ida-euroopa ehk lugu kurest, rongist ja pilvemassiivist

ma kuulan seda lugu ja akna taga lendavad mustad linnud katlamaja korstende tossu sees. päike on loojumas neist suurima ja vanima taha. taevast poolitab kõige suurem pilv, mida ma oma elu jooksul näinud olen: sümmetriliselt piklik, ei paista tal ei otsa ega äärt, muutub ta üha hallimaks ja hallimaks, ennist võis tas leida isegi veidi roosat. taevas ta kohal on helesinine, justkui varasuvel. ent taevas ta all on oranžikas, katlamaja tossust hallikas. elu oranžika, hallika taeva all näiliselt puudub. on vaid mõned 1994. aasta kehvasti pargitud wolkswagenid, ära eksinud garaažimassiivide vahele. inimesi liikumas üldiselt ei näe, vaid mõni üksik keskealine mees juhtub siia uitama, ent mitte tihedamini kui tunni, paari tagant. kuid siiski, mõni hetk tagasi parkis üks neist oma 94. aasta passati ühte räämas garaažidest ja kimub nüüd suitsu, vaadates läbi tossu juba loojunud päiksesse. ainus liikumine, mis mulle aknast avaneb, on korstna ja mehe suitsu oma, mis kõrgel taevalaotuses peagi üheks põimuvad. taevas kui ka seda poolitav pilv on nüüd ühtemoodi oranžikaks tõmbunud ja samamoodi näib seda olevat ka toss, mis korstnast üha intensiivsemalt väljub. tõsi, on külm. seda ütlevad mulle ka kaks puud, mis mu vaateväljas ainsad ja nukralt raagus on. põõsastel on millegipärast veel lehed alles. ja mõned lilledki veel õitsevad. aga eluvaim oleks justkui kadunud neist kõigist. taevasse on eikuskilt ilmunud lennukirada, mida ma kuidagi klassifitseerida ei oska, kas on ta tõusnud või maandunud, sest ta lõpeb keset taevast, hääbub pilvemassiivi ülaossa ja algab justkui põllul, kus me augusti lõpus viimse pikniku ühes šokolaadikoogi ja veiniga pidasime. seda kõike arvestades võis ta olla lennuk, mis tekkis mitmesaja meetri kõrgusel ise ja kukkus seejärel alla. nüüd on seda kõike ilmestama hõljunud veel üks roosa pilv, mis tantsib muudkui kõrgemale ja kõrgemale, lennukirajast ja oranžikast pilvemassiivist ja korstnatossust ja räämas garaažidest ja veel õitsevatest lilledest ja minust, kes ma seda kõike kui jumala kunsti jälgin ja kirjeldan, paokil aknast sisse hingan. taevas, mis pilveudemetega kaetud ei ole, on endiselt helesinine kui varasuvel, mil lilled juba õitsesid. salapäraselt roosakas pilvekogumik on hõljunud nii kõrgele, et ma seda enam ei näegi, pean selleks end aknast välja kallutama. mida ma ka teen ja tunnen meeldivat suitsulõhna, näen läbi raagus puude kaugel üle põllu tuleva rongi esituld ja kuulen tema vile, mis, nagu selgub, kui eemaldan kõrvaklapid, on ka ainus heli lisaks korstende mühisemisele. oranžikas pilvemassiiv sätendab nüüd kui kuld, ainult et ilusamini, ehedamini. katlamaja madalale katusele on seda kõike jälgima end seadnud üksik toonekurg, kes mu teise korruse aknaga enam-vähem sama kõrgel, ent saja meetri kaugusel on. temagi ei liigu, vaid jälgib seda tardunult, mõtlikult ja ühtäkki tabas mind tunne, et ma tahan siitsamast aknast katlamaja katusele tema kõrvale lennata ja seal samamoodi istuda, kuulata põllul sõitva rongi vilet, mõne möödasõitva auto tasast tuhisemist ja korstende meeldivat, tuttavaks saanud mühisemist. sädeleva pilvemassiivi ülaosa on nüüd killustunud ja roosakas, läbi selle lendavad mustad linnud. saja meetri kaugusel asuvas lõpp-peatuses on tuled põlema pannud üks buss, aga temagi ei liigu, juba kümme minutit on ta seal, tuled põlemas, seisnud. alles nüüd ta liigub ja liigub ka üks vanamees, kes, prisma kilekott käes, üle garaažiäärsete muruplatside longib. aga ei liigu kurg. ta on ehk mõne kraadi võrra keeranud oma pead, aga jalad ja tiivad on tal endiselt kui betooniga valatud. oranžikas pilvemassiiv tõmbub üha tumedamaks, roosakamaks. kitsuke taevariba ta all on kollakas, veidi laiem taevariba ta kohal aga endiselt helesinine. kuid päike on juba loojunud, päike on juba ammu loojunud ja garaažide vahel ja mu toas on hämar. ma istun üksi oma kirjutuslaua taga, pidin tegema geograafia ja bioloogia esitlusi, aga kas see, mida ma just nüüdsama näinud olen, kas see ei ole mitte bioloogia ja geograafia? kas see ei ole mitte bioloogia ja geograafia elus eneses, kas need pilved, mille ülaosa juba hallikam on ja alaosa veel roosam kui enne, kas need mitte ei ole bioloogia ja geograafia? kas see üksik kurg, kes kitsukese kollaka taevariba taustal nukralt istub, kas ta mitte ei ole bioloogia? ja mees, kes ennist suitsu kimus, seejärel oma garaažis askeldas ja alles nüüd välja tuli, kas tema ei ole mitte geograafia?
pilvemass on juba ühtlaselt hallikas, roosa alaosa aina taandub ja taandub, kitsuke kollane taevariba on veel kitsam, ent kurg ei liigu paigast. taevas pilvemassiivi kohal on juba hallikassinine või pigem juba sinakashall, hämarus garaažide vahel ja mu toas on veel intensiivsem, aga kurg, kitsukese roosaka ja kollaka taevariba taustal, ei liigu paigast.

mu ema käis korraks siin, heitis pilgu mu arvutiekraanile, küsis, miks ma ei õpi. ma ei osanud talle vastata ja vaatasin jälle aknast välja.
''ilus ilm,'' ütles ta.
''on küll ilus, jah,'' vastasin ja kurg pööras pead.