hedonisti joovastus ehk osa minust sündis eile

sellele peab ikka kuradi hea põhjus olema, kui keegi ennast hedonistiks nimetab. eile elasin ma läbi midagi sellist, mis pani mind uskuma, et see närune pedekas vorstijupijagu elu, mis meile antud on, tuleb elada nii, nagu sa tahad. kõlab klišeena, eks ole? tahaks kangesti selle moto kõikide nende kurat teab mis subkultuure esindavate plikade pluusipealsetega ühte patta panna, aga nii see nüüd ka päris ei ole.

'vara veel' kummitab mind pea iga päev ettekäändena asjadele, mida ma teha tahan, aga ei saa (kohustused, alaealisus, moraal ja muud totrused). aga küllap vist eelkõige alaealisus. või miski, mis takistab mul endast mõtlemast kui iseseisvast, mõistvast inimesest. ma ei ole enam päris lapseeas, aga mingil tasandil ma just lapsena end tunnengi. ja see tasand on lubamatult kõikehaarav.

ehk olete kuulnud nähtusest nimega 'kartus'. inimesed kardavad paljusid asju. aga mina kardan kõike. täpsemalt, ma kardan asju, mida ma teha tahan. ma ei karda rutiini. ma põlastan seda. aga kui enamuse päevast oled sa valdavalt kartlikus või põlastavas meeleolus, siis on midagi väga viltu, kas pole? kui sa kardad asju, mida sa teha tahad ja kui sa kardad asju, mida sa sügaval südamesopis teha tahad, siis on midagi kohe väga viltu, kas pole?

eile õhtul käisin ma teatris. ma tean, et ma armusin, aga ma pole päris kindel millesse või kellesse. või noh, kui tegemist oleks kellegagi, siis ma tean, kes see oleks, aga mul on tunne, et see ei ole ainult see. üldistatult võisin ma armuda teatrisse. jah, see on täitsa võimalik. ma võisin armuda teatrilõhna, prožektoritesse, helisüsteemi ja vaatajaskonda. aga ma võisin sellesse kõike armuda juba aastaid tagasi. mu suurim viga on see, et ma olen kuradi loll ja kui sa juhtud kuradi loll olema, siis sa tihtipeale ei mõista päris paljusid asju. öeldakse, et lollidel on lihtne elada. aga kuradi lollidel küll lihtne elada ei ole.


ta laulis ja ma kuulasin. ma kuulasin nii, nagu ma kunagi varem kuulanud ei olnud. lisaks kuulamisele ma ka vaatasin. nii, nagu ma kunagi varem vaadanud ei olnud. mu silm ei pilkunud. aga sellest sain ma alles hiljem aru. endas jõudsin ma selgusele just täpselt nii anatoomiliselt, ei rohkem ega vähem.

väga kummaline on asjaolu, et ma lähen ka täna teatrisse. ema sai piletid kaks korda soodsamalt, muusikaõpetaja boonus või midagi. etendus leiab aset kultuurikatlas ja ma ei oska mitte midagi oodata. eile ootasin ma head etendust (panite tähele kui värvikas kirjeldus?) aga ma tunnen, et on liiga palju oodata ka täna head etendust. ainus asi, mis kaks päeva järjest hea võib olla, on šokolaad.

eile ma emaga ei käinud ega olekski tahtnud. oleks võib-olla hoopis üksi tahtnud minna. aga võib-olla ei oleks ka. mulle meeldis näha oma sõpru peale 'kultuuri nautlemist' (kui vastikult kohutav väljend, kas te ei arva? mul tuleb sapimaitse suhu selle peale. tuli ka eile, kui etenduse vaheajal umbes keskealised välimuse järgi majanduslikult heal järjel olevad isikud omavahel just selles stiilis kõnelesid. sittagi see teater neile korda läks. neile läks korda vaid asjaolu, et nad üksteist nägid ja kohtasid ja nad võisid rahus oma sitase südamega ikeast tellitud voodisse magama minna, sest neid oli nähtud 'äärmiselt kõrgkultuurses kohas').

