punane rätik ja kollane maja
kui meil oleks suhe, siis oleks sel samasugune libre feeling as young folks can do
kui meil oleks suhe, siis tuleks ta hommikuti 'wake up you sleepyhead put on some clothes shake up your bed i've made some breakfast and coffee' and we both would be completely satisfied with the simplicity we created ourselves
kui meil oleks suhe, siis tutvustaksin ma talle the xx'i ning selle kuulamine ja kohvi joomine ja sigareti suitsetamine saaks me igahommikuseks tavaks, kuid see oleks ka ainus tava. tavasid me ei salliks.
kui meil oleks suhe, siis kaoksid mu elust kõik oleksid ja mis-siis-kui'd ja piirid ja haledad moraalid, mis mu kooliplika hinge närinud on ja tal vabaks minna lasknud ei ole
kui meil oleks suhe, siis oleks see mu elu esimene päris suhe ja kunagi vanemas eas oma nooruspõlvele tagasi vaadates tuleksid mul nostalgiapisarad ja ma ohkaksin raske südemaga ja igatseksin igat pilku ja puudutust ja koosveedetud hetke ja
kui meil oleks suhe, siis toimuks see kas paralleeluniversumis või suviselt salaja öösiti kohtudes, aga sellist asja olen ma ka ainult filmides näinud
kurat võtaks, meil ei ole suhet ja homme öösel saab sellest juba kuu aega ja, noh, ma olen nii haigelt alaealine
kuigi enam mitte nii väga. 15 16 17 18 19 need numbrid kuidagi sulavad kokku ja 14 ei sobi sinna ette kohe üldse, nii et mitte enam, mitte nii väga.
nii juhtub, kui minna david bowie'lt üle ryan adamsile ja kuulata ainsat laulu, mida ma talt üldse kuulanud olen ja see mul juba üle aasta ipodis olnud on
oh well
rohkem ei suuda sõnad väga väljendada. unreleased, wow.
noh, ütleme nii, et üks kaunemaid akustilisi ballaade, eks ole.
ütleme nii. täpselt nii.
'drunk and fucked up like the twilight' on üks ilusamaid ridu, mida mu kõrvad eales kuulnud on, kõrvaklappidest muidugi, kuskilt mujalt mu kõrv peale mereveevulina midagi kaunist ei püüa, mitte väga tihti, harva, kui ma õnnelik olen, näiteks rahul, rahul on rahu (ujusin täna 2x500m distantsi (fuck you, realnaja škola) meres, kus ma tavaliselt vaid mõned tõmbed teen ja kukerpalle ja kätepealseisu ja kõike muud, mida süda lustib, rahule (jah, kas teadsite, laiust väiksemale saarekesele on antud teaduslik nimetus 'rahu' ja seda täiesti põhjendatult))
rahul oli rahu.
veidi külm, veidi tuuline, veidi vetikane, veidi roojane, veidi kivine, veidi valus, veidi asustamata, veidi eemal
oli rahu. kui ma väike olin, tahtsin ma sinna kangekaelselt maja ehitada. ma olin siis igati teadlik sellest mudasest pinnasest ja looduskaitsest ja muust riigijamast, aga mul oli epic master plan ja see plaan on, kusjuures, siiani jõus.
