totu kuul

ühel ilusal päeval, kui kõik väga perses on, teen ma reovee elektrolüüsi ja lennutan end sealt saadud vesinikust kuule.

lubivalguke

reedeõhtune trennisaal on hämar, mu keha on väsinud, mu mõistus on väsinud, aga soov tantsida, end muusika rütmis liigutada, ei ole kunagi väsinud.

ja nõnda ma olengi põrandas, sulan sellega ühte, tantsin kaasaegselt, kui lubate.

irooniline on vaid, et ma 'tantsin kaasaegselt', aga ei käi ajaga kaasas. aeg käib minuga kaasas, paratamatult nagu reedeõhtune väsimus.

aga aeg peatub, kui reedeõhtune trennisaal on hämar, pealinna tuled peegelduvad klaaspindadelt ja ma sulan põrandaga ühte.

aeg peatub, kui süda trummeldab ja kops ahmib õhku ja soolad ja veed voolavad alla mööda mu selga, kui bassikõlar mängib täiel võimsusel, kui ma sulan põrandaga ühte, kui ma unustan, et ma olen väsinud, kui mu keha unustab, et ta on väsinud

sest mu keha ei ole kunagi väsinud ja ma ei ole kunagi väsinud

mu elu on pseudoromantism

hariliku laualambi füüsikalised omadused (maakeeli võime põleda)

huvitav
kas pariisis leidub ka tegelikult naiivseid armunuid, kes keskpäeval kirglikult teineteise vastu liibuvad ja üksteise hingeõhust toituvad, pärastlõunal üksteise eritusnäärmete tulemist joobuvad ja õhtuks teineteise närvirakkude efektiivsusest joovastuvad, kas pariisis neid ka tegelikult leidub? sest, paganama päralt, mulle millegipärast meenub, et keegi olla nagu kellelegi öelnud, et keegi olevat kuskilt kuulnud, et pariisis neid ka tegelikult leidub.

kaheteistaastase tütarlapsena ihkasin ma endale marilyn monroe plaati ja mu kaheteistaastane tütarlapsest sõsar lõikab mu soovi vilju antud hetkel suurima huvi ja vaimustusega, tantsiskledes oma nümfetilikus säras, helekollaste juuste ja peene pihaga, mida kaunistamas vastsoetatud hele hõlst.

huvitav
kas seesama kaheteistaastane tütarlaps, nümfetiliku sära ja vaimustavusega, hakkab millalgi mõistma, kas või rohkem kui mina, mis oleks juba päris hea algus mõistmaks, kuidas ja mida mõista.

mu parema reie kõige pisemad lihased tõmblevad närviliselt ja valulikult, ma küll väidan, et see on sellest, et ma pole ammu neid venitanud (kui jälestusväärne, sadomasohhistlik ja rõve) aga ei, see on hoopis sellest, et mu parema ajupoolkera kõige pisemad lihased, mis antud hetkel tõmblema peaksid, on juba ammu ära tõmmelnud ja see ajab mind kui füüsist kuradi, kuradi närvi, nii närvi, et tõmblemistöö peavad ära tegema parema reie pisemad lihased, mis oma ilmsüütuses valutavad kättemaksuks iseendale. kui jälestusväärne, sadomasohhistlik ja rõve.

huvitav
kas londoni poissmehed vabandavad selle sama aktsendiga, millega nad 'would someone please pass me the spargel' ütlevad, kui neile kaarti jälgides tänaval otsa komistada ja lummatult otsa vahtima jääda? kas sellele järgneb nimede vahetus, ka numbrite või sootuks aadresside?

sest
would someone please pass me the fucking spargel i've been begging for a long, long time, not afar from a full dinner.

mida teha?