peale teatrit läksime lähedalasuvasse parki jointe keerama ja saadud elamust ei aidanud sõnadesse panna ka tänavalambi poole õhatud suitsuvine. sel hetkel oli joovastus ja hedonism ja kolm joovastunud hedonisti. see oli ilus hetk, ilusam kui mõni teine. aga mitte ilusam kui tema, ei, mitte seda. mitte ilusam kui tema, hõljumas hämaras lavanurgas, laulmas häälel, mis oli liiga hea selleks, et külmavärinaid tekitada.

eile õhtul käisin ma teatris. ma tean, et ma armusin.

hunniku teadmatuse keskel on hea midagi teada.

ida-euroopa tütre tunnistus

pühapäevahommiku püha meeleolu sundis mind tegema vägitükki ja esimest korda elus hommikul jooksma minema. kopsud krõbisevad mul endiselt kui kompvekipaberid, seega sörkisin staadionil kaks ringi ja komberdasin köhides kodu poole tagasi. aga vot mis siis sai. hommikust polnud ma veel söönud, kõht oli hirmus tühi ja no mis sa teed, inimlik instinkt juhatas mind külmkapini ja kae imet! polnudki miskit hamba alla pista. inimlikul instinktil põhinev reaktsioon laabus peagi, kui pikema vaatluse tulemusena leidsin kaks juppi sepikukontsa ja paar viilu juustu. kuna mul on arvel kaks eurot (ja mõned sendid peale, aga katsu sa neid siis meelde jätta), oleks seis küllaltki katastroofiline olnud. või siiski mitte. ei maksa unustada, et elan ida-euroopas, agulipiirkonnas keset vanu garaaže, elektri- ja küttejaamu ning mõisaparki, mille tiigi veerel on pooleldilagunenud maja, milles elutsevad asunikud, kellel pennigi hinge taga ei ole. võta näpust, mul kaks tükki on.

ei maksa unustada, et mu ema on õpetaja. valus teema. sama valus nagu konsumi kui kõige lähemal asuva poe üha kasvav hinnakiri. sama valus kui meie üha trööstituma väljanägemisega mõne kuupmeetrine köök. sama valus kui tõsiasi, et poole mu garderoobist moodustavad neli-viis aastat tagasi soetatud riided, mis mulle veel hädavaevu selga lähevad, katki ei kärise ja silmal enam-vähem hea vaadata on. ülejäänud poole moodustavad kaks-kolm aastat tagasi soetatud riided.

ei maksa unustada, et ma kipun alati liialdama, rohkem kui veidi. augusti lõpul soetasin ma endale kaltsukast miki (pikemal vaatlusel selgus, et hoopis minnie) pildiga topi umbes nelja euro eest. niimoodi ei kõla ta just kõige halvemini, aga 62 krooni kulunud trükipildiga ja veidike väljaveninud topi eest? jah, tõsi, ma tahtsin teda väga ja mul oli teda ka vaja, seepärast ma ta soetasingi, aga 62 krooni... püha jumal. vanasti sai selle eest nädal aega šokolaadi süüa.

