ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi
ausõna
ma ei lähe sinna enam tagasi
just niisugused olid mu mõtted terve koolipäeva vältel, minevikus, olevikus, ükskama kõik, minu jaoks, ma ei tea, järeldus: mu koolilapsepõlv on rööbastelt maha jooksnud ja ma peaks midagi ette võtma sellega hmm.. meenus stseen fight clubist, kus jack omale ikea mööblit valis ja poti peal istus.
see oli ilus stseen.
tahaks ka nii ilus olla.
aga tegelikult ma juba olen. sama ilus nagu see stseen jackist poti peal ikea mööblit valimas, et diivanipatjade värv kuuluks lambivarjuga ühte värvigammasse.
ma teadsin juba kuradi eos, et ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu
ausõna
ma ei taha sellist elu
ma ei taha saada rikkaks, ma ei taha hakata tööle kontoris, ma ei taha hakata tööle vallas, mis nõuab minult professionaalseid matemaatika-füüsika teadmisi, ma ei taha tõusta järgmised nelikümmend või enam aastat* äratuskella tirina** peale ning end ja kogu maailma maa põhja neades triiksärki pintsaku alla sobitada.
*pensionile minnakse nüüdses modernmaterialistlikus ühiskonnas nüüd ju hiljem
**kuigi selleks ajaks oleks see nostalgiatirin, olgugi et ebameeldiv, asendatud juba kurat teab mis roboti neeruasemikuga
kasutasin tärnisüsteemi, et sõnum ikka kohale jõuaks, sulge kasutades see ei oleks toiminud. muidu ma ei kasuta tärnisüsteemi. tärnisüsteem. really, bitch, really?
tegin teksti punaseks. muidu ma ei tee tekste punaseks. aga ju see on siis midagi, milles ma eelmise õppeaasta jooksul selgusele jõudsin ja täna esimest korda üle pika aja koolipinki nühkides veendusin. ehk siis väga, väga serious shit.
enne lähen ma tallinki laevale maskotiks ja lõbustan väikseid lapsi.
seda ma teeks isegi hea meelega.
vot selliseid asju ma teengi hea meelega
ma olen kloun ja narr ja kõik need nimed, mis te, normaalsed inimesed, minusugustele annate.
ja kujutate ette siis, et ma pean selle kõik maha suruma, sest ma õpin, pange nüüd hoolikalt tähele, ELIITkoolis. nägite, jah. ELIITkoolis. oot, te vist ei saanud aru.
eliit edetabelite tipp head tulemused moraalinormid käitumisetikett keeleetikett eliit eliit eliit rikkus vaimne rikkus vanemate rikkus edetabelid edetabelid nende tipp tulemused tulemused saavutused saavutused saavutused
mul on kurguauguni sellest kõigest. ma ei taha õppida ELIITkoolis. koolis, kus seda veel eriti rõhutatakse. esimesel kuradi koolipäeval, mis on ikka veel nostalgiliselt suvine, nad räägivad sulle, mis klassis sa käid ja kui tähtis see on ja kui palju rohkem meie koolis nõutakse ja seda kõike surnumatja näoga ja nad tahavad, et sina ka surnumatja näoga oleksid aga kurat võtaks, surnumatjaks tahan ma kõige vähem saada
ma olen üheksanda klassi õpilane ja kõik räägivad, et see, kuidas ma nüüd kooli lõpetan ja katsed teen, määrab mu edasise hariduskäigu (nende silmis: elukäigu) ja kõik sõltub sellest ja oi-oi-oi kui KURADI TÄHTIS SEE KÕIK ON
ma olen viisteist aastat vana ja mu noorus peaks nüüdsest aina ilusamaks minema, aga niiviisi jätkates ma ilusaid ja helgeid noorusaastaid küll silmapiiril terendamas ei näe.
seitseteist tuleks mul tuul ja torm täpselt nii palju, et fööniga juukseid kuivatades lendaks mu äsjavalminud matemaatikakonspekt aknast välja tormi kätte.
aga mina ei taha sellist seitseteistkümmet. ma ei taha selles eliitkoolis siis enam õppida. kuna ma tõesti ei taha rikkaks saada, tööd vaid sel eesmärgil teha (mu kaks onu on püsti rikkad ja neil on raha mitte ainult jala vaid kuradi kombainiga segada ja ma näen, kuidas
raha rikub inimest), leian ma, et ma peaks tegelema sellega, mida süda tegelema kutsub ja milles mul isegi ehk annet on. ma oskan laulda. ja hästi laulda. umbes kõik inimesed, kes mind tõeliselt laulmas, mitte muusikatunnis jorisemas, kuulnud on, mulle seda ka öelnud on, aga isegi, kui ei oleks, tegeleks ma sellega nii või teisiti, sest süda kutsub. ja ma mõistsin seda alles täna või eile või millalgi. mul on nii kuradi aeglane taip, et ma imestan, kuidas ma üldse koolis hakkama olen saanud. aga tegelt väga ei olegi. täna ma ei saanud mitte üheski tunnis midagi aru. mitte üheski. mitte midagi.
ma olen terve elu tahtnud saada näitlejaks, aga tuli välja nii, et ma hakkasin näitlema elus eneses. ja ma teen seda siiamaani. osad inimesed nimetavad seda valetamiseks, teised manipuleerimiseks, kolmandad milleks iganes, aga kuidas saan ma endale keelata suti lõbu, luua stseene enda ümber ja mõelda, et mul ei ole mitte midagi kaotada, ma olen kõigest näitleja.
tegelikult olen ma nii tõeliselt teinud vaid korra või paar, aga selles tegelikult ju elu seisnema peakski - näitlemises, sest sul ei ole midagi kaotada. aga oi kui siiras ma olnud olen. liiga siiras. ma olen südames liiga hea, aga liiga halb väljaspool seda. tänapäeval on tihtipeale vastupidi. a vot, mul ei ole ja katsu siis hakkama saada ilma näitlemiseta, olgugi et siiralt.
ja lubage mul sisse astuda filmindusse - proovida kätt operaatori, režissööri ja stsenaristina, sest ma tahan ma tahan ma tahan ja süda, see tumeroosakas tuksuv elund, kutsub ka
ma tean, et ma ei jätka gümnaasiumis selles eliitkoolis. aga võib-olla mõnes teises, mis ei rõhuta oma va eliitsust nii palju, aga annab mulle hea humanitaarhariduse. sest ei tasu vist mainidagi, et lisaks lavakunstile armastan ma keeli ja tõesti armastan ja tahaks siiralt osata no nii umbes kümmet keelt. et reisida. või pigem rännata. mis sellegipoolest, jah, maksab, aga see on suhteline mõiste ja kui ma siin maailmas kord juba rahu ei saa, siis
ma ei tea. mõtlesin pikalt ja ei tea, mis saab. ema tuli koju ja ma võtsin oma jutu umbes kümne minutiga kokku ja vurasin selle ette emotsionaalsemalt, kui ma kunagi varem kooliga seoses midagi rääkinud olen.
ema reaktsioon? 'kui asjad on tõesti nii, mine võta parem kohe paberid sealt koolist välja'.
ma naersin selle peale. üks asi, mille ma lisaks emotsionaalsusele oma emalt pärinud olen, on kõigega liialdamine ja seda ka ülivõrdes.
ja ma naersin veel.
ja naersin veel ja veel nii, et mu viha ja trotsi trööstitud pisarad segunesid naeru omadega.
kuidagi bitter sweet tunne oli. bitter sweet, sest 'on lääge nii roosi kui vaesuse lõhn'.
majaesisel peenral on meil alati roose enamuses olnud.