tüdruk, 15, lõpetamas põhikooli, kuigi ta seda sugugi ei taha, või noh, tahab, sest põhikooli lõpetamine avab tema jaoks ukse minna gümnaasiumi, mis omakorda avab ukse tegeleda ülevamate jõududega ja kuigi ta ei tea, mida ta tahab, teab ta, et ta võib teada, mida ta tahab, kui talle avaneb võimalus õppida gümnaasiumis, kus võib olla temasuguseid inimesi enam-vähem sarnaste huvide ja maailmapildiga, kes ka võib-olla ei tea, mida nad tahavad, aga nad teadsid enne gümnaasiumi asumist, et nad võivad teada, mida nad tahavad, kui neile avanab uks õppida gümnaasiumis, kus võib olla enam-vähem nendesuguseid inimesi sarnaste huvide ja maailmapildiga.

mida teha?

tüdruk ei taha lõpetada põhikooli, sest ta jälestab kooli kui vanglavormi, mis end 21. sajandiks valdavas enamuses tsiviliseeritud maailmast kehtestanud on. ta jälestab kõike seda, mida talt seal õppeasutuses nõutakse, mistõttu on piinarikkalt surnud ta huvi pea kõikide ainete kui huvitavate elu aspektide vastu. tal on jäänud veel kaheksa kuud kohustuslikku ajusurma, kui ta tahab jõuda gümnaasiumi, sest ta tahab, aga küsimus on: miks ta peab niiviisi kannatama? sest see ei ole tema pisikese aju mõistes normaalne. see koolisüsteem ei ole tema pisikese aju mõistes normaalne. miks on gümnaasium parem? sest veel on. veel on. ta saab ise valida, mida ta valdavas enamuses õppida tahab ja kirevase päralt, kohe kindlasti ei ole selleks kõrgem matemaatika ja rakuanatoomia (kui see eksisteerib, premeerin end palsamiäädikajäätisega ühel heal, võib-olla ka halval päeval)

mida teha?

tüdrukul on aim elust kui mingist täitsa normaalsest eksisteerimisvormist, vaid ängitekitav on mõte, et järgneva kaheksa kuu jooksul, mil põhikooli lõpetamisprotsess täies hoos on, ta seda rakendada ei saa. ta teab, et vaid vegeteerides suudab ta ehk endale selgeks teha kõrgema matemaatika (maakeeli rehkendamise baasteadmised) ja hariliku laualambi füüsikalised omadused (maakeeli võime põleda).

mida teha?

death by a studentbook: murder or suicide?

can you feel how the world is just pulling you down? everything you do is everything you have to do, everything you say is everything you're expected to say and everything you create is everything the surrounding society approves.

these are the words i wrote in spring and, i wouldn't have believed it then as i still don't, but things have actually changed. everything i do is everything i shouldn't do, everything i say freaks people out 'cause this is some real obscure shit i speak out there and everything i create, well... i wrote a school poem about my mother's modest fur under the skirt. but just a modest one.

well, may i conclude, i'm a twisted fuck (which, in my opinion, is the most beautiful offending line ever written)

and that's how i roll, that's what i think about in the class, behind the ussr kitchen table, eating another piece of a fucking bread, i think about the most beautiful offending line ever written. i think it's now appropriate to say that i'm a one twisted fuck. 'cause ain't it rebellious to use 'a' and 'one' next to each other and in a bloody one sentence? my english teacher would fucking murder me with a common studentbook if i told her that. but oh, i wouldn't mind, i'd think it'd be appropriate to say that she's a one twisted fuck. or i just wouldn't use something that beautiful on something that ugly. basic mathematics.

lati pats ehk õige magus lõunauinak

peale seda aega, kui ma oma isa pesusahtlis istusin ja jahukotte ümber ajasin, ei ole ma harrastanud midagi säärast nagu lõuna- või siis pärastlõuna- või õhtupoolikuuinak, aga sel sügisel olen ma seda juba enda arvestuste kohaselt lausa kolm korda teinud ja teate mis teate mis teate mis

lati pats! lati pats! lati pats! just nii magusad on need pealekooliuinakud, kui sügisene päike paistab nagu kevadel, kui aken on lahti ja tuul paitab kardinaid nagu kevadel, kui tuba on päikesevalgusest pungil nagu kevadel, kui motikad sõidavad akna tagant mööda nagu kevadel, kui üksainus kärbes tiirleb su ümber ja maandub su ninal nagu kevadel, kui tunne on värske ja uus ja vaimustav nagu kevades, nõnda lati patsid mu uinakud ongi.

