulanud vaid simsi taustamuusikat, aga kirevase päralt - SEE AITAS!
ARVUTIMÄNGUD PÄÄSTAVAD
nad annavad sulle teistmoodi rutiini, mis tekitab sõltuvust ehk see on midagi pöördvõrdelist igipõlise argirutiiniga kool-kodu-trenn ja ühtäkki sa mõistad selle argirutiini vajalikkust/kasutegurit enese motiveerimisel selle nimel, mida sa tunned, et sa
tahaksid teha
kohe päriselt
ainult et pooletunniseid sõite on päevas vaid kaks ja nii tillukese sagedusega kipub motivatsioon kaduma, haihtuma kuhugi mida-ma-homme-selga-panen-ma-ei-jõua-ju-õpitud-kõht-on-tühi-kool-on-ka-mõttetu hulka. sest need neli tühist mõtet käivad mu peast ka kõige tavalisemal kolmapäeval läbi ja halvavad kõik positiivse, kõik TÕELISE, mille küljest kinni hoida
ja seega ma lasen lahti
mängin simsi
rutiini ei teki sest enam ei saa
pöördvõrdelisest seosest rääkimata
ja enam ei ole millestki kinni hoida
aga et motivatsioon siiski ei kaoks - miski nii võimatu realiseeruks SELLISES ühiskonnas, SELLISE materiaalse seisuga ja SELLISES EESTIS,
tuleb olla ääretult naiivne ja endasse ka alusetult uskuda.
ma naiivselt loodan, et mul õnnestub olla naiivsem, kui ma olen.
suveni
sügiseni
või siis
ajani, mil sa arvad, et sa oled jõudnud sinnani, kuhu sa arvasid end jõuda tahtvat
ja midagi nii ilusat saavutanud - vaid enda, mitte kellegi teise jaoks - võid rahus edasi minna, sest just sinna kõik teed ju tahes-tahtmata viivad
tuleb vaid valida õige tee ja
olla just nõnda ääretult, otsatult, lõputult
naiivne
sest matemaatika on kõige alus
ja füüsika seletab lahti seda, mis on
minu kõrvaklappides, minu reie silelihastes, mu silmades
mu sügaval sees end peitmas aga vahel ka näitamas
end millegipärast vaid pooletunnistel linna ja tagasi bussisõitudel, kui ma tõesti kuulan muusikat.
jah
minu motivatsioon peitub minu muusikas
mida ma umbes nädalake tõeliselt kuulanud ei ole, olen kuulanud vaid simsi taustamuusikat, aga kirevase päralt - SEE AITAS!
ARVUTIMÄNGUD PÄÄSTAVAD
nad annavad sulle teistmoodi rutiini, mis tekitab sõltuvust ehk see on midagi pöördvõrdelist igipõlise argirutiiniga kool-kodu-trenn ja ühtäkki sa mõistad selle argirutiini vajalikkust/kasutegurit enese motiveerimisel selle nimel, mida sa tunned, et sa
tahaksid teha
kohe päriselt
ainult et pooletunniseid sõite on päevas vaid kaks ja nii tillukese sagedusega kipub motivatsioon kaduma, haihtuma kuhugi mida-ma-homme-selga-panen-ma-ei-jõua-ju-õpitud-kõht-on-tühi-kool-on-ka-mõttetu hulka. sest need neli tühist mõtet käivad mu peast ka kõige tavalisemal kolmapäeval läbi ja halvavad kõik positiivse, kõik TÕELISE, mille küljest kinni hoida
ja seega ma lasen lahti
mängin simsi
rutiini ei teki sest enam ei saa
pöördvõrdelisest seosest rääkimata
ja enam ei ole millestki kinni hoida
aga et motivatsioon siiski ei kaoks - miski nii võimatu realiseeruks SELLISES ühiskonnas, SELLISE materiaalse seisuga ja SELLISES EESTIS,
tuleb olla ääretult naiivne ja endasse ka alusetult uskuda.
ma naiivselt loodan, et mul õnnestub olla naiivsem, kui ma olen.
suveni
sügiseni
või siis
ajani, mil sa arvad, et sa oled jõudnud sinnani, kuhu sa arvasid end jõuda tahtvat
ja midagi nii ilusat saavutanud - vaid enda, mitte kellegi teise jaoks - võid rahus edasi minna, sest just sinna kõik teed ju tahes-tahtmata viivad
tuleb vaid valida õige tee ja
olla just nõnda ääretult, otsatult, lõputult
naiivne
sest matemaatika on kõige alus
ja füüsika seletab lahti seda, mis on
каникулы - что это значит ehk kõikide maade nudistid, ühinegem!