ja mul oli vahepeal sünnipäev. ma sain oma isaga lähedasemaks. ja ma armastan seda. ma armastan teda. ma armastan neid hetki, kui me lihtsalt tunde muusikast ja minevikust ja eluolust ja maailmaasjadest vestleme ja kuidas ma üha enam tunnen, kuidas ma temaga samastun, kusjuures mu õde, nümfett, ehk siis võib-olla natuke liiga noor, et selles veel veenduda, aga noh siiski olen ma täheldanud, et ta ei samastu mu isaga niiviisi nagu mina. aga see ongi omamoodi hea, ma olen issitütar, või kuidas seda nüüd nimetataksegi. kui ma näitasin talle oma zepi vinüüli ja innukalt seletasin, et zeppelin on kahtluseta mu lemmikbänd ja kusjuures nii ilmselt ongi, siis ta oli siiralt üllatunud, et mulle zeppelin meeldib ja see tunnustav pilk ta silmis... teate, ühele tütrele on väga oluline oma isa poolt tunnustatud ja aktsepteeritud olla. ning see, kui me kolmekesti, mina, isa ja õde, üleüldisest tulevikust vestlesime ja kes kuhu elama-õppima minna kavatseb ja mu isa, ilmselt naljaga pooleks, mainis, et mine sa tea, ehk lähen ma juba kolme aasta pärast mehele, mõjus mulle nagu vihm pärast juunikuist põuda põllumaale. üks pisike lootuseämblik hakkas minus sootuks teistlaadi võrku kuduma ja see tunne oli... võrdväärne tundega, kui sa oled just lõpetanud kooli. siis meenus mulle, et kunagi ammu ja mitte enam nii väga ammu ja võimalik, et lähiminevikuski olid populaarsed mingisugused mängud või ma ei tea, kuidas nimetada neid sõprade seas tehtud kes-mida-kõige-esimesena ja noh, mul oli alati kaks asja: esimesena rikkaks ja esimesena mehele. aga seda mitte ühendatult, seda ei teeks ma kunagi. ikka ise. aga et kas karjäärinaine või naine, kes on leidnud omale armastuse ja hingerahu ja seda, noh, üpriski varakult. võite aimata, kelle peale mu mõtted uitasid ja ma mõtlesin sellest ka oma isale rääkida, aga siis ma mõtlesin ümber. ja siis mul oli hetkeks kurb. ja siis veel mitu päevagi. selline kummaline kurbus. aga ilm on olnud hämmastav. äikesetorm, mida ma terve suve soovinud olin, jõudiski mu sünnipäevaööl viimaks kohale. ja oh, need rahasummad, mis mulle kingiti... ütlen vaid seda, et olen nüüd näinud ja katsunud ja ma kohe täitsa oman ühte sajaeurost rahatähte ja see ei ole mõttetu, sest ma teen endale nüüd ametlikult ühe rahakogumisarve ja sõidan selle eest londonisse. ilma rahata kahjuks ei saa tänapäeval, ükskõik kui materiaalne ja kommertslik ja kurb see ka ei oleks.
nõukaajal oli kõik teisiti. kaks asja, mis mekkisid hää tollal ja mekivad hää ka nüüd, on koorejäätis aastast 1963 ja valge klaari limonaad aastast 1976. aga kõik muu.. issi ütles, et vorsti tegelikult väga ei saanudki, naljakas, mõtlesin ma ruja laulule 'tule minuga sööklasse', mis on mul vinüülil olemas ja võitis oma koha mu südames. 'tule minuga sööklasse närima vorstijuppi' oli mu sünnipäeva üks kaunimaist hetkeist õe seltsis tantsides ja lauldes ja varieerides sel meloodial ja justkui lapsepõlvega hüvasti jättes (oli ka aeg! ütleksid siinkohal nii mõnedki varaküpsed aktivistid). natuke kahju on, et käruga sõita ei saa, aga kui ma 18 täis olen, küll siis juba saab. seda kõige lemmikumat ostukeskuserallit. niipea, kui ma ostukäru pideni ulatusin, ma seda sporti harrastama hakkasin ja sel on samuti oma koht mu südames. nüüd mõtlen ma, et ehk juba tollal peitus mu sportlikus tegevuses hoopiski varjatud protest kaubanduskettide ja kommertsi vastu. mine sa tea.
muideks, mul on tunne, et see suvi ei ole kohe üldse veel läbi ja mitte isegi veel poole peal ja kui aus olla, siis kalendri kohaselt nii ongi, selle õige kalendri, mitte koolilapse oma. ja mul on tunne, et ma teen veel asju ja kogen veel asju ning seda kõige ebamateriaalsemal viisil, mida te, paralleeluniversaalsed lugejad, eales ette kujutada võiksite.
feeling kinda sinister
kui ma kunagi filmi teen, siis...