koolis räägiti meile täna, et me ei tuleks lõpuaktusele baleriiniseelikus, paljastades oma tuharad ja rinnapartii, ega veinipunases õhtukleidis, mille saba järele lohiseb ja kuhu trobikond taune koperdada võib. jumal tänatud, et räägiti, sest mul just see plaanis oligi.

koolis õppisin ma täna, et kõik õppeained on lihtsad, lausa väga lihtsad. aga nende õppimine on üsna keerukas, kuna sul on umbes seitse täispikka- ja tempokat koolitundi päevas ja seega aru saamine, meelde jätmine ja kaasa mõtlemine on raskendatud, aga see ei ole nüüd midagi uut. lihtsalt mu meelest oleks tore, kui nädalas oleks max 3 erinevat tundi, kõik paaristundidena ja iga päev, seega aru saamine, meelde jätmine ja kaasa mõtlemine oleks lihtsustatud ja koolist oleks päriselt kasu ka. iga nädal uus tunniplaan, mida selle lihtsuse tõttu ei oleks raske isegi meelde jätta. reaalnädal, humanitaarnädal, ei oleks ju eriti hull? või siis reaalhumanitaarnädal, matemaatika, inglise keel ja vene keel, mida sa võid ehk kõiki vihata, aga usu mind, kui sa kaasa mõtled ja avastad, et need on kõik lihtsad ained, kui sa kaasa mõtled, siis nädala lõpuks sa enam ei vihka ja avastad, et su inglise keele sõnavara on mingi saja sõna võrra rikkam ja see ei ole kõigest tühipalja tuupimise tagajärg. mu meelest oleks see väga tore. inimene õpib kogu elu ja sureb ikka lollina, aga sellise süsteemiga sureks ta mingi 1,77% vähem lollina ja pikemas perspektiivis on see päris suur protsent.

mida ma veel täna õppisin (kuulub ta rohkem nagu elukooli valdkonda, aga tõsi ta ole, et nö tavakool on ka mingi 1,77% elukool): sa ei tohi usaldada mitte kedagi peale iseenda, mitte kunagi. täna sain ma säärase õppetunni nr 1486 ja mõtlesin, et okei, aitab. aga nagu ennist mainitud: inimene õpib kogu elu ja sureb ikka purulollina. pole midagi parata.

see päike, mis täna paistis, meenutas tõesti kevadet, ent ometi ütleb ilmateade, et lumi peaks kohe-kohe maha tulema ja mis saaks olla ilusam, kui istuda köögilaua taga, põletada küünalt, süüa omatehtud küpsetisi ja kuulata sigur rósi með suð í eyrum við spilum endalaust'i viimast viite lugu ja kitsukese köögiakna taga hõljuvad musta taeva ja tänavalambi valguse taustal esimesed lumehelbed. tõtt-öelda olen ma midagi täpselt sellist umbes nädal aega tagasi läbi elanud, ainult et jah, ilma lumeta. lumi oli sel hetkel ainus asi, mida ma tahtsin ja igatsesin, seega ma olin täiusest vaid sammu kaugusel. kas see pole mitte ilus?

või siis ma ei tahtnud endale tunnistada, et lumi ei olnud siiski ainus asi, mida ma igatsesin, aga ma ei ole kunagi täpselt teadnud, kes see teine 'asi' on. seega ma ei tunnistanud. ja elasin hetkes, valge nõukaaegse vineerlaua taga, mässitud soojadesse kampsunitesse ja sallidesse, plaadimängija mängimas mu sünnipäevakingitust.