üleüldse taban ma end sõna 'vanasti' kasutamast õige tihti, justkui mõni habemikus vana peer, kes mäletab esimest eesti vabariiki kui eilset päeva ja teab, et tänapäeva noorus on hukas. kusjuures, sellele väitele ei ole ma kunagi vastu vaielnud. sest olgem ausad, meie kanda on jäetud kahekümne aasta vili ja see on päris tõsine vastutus, kui me tahame, et eesti rahvus välja ei sureks, aga selles ongi küsimus - kas tahame? kas oskamegi tahta, kas teame, mida see tegelikult tähendab. sest mul on vahel tunne, et minagi ei tea, mina, kes ma vahel ikka leian end mõtisklemast nende teemade üle. aga aeg-ajalt mõtisklemisest ei ole suurt kasu. mure, mida ma tunnen, ei anna ühe pisikese laiu mõõtugi välja. sest kui see oleks tõsine mure, oleks ma juba teda ehk kellegagi jaganud, sest küllaltki isekas on taolised asjad endale hoida, ega me siin vabas riigis siis üksinda ela. ja just seesama isekus. asi, mida ma vaat et kõige vähem siin maamunal sallin. minu põlvkonna inimesed mõtlevad ikka, et kui kool läbi, minna välismaale, ära siit riigist, kus hinnad muudkui tõusevad, palgad muudkui langevad. sest alati on parem seal, kus meid ei ole.

olgu konsumi hinnakiri nii kallis kui ta on, ei tasu märkimata jätta, et siinsamas agulis, kus ma juba oma kümmekond aastat elanud olen, on mulle vaikselt juba täitsa meeldima hakanud ja videvikutundidel saan ma end ümbritsevat lausa aguliromantikaks nimetada. me korter on nii pisike, et mina ja õde peame jagama tuba ja olukord on meile aastatega üha ahistavamaks muutunud, aga teatud asjadega õpib leppima.

viis aastat tagasi haarasin ma telefoni järele, kui ma tühja külmkappi nägin ja kamandasin ema, kes parasjagu oma kaheksandat tundi andis, et ta otsekohe süüa tooks. mul on väga häbi seda tunnistada, aga see viis-aastat-tagasi võis olla hoopis kolm või kaks või mõni muu häbenemisväärsem arv aastaid tagasi.

ent mida aeg edasi, seda tühjemaks on külmkapp läinud.

vabandust vabadus

kui tihti olen ihanud
soovinud
tahtnud
nõudnud
ja anunud

vabadust

nüüd pean ma paluma teilt
inimesed
loomad
kalad
ja linnud

vabandust


sest ma olen süüdi
iseenda mõrvas

ja nagu ikka juhtub neil
mõtlematuil tegutsejail
juhtus ka minul

ma läksin vangi
kus keegi mind ei näinud
ega külastanud

mu süda jäi ilma toiduta


ma jooksin paljajalu nõva rannal
hõlmad lahti
suu lahti

ja sain köha

ei tea kas suren või jään ellu

küllap suren, sest ma olen ju baleriin


ma olen ühte asja mõelnud viimasel ajal: kuidas oleks olla inimene, kes kannatab põiepidamatuse ja limonaadisõltuvuse all üheaegselt? kuidas oleks päevad läbi lihtsalt poti peal istuda ja urineerida?

tegelikult tunnen ma end päris sarnaselt, ainult et ma mitte ei istu poti peal, vaid ma olen pott.


kena laupäeva

peeglite füüsika

mu agregaatolek on vedel

olen hüdra



mu ema on lantanoid



hea seegi

1969. aasta talv ja minu pisike papa

meie pooleldi koost lagunenud, ent siiski ühte hoidev perekond jätkas ka sel nädalavahetusel oma traditsiooni minna kohalikku ujulasse ligunema. seekord seda basseinis olesklemist millekski muuks väga nimetada ei saanudki, aga muu jutuvada sees, kes kui tubli olnud on ja kuidas kellelegi tema uus trenn meeldib (kui suurepäraselt mul tantsukoolis läheb), mainis issi nii muuseas ühe vaat et armsaima seiga oma lapsepõlvest.

ta rääkis, kuidas ta esimese klassi juntsuna kunstiringi läks ja järgmisel päeval veel suurema õhinaga samal ajal tagasi, aga siis, otsekui välk selgest taevast, tabas teda valus tõde, et see on vaid üks kord nädalas. ta ütles, et ta mäletab siiani, kui kurb ta oli. 42 aastat hiljem on tal see tunne meeles. ma olen isegi midagi sarnast kogenud, umbes samas eas. ainult kurb, et see 'midagi' toimus 'umbes' samas eas.

