lubivalguke

reedeõhtune trennisaal on hämar, mu keha on väsinud, mu mõistus on väsinud, aga soov tantsida, end muusika rütmis liigutada, ei ole kunagi väsinud.

ja nõnda ma olengi põrandas, sulan sellega ühte, tantsin kaasaegselt, kui lubate.

irooniline on vaid, et ma 'tantsin kaasaegselt', aga ei käi ajaga kaasas. aeg käib minuga kaasas, paratamatult nagu reedeõhtune väsimus.

aga aeg peatub, kui reedeõhtune trennisaal on hämar, pealinna tuled peegelduvad klaaspindadelt ja ma sulan põrandaga ühte.

aeg peatub, kui süda trummeldab ja kops ahmib õhku ja soolad ja veed voolavad alla mööda mu selga, kui bassikõlar mängib täiel võimsusel, kui ma sulan põrandaga ühte, kui ma unustan, et ma olen väsinud, kui mu keha unustab, et ta on väsinud

sest mu keha ei ole kunagi väsinud ja ma ei ole kunagi väsinud

mu elu on pseudoromantism