ida-euroopa ehk lugu kurest, rongist ja pilvemassiivist

ma kuulan seda lugu ja akna taga lendavad mustad linnud katlamaja korstende tossu sees. päike on loojumas neist suurima ja vanima taha. taevast poolitab kõige suurem pilv, mida ma oma elu jooksul näinud olen: sümmetriliselt piklik, ei paista tal ei otsa ega äärt, muutub ta üha hallimaks ja hallimaks, ennist võis tas leida isegi veidi roosat. taevas ta kohal on helesinine, justkui varasuvel. ent taevas ta all on oranžikas, katlamaja tossust hallikas. elu oranžika, hallika taeva all näiliselt puudub. on vaid mõned 1994. aasta kehvasti pargitud wolkswagenid, ära eksinud garaažimassiivide vahele. inimesi liikumas üldiselt ei näe, vaid mõni üksik keskealine mees juhtub siia uitama, ent mitte tihedamini kui tunni, paari tagant. kuid siiski, mõni hetk tagasi parkis üks neist oma 94. aasta passati ühte räämas garaažidest ja kimub nüüd suitsu, vaadates läbi tossu juba loojunud päiksesse. ainus liikumine, mis mulle aknast avaneb, on korstna ja mehe suitsu oma, mis kõrgel taevalaotuses peagi üheks põimuvad. taevas kui ka seda poolitav pilv on nüüd ühtemoodi oranžikaks tõmbunud ja samamoodi näib seda olevat ka toss, mis korstnast üha intensiivsemalt väljub. tõsi, on külm. seda ütlevad mulle ka kaks puud, mis mu vaateväljas ainsad ja nukralt raagus on. põõsastel on millegipärast veel lehed alles. ja mõned lilledki veel õitsevad. aga eluvaim oleks justkui kadunud neist kõigist. taevasse on eikuskilt ilmunud lennukirada, mida ma kuidagi klassifitseerida ei oska, kas on ta tõusnud või maandunud, sest ta lõpeb keset taevast, hääbub pilvemassiivi ülaossa ja algab justkui põllul, kus me augusti lõpus viimse pikniku ühes šokolaadikoogi ja veiniga pidasime. seda kõike arvestades võis ta olla lennuk, mis tekkis mitmesaja meetri kõrgusel ise ja kukkus seejärel alla. nüüd on seda kõike ilmestama hõljunud veel üks roosa pilv, mis tantsib muudkui kõrgemale ja kõrgemale, lennukirajast ja oranžikast pilvemassiivist ja korstnatossust ja räämas garaažidest ja veel õitsevatest lilledest ja minust, kes ma seda kõike kui jumala kunsti jälgin ja kirjeldan, paokil aknast sisse hingan. taevas, mis pilveudemetega kaetud ei ole, on endiselt helesinine kui varasuvel, mil lilled juba õitsesid. salapäraselt roosakas pilvekogumik on hõljunud nii kõrgele, et ma seda enam ei näegi, pean selleks end aknast välja kallutama. mida ma ka teen ja tunnen meeldivat suitsulõhna, näen läbi raagus puude kaugel üle põllu tuleva rongi esituld ja kuulen tema vile, mis, nagu selgub, kui eemaldan kõrvaklapid, on ka ainus heli lisaks korstende mühisemisele. oranžikas pilvemassiiv sätendab nüüd kui kuld, ainult et ilusamini, ehedamini. katlamaja madalale katusele on seda kõike jälgima end seadnud üksik toonekurg, kes mu teise korruse aknaga enam-vähem sama kõrgel, ent saja meetri kaugusel on. temagi ei liigu, vaid jälgib seda tardunult, mõtlikult ja ühtäkki tabas mind tunne, et ma tahan siitsamast aknast katlamaja katusele tema kõrvale lennata ja seal samamoodi istuda, kuulata põllul sõitva rongi vilet, mõne möödasõitva auto tasast tuhisemist ja korstende meeldivat, tuttavaks saanud mühisemist. sädeleva pilvemassiivi ülaosa on nüüd killustunud ja roosakas, läbi selle lendavad mustad linnud. saja meetri kaugusel asuvas lõpp-peatuses on tuled põlema pannud üks buss, aga temagi ei liigu, juba kümme minutit on ta seal, tuled põlemas, seisnud. alles nüüd ta liigub ja liigub ka üks vanamees, kes, prisma kilekott käes, üle garaažiäärsete muruplatside longib. aga ei liigu kurg. ta on ehk mõne kraadi võrra keeranud oma pead, aga jalad ja tiivad on tal endiselt kui betooniga valatud. oranžikas pilvemassiiv tõmbub üha tumedamaks, roosakamaks. kitsuke taevariba ta all on kollakas, veidi laiem taevariba ta kohal aga endiselt helesinine. kuid päike on juba loojunud, päike on juba ammu loojunud ja garaažide vahel ja mu toas on hämar. ma istun üksi oma kirjutuslaua taga, pidin tegema geograafia ja bioloogia esitlusi, aga kas see, mida ma just nüüdsama näinud olen, kas see ei ole mitte bioloogia ja geograafia? kas see ei ole mitte bioloogia ja geograafia elus eneses, kas need pilved, mille ülaosa juba hallikam on ja alaosa veel roosam kui enne, kas need mitte ei ole bioloogia ja geograafia? kas see üksik kurg, kes kitsukese kollaka taevariba taustal nukralt istub, kas ta mitte ei ole bioloogia? ja mees, kes ennist suitsu kimus, seejärel oma garaažis askeldas ja alles nüüd välja tuli, kas tema ei ole mitte geograafia?
pilvemass on juba ühtlaselt hallikas, roosa alaosa aina taandub ja taandub, kitsuke kollane taevariba on veel kitsam, ent kurg ei liigu paigast. taevas pilvemassiivi kohal on juba hallikassinine või pigem juba sinakashall, hämarus garaažide vahel ja mu toas on veel intensiivsem, aga kurg, kitsukese roosaka ja kollaka taevariba taustal, ei liigu paigast.