huvitav, kas ta on sellest oma loengutes rääkinud... oojaa, ta on kunstiakadeemia lektor. mitte küll täiskohaga, aga ma ei kujuta ette, kas ma saaks üldse millegi üle rohkem uhke olla. ta räägib, et tal ei jää tudengite näodki rääkimata nende nimedest meelde, sest need boheemlased ei aja end lihtsalt kohale, kuna nad ei kirjuta vajalikke esseid või mida iganes mu papa neilt nõuab.

aga tõesti. ma ei kujuta ette, kas ma saaks millegi üle rohkem uhke olla. või kas on see uhkus, ehk on see hoopis mingi tunne, mida ma varem dešifreerinud ei ole, aga ta on võimas, ta on erakordne. ta on soe tunne. mõelda vaid, minu pisike papa 1969. aastal läbi tuisu kooli poole vantsimas, molbert ja guašid kaenlas, põsed punased ja silmad säramas. ja kuidas võis ta lonkida tagasi läbi hangede, nina norus, silmad pisarais...

härdameelsus? ilmselt küll. jah. tere.

pole sind ammu kohanud, vana sõber. viimati, kui sind, vana sõpra, kohtasin, oli muru veel roheline ja taevas veel sinine, mitte ühtlaselt hall ja sombune, kas polnud, armas sõber? ja rahaühikuks oli meil veel kroon, ehk mäletad, armas sõber. 

ühe krooni eest sai ühe karamelli, mis sulas suus ja valmistas meelerõõmu. sedasama meelerõõmu jätkus mul tollal lausa igaks päevaks.
sina ju mäletad, armas sõber.

esmaspäev

ööl vastu esimest päeva seitsmest
kiskus mu rind krampi
te ehk arvate
et lõin ta vastu lampi

aga ei

haiku

ma ei tea mis on haiku
aga ma tean mis on koiku

harry potter magas seal

kui ma saaks
ma oleks harry potter

kui ma saaks
ma lendaks

aga mitte luuaga

kui ma saaks
läheks ma vabrikute kõrvale

kus kasvaks rohi


ainult et neid vabrikuid enam ei ole
need on kinni pandud

ja rohi seal on niidetud

surm

osad asjad on vahel halvad
osad inimesed on vahel ilusad
ma neid kõiki vahel salgan
see ei riimu
ärge lootkegi
sest ma ka ei looda

kool kui meelejagatis/ kuivõrd rikkamaks saab teha mind rooside enamus

ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi ma ei lähe sinna enam tagasi

ausõna
ma ei lähe sinna enam tagasi

just niisugused olid mu mõtted terve koolipäeva vältel, minevikus, olevikus, ükskama kõik, minu jaoks, ma ei tea, järeldus: mu koolilapsepõlv on rööbastelt maha jooksnud ja ma peaks midagi ette võtma sellega hmm.. meenus stseen fight clubist, kus jack omale ikea mööblit valis ja poti peal istus.
see oli ilus stseen.
tahaks ka nii ilus olla.

aga tegelikult ma juba olen. sama ilus nagu see stseen jackist poti peal ikea mööblit valimas, et diivanipatjade värv kuuluks lambivarjuga ühte värvigammasse.
ma teadsin juba kuradi eos, et ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu ma ei taha sellist elu

ausõna
ma ei taha sellist elu

ma ei taha saada rikkaks, ma ei taha hakata tööle kontoris, ma ei taha hakata tööle vallas, mis nõuab minult professionaalseid matemaatika-füüsika teadmisi, ma ei taha tõusta järgmised nelikümmend või enam aastat* äratuskella tirina** peale ning end ja kogu maailma maa põhja neades triiksärki pintsaku alla sobitada.

