hedonisti joovastus ehk osa minust sündis eile

sellele peab ikka kuradi hea põhjus olema, kui keegi ennast hedonistiks nimetab. eile elasin ma läbi midagi sellist, mis pani mind uskuma, et see närune pedekas vorstijupijagu elu, mis meile antud on, tuleb elada nii, nagu sa tahad. kõlab klišeena, eks ole? tahaks kangesti selle moto kõikide nende kurat teab mis subkultuure esindavate plikade pluusipealsetega ühte patta panna, aga nii see nüüd ka päris ei ole.

'vara veel' kummitab mind pea iga päev ettekäändena asjadele, mida ma teha tahan, aga ei saa (kohustused, alaealisus, moraal ja muud totrused). aga küllap vist eelkõige alaealisus. või miski, mis takistab mul endast mõtlemast kui iseseisvast, mõistvast inimesest. ma ei ole enam päris lapseeas, aga mingil tasandil ma just lapsena end tunnengi. ja see tasand on lubamatult kõikehaarav.

ehk olete kuulnud nähtusest nimega 'kartus'. inimesed kardavad paljusid asju. aga mina kardan kõike. täpsemalt, ma kardan asju, mida ma teha tahan. ma ei karda rutiini. ma põlastan seda. aga kui enamuse päevast oled sa valdavalt kartlikus või põlastavas meeleolus, siis on midagi väga viltu, kas pole? kui sa kardad asju, mida sa teha tahad ja kui sa kardad asju, mida sa sügaval südamesopis teha tahad, siis on midagi kohe väga viltu, kas pole?

eile õhtul käisin ma teatris. ma tean, et ma armusin, aga ma pole päris kindel millesse või kellesse. või noh, kui tegemist oleks kellegagi, siis ma tean, kes see oleks, aga mul on tunne, et see ei ole ainult see. üldistatult võisin ma armuda teatrisse. jah, see on täitsa võimalik. ma võisin armuda teatrilõhna, prožektoritesse, helisüsteemi ja vaatajaskonda. aga ma võisin sellesse kõike armuda juba aastaid tagasi. mu suurim viga on see, et ma olen kuradi loll ja kui sa juhtud kuradi loll olema, siis sa tihtipeale ei mõista päris paljusid asju. öeldakse, et lollidel on lihtne elada. aga kuradi lollidel küll lihtne elada ei ole.

ta laulis ja ma kuulasin. ma kuulasin nii, nagu ma kunagi varem kuulanud ei olnud. lisaks kuulamisele ma ka vaatasin. nii, nagu ma kunagi varem vaadanud ei olnud. mu silm ei pilkunud. aga sellest sain ma alles hiljem aru. endas jõudsin ma selgusele just täpselt nii anatoomiliselt, ei rohkem ega vähem.

väga kummaline on asjaolu, et ma lähen ka täna teatrisse. ema sai piletid kaks korda soodsamalt, muusikaõpetaja boonus või midagi. etendus leiab aset kultuurikatlas ja ma ei oska mitte midagi oodata. eile ootasin ma head etendust (panite tähele kui värvikas kirjeldus?) aga ma tunnen, et on liiga palju oodata ka täna head etendust. ainus asi, mis kaks päeva järjest hea võib olla, on šokolaad.

eile ma emaga ei käinud ega olekski tahtnud. oleks võib-olla hoopis üksi tahtnud minna. aga võib-olla ei oleks ka. mulle meeldis näha oma sõpru peale 'kultuuri nautlemist' (kui vastikult kohutav väljend, kas te ei arva? mul tuleb sapimaitse suhu selle peale. tuli ka eile, kui etenduse vaheajal umbes keskealised välimuse järgi majanduslikult heal järjel olevad isikud omavahel just selles stiilis kõnelesid. sittagi see teater neile korda läks. neile läks korda vaid asjaolu, et nad üksteist nägid ja kohtasid ja nad võisid rahus oma sitase südamega ikeast tellitud voodisse magama minna, sest neid oli nähtud 'äärmiselt kõrgkultuurses kohas').

peale teatrit läksime lähedalasuvasse parki jointe keerama ja saadud elamust ei aidanud sõnadesse panna ka tänavalambi poole õhatud suitsuvine. sel hetkel oli joovastus ja hedonism ja kolm joovastunud hedonisti. see oli ilus hetk, ilusam kui mõni teine. aga mitte ilusam kui tema, ei, mitte seda. mitte ilusam kui tema, hõljumas hämaras lavanurgas, laulmas häälel, mis oli liiga hea selleks, et külmavärinaid tekitada.

eile õhtul käisin ma teatris. ma tean, et ma armusin.

hunniku teadmatuse keskel on hea midagi teada.