mu ema käis korraks siin, heitis pilgu mu arvutiekraanile, küsis, miks ma ei õpi. ma ei osanud talle vastata ja vaatasin jälle aknast välja.
''ilus ilm,'' ütles ta.
''on küll ilus, jah,'' vastasin ja kurg pööras pead.

ursula unelaul

mu ema on kui kitarrikeel
vahel piniseb, vahel iniseb
vahetevahel läheb katki
seda viimast küll harva
aga kui see juhtub
siis isegi narva
ulatuvad ta
kehakarvad
mida ta ikka
kammiga harjab
ja pesuga varjab

propaganda

ma olen väike punane kukk
on punane ka mu väike naba
mu nokki kinnihoidev lukk
mu mitokondrit lukustav taba

ma olen väike punane kukk
ei sa mind iial taba
nkvd agendid
ei luba

le schule

and with every fucking 45 minutes my mind is just glanzing with brilliant educational stuff and i can physically feel how the acknowledges just flow in me, pour themselves into the very deep of le extremely enthusiastic educational me. heil hitler, babes!

sombune sopp on nii ilus nii ilus

ma tunnen end kui amööb kesk silmviburlaste impeeriumit
keegi vigastas mu kulendit
ja nõnda toit mu seest välja voolabki
sopana mööda tallatud radu
ja ma ei või olla mitte millegagi rahul

ma ei või
silmviburlased ei lase ei luba nad tapavad
mu
lausa ära


mu ümber sädeleb kassikuld
millest peagi saab ida-euroopa muld
kuhu needsamad kassid kusevad

käige minema, freaking ahvamööbid
freaking postsotsialismi esindajad
oma vigaste kulendite
ja sopase verega

kirjuta alla sellega
oma surmatunnistusele

kirjuta alla sellega
oma südametunnistusele


sitast saia ei saa
aga soppa küll

uut kulendit ei saa
aga kingad küll

bazaar delavie

what were you going to buy in dubai was not what you bought in new york


you were pissed off

but you never realised that
all the time
every day
each minute
of your filthy life

you were pissed on