siis on selle soundtrackiks vol 17171 pink floydi 'shine on you crazy diamond' plaadilt 'delicate sound of thunder', mille ma oma ema vinüülikogust leidsin ning öösiti oma voodil lesides piinlikult vaiksel, kuid siiski nirvaana-efekti lubaval volüümil salamahti kuulan.
ma olen väga hale ja fantaasiavaene inimene (antud hetkel, olevikus, reaalses elus) ning ma ei suuda mõelda mitte ühtegi stseeni peale ühe, kus laulu nii umbes neljandal (või kolmandal või viiendal) minutil trummid sisse tulevad ning ma (või keegi teine..) kergelt tormise ilmaga merelaintesse, aegluubis, nagu vägevad hetked ikka filmides, sisse lendan and feeling kinda sinister. actually, the very opposite of it. 'feeling kinda sinister' on mind kummitanud täpselt nagu 'vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust ei olnudki' ehk mul ei ole mitte mingit otsest seost sellega ja ma ei tea, mis see on või kust ta tuli ja kuni 17. juulini 1:11 ma ei teadnud, mida tähendab 'sinister'. tähendab, loogiliselt võttes midagi patuga seotut, aga ma ei usalda ka iseennast. seega, google fucking translate, mis ütleb küll suurelt 'võigas', aga mina leian sealt ka parema vaste: pahaendeline. well, close enough. selline on siis minu film, tähendab lühifilm, pikkusega 21 sekundit ja 7 sajandikku.
naljakas, et ma olen tegelikult hästi detailne inimene
- kui ma mõtlen, et ma teen filmi, ei tule mul kunagi ühtegi põhiideed, vaid ainult stseenid ja soundtrackid ja tegelased ja tegevuspaigad, kuid miks ja milleks, ma ei tea. mulle tundub, et ma ei oskagi teada. vähemalt mitte veel.
- kui mul on kästud analüüsida kellegi või millegi ilu või kui ma kedagi esmakordselt näen, märkan ma selliseid asju nagu ilus silmajoon või lõuakuju või kulmutihedus või värvivarjundid ta juustes, aga tervikut ei suuda ma analüüsida ei esmakordselt ega ka hiljem (nagu ka mitte üheski kirjandis või raamatu arvustuses, mida meil seal k-tähega algavas kohas teha on kästud, mu h-tähega algavad asjad on seetõttu alati halvad)
- ja kõiki neid detaile, mida ma märkan ja mis mulle meelde jäävad ja mis mind huvitavad, ei suuda ma kunagi seostada ja tervikuks siduda, sest...
sest ma olen ise ka katki. ma ei ole tervik. ma ei ole terve. ma olen täpselt samamoodi puruks nagu kõik need klaasid ja vaasid, mis eales mu ema käte vahelt libisenud on (naljakas, ma ise ei ole kunagi ühtegi vaasi või klaasi purustanud, kas mul on midagi viga?)
jah. ilmselgelt on mul midagi viga. ma kannatan lõhestunud isiksuse sündroomi all ja mulle meeldib, eks ole, teeme nii, jah, mu kallis alter ego. ('i didn't create some loser alter ego to make myself feel better!')
eks ole.
naljakas, kui palju ma valetan. eelkõige iseendale. naljakas, kui naljakad kõik need absoluutselt mitte naljakad ja mitte mingisugusegi huumoriga seonduvad probleemid või asjaolud või eluolud või iluolud või olud või ilud või elud
ma pole tervik
järelikult pole ka tervik mitte miski, mida ma loon.
kui ma kunagi filmi teen, siis...
siis pole ta tervik.
aga mulle meeldib, eks ole, teeme nii, jah, kallis, muidugi, meeleldi.