*pensionile minnakse nüüdses modernmaterialistlikus ühiskonnas nüüd ju hiljem
**kuigi selleks ajaks oleks see nostalgiatirin, olgugi et ebameeldiv, asendatud juba kurat teab mis roboti neeruasemikuga

kasutasin tärnisüsteemi, et sõnum ikka kohale jõuaks, sulge kasutades see ei oleks toiminud. muidu ma ei kasuta tärnisüsteemi. tärnisüsteem. really, bitch, really?

tegin teksti punaseks. muidu ma ei tee tekste punaseks. aga ju see on siis midagi, milles ma eelmise õppeaasta jooksul selgusele jõudsin ja täna esimest korda üle pika aja koolipinki nühkides veendusin. ehk siis väga, väga serious shit.

enne lähen ma tallinki laevale maskotiks ja lõbustan väikseid lapsi.
seda ma teeks isegi hea meelega.
vot selliseid asju ma teengi hea meelega

ma olen kloun ja narr ja kõik need nimed, mis te, normaalsed inimesed, minusugustele annate.

ja kujutate ette siis, et ma pean selle kõik maha suruma, sest ma õpin, pange nüüd hoolikalt tähele, ELIITkoolis. nägite, jah. ELIITkoolis. oot, te vist ei saanud aru.

eliit edetabelite tipp head tulemused moraalinormid käitumisetikett keeleetikett eliit eliit eliit rikkus vaimne rikkus vanemate rikkus edetabelid edetabelid nende tipp tulemused tulemused saavutused saavutused saavutused

mul on kurguauguni sellest kõigest. ma ei taha õppida ELIITkoolis. koolis, kus seda veel eriti rõhutatakse. esimesel kuradi koolipäeval, mis on ikka veel nostalgiliselt suvine, nad räägivad sulle, mis klassis sa käid ja kui tähtis see on ja kui palju rohkem meie koolis nõutakse ja seda kõike surnumatja näoga ja nad tahavad, et sina ka surnumatja näoga oleksid aga kurat võtaks, surnumatjaks tahan ma kõige vähem saada

ma olen üheksanda klassi õpilane ja kõik räägivad, et see, kuidas ma nüüd kooli lõpetan ja katsed teen, määrab mu edasise hariduskäigu (nende silmis: elukäigu) ja kõik sõltub sellest ja oi-oi-oi kui KURADI TÄHTIS SEE KÕIK ON

ma olen viisteist aastat vana ja mu noorus peaks nüüdsest aina ilusamaks minema, aga niiviisi jätkates ma ilusaid ja helgeid noorusaastaid küll silmapiiril terendamas ei näe.

seitseteist tuleks mul tuul ja torm täpselt nii palju, et fööniga juukseid kuivatades lendaks mu äsjavalminud matemaatikakonspekt aknast välja tormi kätte.

aga mina ei taha sellist seitseteistkümmet. ma ei taha selles eliitkoolis siis enam õppida. kuna ma tõesti ei taha rikkaks saada, tööd vaid sel eesmärgil teha (mu kaks onu on püsti rikkad ja neil on raha mitte ainult jala vaid kuradi kombainiga segada ja ma näen, kuidas raha rikub inimest), leian ma, et ma peaks tegelema sellega, mida süda tegelema kutsub ja milles mul isegi ehk annet on. ma oskan laulda. ja hästi laulda. umbes kõik inimesed, kes mind tõeliselt laulmas, mitte muusikatunnis jorisemas, kuulnud on, mulle seda ka öelnud on, aga isegi, kui ei oleks, tegeleks ma sellega nii või teisiti, sest süda kutsub. ja ma mõistsin seda alles täna või eile või millalgi. mul on nii kuradi aeglane taip, et ma imestan, kuidas ma üldse koolis hakkama olen saanud. aga tegelt väga ei olegi. täna ma ei saanud mitte üheski tunnis midagi aru. mitte üheski. mitte midagi.

