pühapäevahommiku püha meeleolu sundis mind tegema vägitükki ja esimest korda elus hommikul jooksma minema. kopsud krõbisevad mul endiselt kui kompvekipaberid, seega sörkisin staadionil kaks ringi ja komberdasin köhides kodu poole tagasi. aga vot mis siis sai. hommikust polnud ma veel söönud, kõht oli hirmus tühi ja no mis sa teed, inimlik instinkt juhatas mind külmkapini ja kae imet! polnudki miskit hamba alla pista. inimlikul instinktil põhinev reaktsioon laabus peagi, kui pikema vaatluse tulemusena leidsin kaks juppi sepikukontsa ja paar viilu juustu. kuna mul on arvel kaks eurot (ja mõned sendid peale, aga katsu sa neid siis meelde jätta), oleks seis küllaltki katastroofiline olnud. või siiski mitte. ei maksa unustada, et elan ida-euroopas, agulipiirkonnas keset vanu garaaže, elektri- ja küttejaamu ning mõisaparki, mille tiigi veerel on pooleldilagunenud maja, milles elutsevad asunikud, kellel pennigi hinge taga ei ole. võta näpust, mul kaks tükki on.
ei maksa unustada, et mu ema on õpetaja. valus teema. sama valus nagu konsumi kui kõige lähemal asuva poe üha kasvav hinnakiri. sama valus kui meie üha trööstituma väljanägemisega mõne kuupmeetrine köök. sama valus kui tõsiasi, et poole mu garderoobist moodustavad neli-viis aastat tagasi soetatud riided, mis mulle veel hädavaevu selga lähevad, katki ei kärise ja silmal enam-vähem hea vaadata on. ülejäänud poole moodustavad kaks-kolm aastat tagasi soetatud riided.
ei maksa unustada, et ma kipun alati liialdama, rohkem kui veidi. augusti lõpul soetasin ma endale kaltsukast miki (pikemal vaatlusel selgus, et hoopis minnie) pildiga topi umbes nelja euro eest. niimoodi ei kõla ta just kõige halvemini, aga 62 krooni kulunud trükipildiga ja veidike väljaveninud topi eest? jah, tõsi, ma tahtsin teda väga ja mul oli teda ka vaja, seepärast ma ta soetasingi, aga 62 krooni... püha jumal. vanasti sai selle eest nädal aega šokolaadi süüa.
üleüldse taban ma end sõna 'vanasti' kasutamast õige tihti, justkui mõni habemikus vana peer, kes mäletab esimest eesti vabariiki kui eilset päeva ja teab, et tänapäeva noorus on hukas. kusjuures, sellele väitele ei ole ma kunagi vastu vaielnud. sest olgem ausad, meie kanda on jäetud kahekümne aasta vili ja see on päris tõsine vastutus, kui me tahame, et eesti rahvus välja ei sureks, aga selles ongi küsimus - kas tahame? kas oskamegi tahta, kas teame, mida see tegelikult tähendab. sest mul on vahel tunne, et minagi ei tea, mina, kes ma vahel ikka leian end mõtisklemast nende teemade üle. aga aeg-ajalt mõtisklemisest ei ole suurt kasu. mure, mida ma tunnen, ei anna ühe pisikese laiu mõõtugi välja. sest kui see oleks tõsine mure, oleks ma juba teda ehk kellegagi jaganud, sest küllaltki isekas on taolised asjad endale hoida, ega me siin vabas riigis siis üksinda ela. ja just seesama isekus. asi, mida ma vaat et kõige vähem siin maamunal sallin. minu põlvkonna inimesed mõtlevad ikka, et kui kool läbi, minna välismaale, ära siit riigist, kus hinnad muudkui tõusevad, palgad muudkui langevad. sest alati on parem seal, kus meid ei ole.
olgu konsumi hinnakiri nii kallis kui ta on, ei tasu märkimata jätta, et siinsamas agulis, kus ma juba oma kümmekond aastat elanud olen, on mulle vaikselt juba täitsa meeldima hakanud ja videvikutundidel saan ma end ümbritsevat lausa aguliromantikaks nimetada. me korter on nii pisike, et mina ja õde peame jagama tuba ja olukord on meile aastatega üha ahistavamaks muutunud, aga teatud asjadega õpib leppima.
viis aastat tagasi haarasin ma telefoni järele, kui ma tühja külmkappi nägin ja kamandasin ema, kes parasjagu oma kaheksandat tundi andis, et ta otsekohe süüa tooks. mul on väga häbi seda tunnistada, aga see viis-aastat-tagasi võis olla hoopis kolm või kaks või mõni muu häbenemisväärsem arv aastaid tagasi.
ent mida aeg edasi, seda tühjemaks on külmkapp läinud.
No comments:
Post a Comment