tänane folk oli jälle vahva, või noh, midagi. seltskond vahetus, minu jaoks täiesti võõrad inimesed, aga nad olid minu seltskond. nagu eilegi. inimesed, kes mind mu lapsepõlvest saati tundnud on, aga täiesti võõrad, noh, saate aru küll. mulle meeldis see, et märt avandi oma 'hääle lahti suitsetas' ja muidu muhe oli. üks mees mu seltskonnast märkis, et märt nägi välja nagu ta oleks nädal aega järjest tina pannud. mulle tundus see nii loomulik, ta 'kerge hommikune habe' ja noh, muhe olek. alkohol ja tubakas on kuidagi nii psühholoogias kinni mul, et nad ei saagi välja sealt. jimmy page, lou reed, keith moon, jimi hendrix - nad kõik tegid seda, nad kõik elasid seda, nad kõik olid seda ja kui nemad olid, siis tahan mina ka. mingisugusel tasandil ma olengi, aga see on väeti ja hädine ja alaealine ja kahekümneesimesesajandlik. see sajand on alles oma teise dekaadi alguses, ent juba ma tean, et ta on sitt ja edaspidine on ainult sitem ja see on nii kurb, et mul tulevad sellest paratamatusest vihapisarad ja jällegi häbi enese eksistentsi üle ja valel ajal sündimine ja kõik see kõik see...
ma tahaks, et ma suudaks, aga mul ei ole mitte mingisugustki usku, mitte millessegi, mitte kellessegi, ma olen täiesti tühi ja mul on nii, nii kõrini sellest.
*another moment when i feel that i hate myself more than the inequality of the world and its substance ever existed*
täna folgil oli üks hetk, mil ma lamasin tekil ja vaatasin, kuidas eri värvi pilved eri suunas liiguvad ja keegi küsis mult, mida ma sünnipäevaks tahan ning ma vastasin, et võimalust lennata pilvedele ja et need oleksid pehmemad kui kõige pehmem vatt ja et kui mul tuleb tahtmine, saan ma lihtsalt pilveserval jalgu kõlgutada ja end kaalutult, olematult, ebareaalselt tunda.
ning muidugi võimalust õppida sigatüüka koolis ja londoni reisi.
kellelgi oli rannas telk, mille sees oli saun ja nad andsid meilegi loa seal käia ja õues oli nii mõnusalt hämar ja me muudkui käisime sauna ja mere vahet ja seal oli kellelgi suitsu ja ma ei küsinud seda ja nii uskumatu kui see ka poleks, olen ma viimased paar tundi totaalses suitsunäljas olnud ja ma olen kärsitu ja vihkan ennast ja tahan suitsu ja vihkan ennast seetõttu veel rohkem.
aa, kusjuures, ma ei ole üldse veendunud, et mu filmist üks hea film tuleb. ma olen selle postituse kirjutamise ajal muudkui tõstnud seda nõela ja hullu teemandi muudkui algusesse tagasi pannud, sest mulle ei meeldi vokaalosa. ja igakord, kui trummid sisse tulevad, tuleb mu silme ette pilt kolm tundi tagasi alasti minust laintevoogu mingisuguse marihuaanalaulu sõnu kisendades sisse kargamas. see ei tundu väga originaalne, huvitav, eriline ja kõike muud, mida üks film olema peaks, või mis? ma ei tea. kui ma kunagi filmi teen, siis...
siis ma teen hea filmi.
kell on mingi 2:05 ja ma mingi luban, et ma teen mingi hea filmi.
käisin paar päeva tagasi kuskil kärdlas joomas (ma tavaliselt ei käi joomas, ma ei pruugi alkoholi üleliia, tõsijutt) ja seal oli üks tüüp, kelle nimi oli varblane ja ma ostsin küpsist ja me suitsetasime vanaema saunas ja see oli kord 1717171, kui mulle öeldi, et mulle sobib suitsetamine. ma ei oska lihtsalt kuidagi reageerida. oh, jumala hea, ma ei reageeri. alates nüüdsest, kui ma ei oska reageerida, ma ei reageerigi. palju parem on. mitte reageerida. see on hea tunne. aitäh, kes iganes lubab mul tunda tundeid.
