ma armusin umbes siis, kui 'suu sosistas truisme ja leitmotiive'.
üldse armun ma liiga palju ja valesti (et kuidas saab armuda valesti, aga ma ju tean, muidugi tean)
liialdades. nagu ikka.
tundub, et kõik inimlikud omadused, mis ebainimlikkust esindavad ja mida ma üle kõige siin ilmas põlanud olen, võin ma hoopis enesele külge omistada ja sisimas end üha enam põlata, aga enesepõlgusega, nagu ma hiljuti mõistsin, võin ma näidata end hoopis teises valguses ja peletada ka kõige mustemad linnud enesest eemale. kaugemale kui ma isegi taluda suudaksin.
põlata peleta põlata peleta
kes põlgab, see peletab
kes põlgab, see peletab
oh issand
mis juhtus minuga eile öösel (kirjutasin pliiatsiga paberile üle kolme kuu ja vaat, mis sai)
ma võin lakata armastamast
kui siirus lakkab olemast
ent armunud olen ma ikka
ehkki sugugi ei tihka
ei tihka
kui, siis vaid nutta
nutta
nutta
nutta
kibesoolaseid pisaraid
peeglite muusikast
nutta ma tihkangi
ja tihungi
tihun päeva, kaks
ja veel aasta pealegi
kibesoolaseid pisaraid
peeglite muusikast
nutta ma tihkangi
ja tihungi
tihun päeva, kaks
ja veel aasta pealegi
No comments:
Post a Comment