hariliku laualambi füüsikalised omadused (maakeeli võime põleda)

huvitav
kas pariisis leidub ka tegelikult naiivseid armunuid, kes keskpäeval kirglikult teineteise vastu liibuvad ja üksteise hingeõhust toituvad, pärastlõunal üksteise eritusnäärmete tulemist joobuvad ja õhtuks teineteise närvirakkude efektiivsusest joovastuvad, kas pariisis neid ka tegelikult leidub? sest, paganama päralt, mulle millegipärast meenub, et keegi olla nagu kellelegi öelnud, et keegi olevat kuskilt kuulnud, et pariisis neid ka tegelikult leidub.

kaheteistaastase tütarlapsena ihkasin ma endale marilyn monroe plaati ja mu kaheteistaastane tütarlapsest sõsar lõikab mu soovi vilju antud hetkel suurima huvi ja vaimustusega, tantsiskledes oma nümfetilikus säras, helekollaste juuste ja peene pihaga, mida kaunistamas vastsoetatud hele hõlst.

huvitav
kas seesama kaheteistaastane tütarlaps, nümfetiliku sära ja vaimustavusega, hakkab millalgi mõistma, kas või rohkem kui mina, mis oleks juba päris hea algus mõistmaks, kuidas ja mida mõista.

mu parema reie kõige pisemad lihased tõmblevad närviliselt ja valulikult, ma küll väidan, et see on sellest, et ma pole ammu neid venitanud (kui jälestusväärne, sadomasohhistlik ja rõve) aga ei, see on hoopis sellest, et mu parema ajupoolkera kõige pisemad lihased, mis antud hetkel tõmblema peaksid, on juba ammu ära tõmmelnud ja see ajab mind kui füüsist kuradi, kuradi närvi, nii närvi, et tõmblemistöö peavad ära tegema parema reie pisemad lihased, mis oma ilmsüütuses valutavad kättemaksuks iseendale. kui jälestusväärne, sadomasohhistlik ja rõve.

huvitav
kas londoni poissmehed vabandavad selle sama aktsendiga, millega nad 'would someone please pass me the spargel' ütlevad, kui neile kaarti jälgides tänaval otsa komistada ja lummatult otsa vahtima jääda? kas sellele järgneb nimede vahetus, ka numbrite või sootuks aadresside?

sest
would someone please pass me the fucking spargel i've been begging for a long, long time, not afar from a full dinner.

mida teha?

tüdruk, 15, lõpetamas põhikooli, kuigi ta seda sugugi ei taha, või noh, tahab, sest põhikooli lõpetamine avab tema jaoks ukse minna gümnaasiumi, mis omakorda avab ukse tegeleda ülevamate jõududega ja kuigi ta ei tea, mida ta tahab, teab ta, et ta võib teada, mida ta tahab, kui talle avaneb võimalus õppida gümnaasiumis, kus võib olla temasuguseid inimesi enam-vähem sarnaste huvide ja maailmapildiga, kes ka võib-olla ei tea, mida nad tahavad, aga nad teadsid enne gümnaasiumi asumist, et nad võivad teada, mida nad tahavad, kui neile avanab uks õppida gümnaasiumis, kus võib olla enam-vähem nendesuguseid inimesi sarnaste huvide ja maailmapildiga.

mida teha?

tüdruk ei taha lõpetada põhikooli, sest ta jälestab kooli kui vanglavormi, mis end 21. sajandiks valdavas enamuses tsiviliseeritud maailmast kehtestanud on. ta jälestab kõike seda, mida talt seal õppeasutuses nõutakse, mistõttu on piinarikkalt surnud ta huvi pea kõikide ainete kui huvitavate elu aspektide vastu. tal on jäänud veel kaheksa kuud kohustuslikku ajusurma, kui ta tahab jõuda gümnaasiumi, sest ta tahab, aga küsimus on: miks ta peab niiviisi kannatama? sest see ei ole tema pisikese aju mõistes normaalne. see koolisüsteem ei ole tema pisikese aju mõistes normaalne. miks on gümnaasium parem? sest veel on. veel on. ta saab ise valida, mida ta valdavas enamuses õppida tahab ja kirevase päralt, kohe kindlasti ei ole selleks kõrgem matemaatika ja rakuanatoomia (kui see eksisteerib, premeerin end palsamiäädikajäätisega ühel heal, võib-olla ka halval päeval)

mida teha?

tüdrukul on aim elust kui mingist täitsa normaalsest eksisteerimisvormist, vaid ängitekitav on mõte, et järgneva kaheksa kuu jooksul, mil põhikooli lõpetamisprotsess täies hoos on, ta seda rakendada ei saa. ta teab, et vaid vegeteerides suudab ta ehk endale selgeks teha kõrgema matemaatika (maakeeli rehkendamise baasteadmised) ja hariliku laualambi füüsikalised omadused (maakeeli võime põleda).

mida teha?