tegelikult ma tahtsin sellest eri värvi pilvede eri suunas liikumise vaatlemisest hoopis seda kirjutada, et millegipärast tekkis mul tol hetkel vajadus hoopis pink floydi (ja ühe hea joindi) järele ja ma lihtsalt ei suutnud seda igatsust hoomata, aga ma teadsin, et ma kirjutan sellest, ma tegin nagu mittesõnalise mõttelise lubaduse endale ja ma pean alati oma lubadusi. see ei ole nagu suurem asi, millest rääkida, ehk hoopis see, et kui ma mingi kell 0:34 (kunagi mulle meeldisid numbrid, enam mitte nii väga) oma tuppa naasin ja led zeppelini vinüüli, mis mul nii umbes sajakordselt läbi kuulatud on, mängima panin ja 'gallows pole'i' kaasa laulsin, oli midagi nagu valesti ja muidugi oli see pink floydi puudumine ja ma panin siis mängima selle hullu teemandi ja ikka oli midagi valesti ja ühel hetkel oli kõik nii valesti ja 'valel ajal vales kohas' leidis jälle rakendust ja et kui sa midagi väga tahad ja sa ta lõpuks ka saad, ei tahagi sa seda enam nii väga ja tühi tunne on. muidugi ei olnud see floydi vinüül, mida ma seal tekil peesitades igatsesin, vaid kontsert, kuna ma juba kontserdile tulnud olin. ja juba hetk hiljem soovisin ma olla hoopiski woodstocki festivalil. ma tean, et ühel hetkel pean ma reaalsusega leppima hakkama, aga teeme nii, et see hetk ei ole see siin praegu ja veel hulk järgmisi ka mitte. teeme nii, eks ole kallis, jah, muidugi, meeleldi.
ma võtsin julguse kokku ja kuulasin vokaalosast edasi. polnudki nii õudne. sõnad voolasid mu kõrvust mööda, ei suutnud tervikut hoomata, midagi kellegi noorusest ja muidugi hullust teemandist ja ma olen väga veendunud, et seal on mingi deep point, mida ma catchinud ei ole puhtalt sellepärast, et ma ei ole oma üürikese eluea jooksul omandanud võimet süveneda. lahe.
kell on mingi 2:34 ja ma mõtlen, et äkki ei olegi nii hea mõte öösiti blogipostitusi kirjutada ja nelja raamatut korraga lugeda ja muusikat kuulata, aga äkki ikka on ka.
siis on selle soundtrackiks vol 17171 pink floydi 'shine on you crazy diamond' plaadilt 'delicate sound of thunder', mille ma oma ema vinüülikogust leidsin ning öösiti oma voodil lesides piinlikult vaiksel, kuid siiski nirvaana-efekti lubaval volüümil salamahti kuulan.
ma olen väga hale ja fantaasiavaene inimene (antud hetkel, olevikus, reaalses elus) ning ma ei suuda mõelda mitte ühtegi stseeni peale ühe, kus laulu nii umbes neljandal (või kolmandal või viiendal) minutil trummid sisse tulevad ning ma (või keegi teine..) kergelt tormise ilmaga merelaintesse, aegluubis, nagu vägevad hetked ikka filmides, sisse lendan and feeling kinda sinister. actually, the very opposite of it. 'feeling kinda sinister' on mind kummitanud täpselt nagu 'vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust ei olnudki' ehk mul ei ole mitte mingit otsest seost sellega ja ma ei tea, mis see on või kust ta tuli ja kuni 17. juulini 1:11 ma ei teadnud, mida tähendab 'sinister'. tähendab, loogiliselt võttes midagi patuga seotut, aga ma ei usalda ka iseennast. seega, google fucking translate, mis ütleb küll suurelt 'võigas', aga mina leian sealt ka parema vaste: pahaendeline. well, close enough. selline on siis minu film, tähendab lühifilm, pikkusega 21 sekundit ja 7 sajandikku.
naljakas, et ma olen tegelikult hästi detailne inimene
- kui ma mõtlen, et ma teen filmi, ei tule mul kunagi ühtegi põhiideed, vaid ainult stseenid ja soundtrackid ja tegelased ja tegevuspaigad, kuid miks ja milleks, ma ei tea. mulle tundub, et ma ei oskagi teada. vähemalt mitte veel.
