lati pats ehk õige magus lõunauinak

peale seda aega, kui ma oma isa pesusahtlis istusin ja jahukotte ümber ajasin, ei ole ma harrastanud midagi säärast nagu lõuna- või siis pärastlõuna- või õhtupoolikuuinak, aga sel sügisel olen ma seda juba enda arvestuste kohaselt lausa kolm korda teinud ja teate mis teate mis teate mis

lati pats! lati pats! lati pats! just nii magusad on need pealekooliuinakud, kui sügisene päike paistab nagu kevadel, kui aken on lahti ja tuul paitab kardinaid nagu kevadel, kui tuba on päikesevalgusest pungil nagu kevadel, kui motikad sõidavad akna tagant mööda nagu kevadel, kui üksainus kärbes tiirleb su ümber ja maandub su ninal nagu kevadel, kui tunne on värske ja uus ja vaimustav nagu kevades, nõnda lati patsid mu uinakud ongi.

koolis räägiti meile täna, et me ei tuleks lõpuaktusele baleriiniseelikus, paljastades oma tuharad ja rinnapartii, ega veinipunases õhtukleidis, mille saba järele lohiseb ja kuhu trobikond taune koperdada võib. jumal tänatud, et räägiti, sest mul just see plaanis oligi.

koolis õppisin ma täna, et kõik õppeained on lihtsad, lausa väga lihtsad. aga nende õppimine on üsna keerukas, kuna sul on umbes seitse täispikka- ja tempokat koolitundi päevas ja seega aru saamine, meelde jätmine ja kaasa mõtlemine on raskendatud, aga see ei ole nüüd midagi uut. lihtsalt mu meelest oleks tore, kui nädalas oleks max 3 erinevat tundi, kõik paaristundidena ja iga päev, seega aru saamine, meelde jätmine ja kaasa mõtlemine oleks lihtsustatud ja koolist oleks päriselt kasu ka. iga nädal uus tunniplaan, mida selle lihtsuse tõttu ei oleks raske isegi meelde jätta. reaalnädal, humanitaarnädal, ei oleks ju eriti hull? või siis reaalhumanitaarnädal, matemaatika, inglise keel ja vene keel, mida sa võid ehk kõiki vihata, aga usu mind, kui sa kaasa mõtled ja avastad, et need on kõik lihtsad ained, kui sa kaasa mõtled, siis nädala lõpuks sa enam ei vihka ja avastad, et su inglise keele sõnavara on mingi saja sõna võrra rikkam ja see ei ole kõigest tühipalja tuupimise tagajärg. mu meelest oleks see väga tore. inimene õpib kogu elu ja sureb ikka lollina, aga sellise süsteemiga sureks ta mingi 1,77% vähem lollina ja pikemas perspektiivis on see päris suur protsent.

mida ma veel täna õppisin (kuulub ta rohkem nagu elukooli valdkonda, aga tõsi ta ole, et nö tavakool on ka mingi 1,77% elukool): sa ei tohi usaldada mitte kedagi peale iseenda, mitte kunagi. täna sain ma säärase õppetunni nr 1486 ja mõtlesin, et okei, aitab. aga nagu ennist mainitud: inimene õpib kogu elu ja sureb ikka purulollina. pole midagi parata.

see päike, mis täna paistis, meenutas tõesti kevadet, ent ometi ütleb ilmateade, et lumi peaks kohe-kohe maha tulema ja mis saaks olla ilusam, kui istuda köögilaua taga, põletada küünalt, süüa omatehtud küpsetisi ja kuulata sigur rósi með suð í eyrum við spilum endalaust'i viimast viite lugu ja kitsukese köögiakna taga hõljuvad musta taeva ja tänavalambi valguse taustal esimesed lumehelbed. tõtt-öelda olen ma midagi täpselt sellist umbes nädal aega tagasi läbi elanud, ainult et jah, ilma lumeta. lumi oli sel hetkel ainus asi, mida ma tahtsin ja igatsesin, seega ma olin täiusest vaid sammu kaugusel. kas see pole mitte ilus?

või siis ma ei tahtnud endale tunnistada, et lumi ei olnud siiski ainus asi, mida ma igatsesin, aga ma ei ole kunagi täpselt teadnud, kes see teine 'asi' on. seega ma ei tunnistanud. ja elasin hetkes, valge nõukaaegse vineerlaua taga, mässitud soojadesse kampsunitesse ja sallidesse, plaadimängija mängimas mu sünnipäevakingitust.