ah et koolivaheaeg... hmm. jah. siiani ei mäleta midagi (oh ei, ärge arvake valesti - MITTE alkoholist) peale mingisuguste pühade (jeesuse sünd? jälle?) ebamäärast tähistamist suure hunniku toidu ja mõningate praktiliste kingitustega ja aastavahetusel igasuguse tähistamise vastu täiesti ükskõikseks jäämist ja lihtsalt tujurikkujal oma tuju rikkuda laskmist ja alkoholivaba šampuse, kuna mu õde on 11, mekkimist ja peale nende kahe ülehinnatud sündmuse tagaplaanil kulgemist täielikku lebolesolebolesohujinjnjnjjajjaaaad ei mäleta ma mitte midagi
ma ärkasin ja uinusin ja ei suutnud midagi teha, näiteks istessetõuse või kätekõverdusi, kuna mul kadus pilt ära juba esimesel sooritusel. vaatasin telekat. visa hinge kõik osad. yippykaye, motherfuckers. ütlen seda siis, kui leian külmkapist toitu või saan voodist välja esimesel sooritusel. peaaegu sama raske kui istessetõus. või näiteks teksapükste jalgapanemine. kiirus ja osavus ei ole just mu parimad sõbrad. god bless me for that.
ja muidugi, to top it all off - SIMS 2, ilma lisadeta, aga siiski väärtuslik. taasavastasin ta peale nelja-viit aastat esimesel jaanuaril ja lasin hommikust õhtuni välja. teisel jaanuaril käisin ma küll hommikul trennis (mis võib enam-vähem olla põhjus, miks neid teksapükse ikka nii kuradi raske jalga saada on), aga peale seda sai ju ikka simsi mängida, sai ju? uuel aastal uue hooga on ikka üks paganama õige ütlus või mis!
aga elu saab ikka ainult paremaks minna ja meile tuli külla onutütar kristi, kes pani selga oma lehkava öösärgi, teatas, et see on kaks kuud ta sahtlis olnud (peale aja, mil ta seda igapäevaselt kandis) ja et see ebasümmeetriline kujutis särgi allservas on hakklihakaste. peale seda ajas ta sinna peale muidugi makaronivormi ja nüüd jookseb ta alasti ringi ja teatab, et on nudist.
mu vaheaeg on siiani nii meeldivalt kulgenud, et see on tõesõna lausa nauditav vaatepilt - kui pilve servalt asjade kulgu analüüsida. mõtlesin teha filmi endast arvutiga mängimas ja ühtede ja samade riietega ühest aastast teise kulgemas, aga ma nüüd ei teagi, oli see ressursside puudumine või laiscus condides, mis mul seda teha takistas, aga pole hullu, õppida õppida õppida, simsi mängida ja seeläbi areneda, vot eta majaa tsel!
aga homme lähen ma koos kristiga pärnusse (pitsa, veekeskus ja uus öösärk, kui hästi läheb)
ma ärkasin ja uinusin ja ei suutnud midagi teha, näiteks istessetõuse või kätekõverdusi, kuna mul kadus pilt ära juba esimesel sooritusel. vaatasin telekat. visa hinge kõik osad. yippykaye, motherfuckers. ütlen seda siis, kui leian külmkapist toitu või saan voodist välja esimesel sooritusel. peaaegu sama raske kui istessetõus. või näiteks teksapükste jalgapanemine. kiirus ja osavus ei ole just mu parimad sõbrad. god bless me for that.
ja muidugi, to top it all off - SIMS 2, ilma lisadeta, aga siiski väärtuslik. taasavastasin ta peale nelja-viit aastat esimesel jaanuaril ja lasin hommikust õhtuni välja. teisel jaanuaril käisin ma küll hommikul trennis (mis võib enam-vähem olla põhjus, miks neid teksapükse ikka nii kuradi raske jalga saada on), aga peale seda sai ju ikka simsi mängida, sai ju? uuel aastal uue hooga on ikka üks paganama õige ütlus või mis!
aga elu saab ikka ainult paremaks minna ja meile tuli külla onutütar kristi, kes pani selga oma lehkava öösärgi, teatas, et see on kaks kuud ta sahtlis olnud (peale aja, mil ta seda igapäevaselt kandis) ja et see ebasümmeetriline kujutis särgi allservas on hakklihakaste. peale seda ajas ta sinna peale muidugi makaronivormi ja nüüd jookseb ta alasti ringi ja teatab, et on nudist.
mu vaheaeg on siiani nii meeldivalt kulgenud, et see on tõesõna lausa nauditav vaatepilt - kui pilve servalt asjade kulgu analüüsida. mõtlesin teha filmi endast arvutiga mängimas ja ühtede ja samade riietega ühest aastast teise kulgemas, aga ma nüüd ei teagi, oli see ressursside puudumine või laiscus condides, mis mul seda teha takistas, aga pole hullu, õppida õppida õppida, simsi mängida ja seeläbi areneda, vot eta majaa tsel!
aga homme lähen ma koos kristiga pärnusse (pitsa, veekeskus ja uus öösärk, kui hästi läheb)
Subscribe to:
Comments (Atom)