- kui mul on kästud analüüsida kellegi või millegi ilu või kui ma kedagi esmakordselt näen, märkan ma selliseid asju nagu ilus silmajoon või lõuakuju või kulmutihedus või värvivarjundid ta juustes, aga tervikut ei suuda ma analüüsida ei esmakordselt ega ka hiljem (nagu ka mitte üheski kirjandis või raamatu arvustuses, mida meil seal k-tähega algavas kohas teha on kästud, mu h-tähega algavad asjad on seetõttu alati halvad)
- ja kõiki neid detaile, mida ma märkan ja mis mulle meelde jäävad ja mis mind huvitavad, ei suuda ma kunagi seostada ja tervikuks siduda, sest...
sest ma olen ise ka katki. ma ei ole tervik. ma ei ole terve. ma olen täpselt samamoodi puruks nagu kõik need klaasid ja vaasid, mis eales mu ema käte vahelt libisenud on (naljakas, ma ise ei ole kunagi ühtegi vaasi või klaasi purustanud, kas mul on midagi viga?)
jah. ilmselgelt on mul midagi viga. ma kannatan lõhestunud isiksuse sündroomi all ja mulle meeldib, eks ole, teeme nii, jah, mu kallis alter ego. ('i didn't create some loser alter ego to make myself feel better!')
eks ole.
naljakas, kui palju ma valetan. eelkõige iseendale. naljakas, kui naljakad kõik need absoluutselt mitte naljakad ja mitte mingisugusegi huumoriga seonduvad probleemid või asjaolud või eluolud või iluolud või olud või ilud või elud
ma pole tervik
järelikult pole ka tervik mitte miski, mida ma loon.
kui ma kunagi filmi teen, siis...
siis pole ta tervik.
aga mulle meeldib, eks ole, teeme nii, jah, kallis, muidugi, meeleldi.
tänane folk oli jälle vahva, või noh, midagi. seltskond vahetus, minu jaoks täiesti võõrad inimesed, aga nad olid minu seltskond. nagu eilegi. inimesed, kes mind mu lapsepõlvest saati tundnud on, aga täiesti võõrad, noh, saate aru küll. mulle meeldis see, et märt avandi oma 'hääle lahti suitsetas' ja muidu muhe oli. üks mees mu seltskonnast märkis, et märt nägi välja nagu ta oleks nädal aega järjest tina pannud. mulle tundus see nii loomulik, ta 'kerge hommikune habe' ja noh, muhe olek. alkohol ja tubakas on kuidagi nii psühholoogias kinni mul, et nad ei saagi välja sealt. jimmy page, lou reed, keith moon, jimi hendrix - nad kõik tegid seda, nad kõik elasid seda, nad kõik olid seda ja kui nemad olid, siis tahan mina ka. mingisugusel tasandil ma olengi, aga see on väeti ja hädine ja alaealine ja kahekümneesimesesajandlik. see sajand on alles oma teise dekaadi alguses, ent juba ma tean, et ta on sitt ja edaspidine on ainult sitem ja see on nii kurb, et mul tulevad sellest paratamatusest vihapisarad ja jällegi häbi enese eksistentsi üle ja valel ajal sündimine ja kõik see kõik see...
ma tahaks, et ma suudaks, aga mul ei ole mitte mingisugustki usku, mitte millessegi, mitte kellessegi, ma olen täiesti tühi ja mul on nii, nii kõrini sellest.
*another moment when i feel that i hate myself more than the inequality of the world and its substance ever existed*
täna folgil oli üks hetk, mil ma lamasin tekil ja vaatasin, kuidas eri värvi pilved eri suunas liiguvad ja keegi küsis mult, mida ma sünnipäevaks tahan ning ma vastasin, et võimalust lennata pilvedele ja et need oleksid pehmemad kui kõige pehmem vatt ja et kui mul tuleb tahtmine, saan ma lihtsalt pilveserval jalgu kõlgutada ja end kaalutult, olematult, ebareaalselt tunda.
ning muidugi võimalust õppida sigatüüka koolis ja londoni reisi.