ma olen terve elu tahtnud saada näitlejaks, aga tuli välja nii, et ma hakkasin näitlema elus eneses. ja ma teen seda siiamaani. osad inimesed nimetavad seda valetamiseks, teised manipuleerimiseks, kolmandad milleks iganes, aga kuidas saan ma endale keelata suti lõbu, luua stseene enda ümber ja mõelda, et mul ei ole mitte midagi kaotada, ma olen kõigest näitleja.

tegelikult olen ma nii tõeliselt teinud vaid korra või paar, aga selles tegelikult ju elu seisnema peakski - näitlemises, sest sul ei ole midagi kaotada. aga oi kui siiras ma olnud olen. liiga siiras. ma olen südames liiga hea, aga liiga halb väljaspool seda. tänapäeval on tihtipeale vastupidi. a vot, mul ei ole ja katsu siis hakkama saada ilma näitlemiseta, olgugi et siiralt.

ja lubage mul sisse astuda filmindusse - proovida kätt operaatori, režissööri ja stsenaristina, sest ma tahan ma tahan ma tahan ja süda, see tumeroosakas tuksuv elund, kutsub ka


ma tean, et ma ei jätka gümnaasiumis selles eliitkoolis. aga võib-olla mõnes teises, mis ei rõhuta oma va eliitsust nii palju, aga annab mulle hea humanitaarhariduse. sest ei tasu vist mainidagi, et lisaks lavakunstile armastan ma keeli ja tõesti armastan ja tahaks siiralt osata no nii umbes kümmet keelt. et reisida. või pigem rännata. mis sellegipoolest, jah, maksab, aga see on suhteline mõiste ja kui ma siin maailmas kord juba rahu ei saa, siis

ma ei tea. mõtlesin pikalt ja ei tea, mis saab. ema tuli koju ja ma võtsin oma jutu umbes kümne minutiga kokku ja vurasin selle ette emotsionaalsemalt, kui ma kunagi varem kooliga seoses midagi rääkinud olen.

ema reaktsioon? 'kui asjad on tõesti nii, mine võta parem kohe paberid sealt koolist välja'.
ma naersin selle peale. üks asi, mille ma lisaks emotsionaalsusele oma emalt pärinud olen, on kõigega liialdamine ja seda ka ülivõrdes.
ja ma naersin veel.
ja naersin veel ja veel nii, et mu viha ja trotsi trööstitud pisarad segunesid naeru omadega.
kuidagi bitter sweet tunne oli. bitter sweet, sest 'on lääge nii roosi kui vaesuse lõhn'.

majaesisel peenral on meil alati roose enamuses olnud.

on lääge nii roosi kui vaesuse lõhn


ma armusin umbes siis, kui 'suu sosistas truisme ja leitmotiive'.

üldse armun ma liiga palju ja valesti (et kuidas saab armuda valesti, aga ma ju tean, muidugi tean)
liialdades. nagu ikka.

tundub, et kõik inimlikud omadused, mis ebainimlikkust esindavad ja mida ma üle kõige siin ilmas põlanud olen, võin ma hoopis enesele külge omistada ja sisimas end üha enam põlata, aga enesepõlgusega, nagu ma hiljuti mõistsin, võin ma näidata end hoopis teises valguses ja peletada ka kõige mustemad linnud enesest eemale. kaugemale kui ma isegi taluda suudaksin.

põlata peleta põlata peleta

kes põlgab, see peletab

kes põlgab, see peletab



oh issand



mis juhtus minuga eile öösel (kirjutasin pliiatsiga paberile üle kolme kuu ja vaat, mis sai)


ma võin lakata armastamast
kui siirus lakkab olemast

ent armunud olen ma ikka
ehkki sugugi ei tihka
ei tihka
kui, siis vaid nutta

nutta
nutta

nutta

kibesoolaseid pisaraid
peeglite muusikast
nutta ma tihkangi


ja tihungi


tihun päeva, kaks

ja veel aasta pealegi