kellelgi oli rannas telk, mille sees oli saun ja nad andsid meilegi loa seal käia ja õues oli nii mõnusalt hämar ja me muudkui käisime sauna ja mere vahet ja seal oli kellelgi suitsu ja ma ei küsinud seda ja nii uskumatu kui see ka poleks, olen ma viimased paar tundi totaalses suitsunäljas olnud ja ma olen kärsitu ja vihkan ennast ja tahan suitsu ja vihkan ennast seetõttu veel rohkem.
aa, kusjuures, ma ei ole üldse veendunud, et mu filmist üks hea film tuleb. ma olen selle postituse kirjutamise ajal muudkui tõstnud seda nõela ja hullu teemandi muudkui algusesse tagasi pannud, sest mulle ei meeldi vokaalosa. ja igakord, kui trummid sisse tulevad, tuleb mu silme ette pilt kolm tundi tagasi alasti minust laintevoogu mingisuguse marihuaanalaulu sõnu kisendades sisse kargamas. see ei tundu väga originaalne, huvitav, eriline ja kõike muud, mida üks film olema peaks, või mis? ma ei tea. kui ma kunagi filmi teen, siis...
siis ma teen hea filmi.
kell on mingi 2:05 ja ma mingi luban, et ma teen mingi hea filmi.
käisin paar päeva tagasi kuskil kärdlas joomas (ma tavaliselt ei käi joomas, ma ei pruugi alkoholi üleliia, tõsijutt) ja seal oli üks tüüp, kelle nimi oli varblane ja ma ostsin küpsist ja me suitsetasime vanaema saunas ja see oli kord 1717171, kui mulle öeldi, et mulle sobib suitsetamine. ma ei oska lihtsalt kuidagi reageerida. oh, jumala hea, ma ei reageeri. alates nüüdsest, kui ma ei oska reageerida, ma ei reageerigi. palju parem on. mitte reageerida. see on hea tunne. aitäh, kes iganes lubab mul tunda tundeid.
tegelikult ma tahtsin sellest eri värvi pilvede eri suunas liikumise vaatlemisest hoopis seda kirjutada, et millegipärast tekkis mul tol hetkel vajadus hoopis pink floydi (ja ühe hea joindi) järele ja ma lihtsalt ei suutnud seda igatsust hoomata, aga ma teadsin, et ma kirjutan sellest, ma tegin nagu mittesõnalise mõttelise lubaduse endale ja ma pean alati oma lubadusi. see ei ole nagu suurem asi, millest rääkida, ehk hoopis see, et kui ma mingi kell 0:34 (kunagi mulle meeldisid numbrid, enam mitte nii väga) oma tuppa naasin ja led zeppelini vinüüli, mis mul nii umbes sajakordselt läbi kuulatud on, mängima panin ja 'gallows pole'i' kaasa laulsin, oli midagi nagu valesti ja muidugi oli see pink floydi puudumine ja ma panin siis mängima selle hullu teemandi ja ikka oli midagi valesti ja ühel hetkel oli kõik nii valesti ja 'valel ajal vales kohas' leidis jälle rakendust ja et kui sa midagi väga tahad ja sa ta lõpuks ka saad, ei tahagi sa seda enam nii väga ja tühi tunne on. muidugi ei olnud see floydi vinüül, mida ma seal tekil peesitades igatsesin, vaid kontsert, kuna ma juba kontserdile tulnud olin. ja juba hetk hiljem soovisin ma olla hoopiski woodstocki festivalil. ma tean, et ühel hetkel pean ma reaalsusega leppima hakkama, aga teeme nii, et see hetk ei ole see siin praegu ja veel hulk järgmisi ka mitte. teeme nii, eks ole kallis, jah, muidugi, meeleldi.
ma võtsin julguse kokku ja kuulasin vokaalosast edasi. polnudki nii õudne. sõnad voolasid mu kõrvust mööda, ei suutnud tervikut hoomata, midagi kellegi noorusest ja muidugi hullust teemandist ja ma olen väga veendunud, et seal on mingi deep point, mida ma catchinud ei ole puhtalt sellepärast, et ma ei ole oma üürikese eluea jooksul omandanud võimet süveneda. lahe.
kell on mingi 2:34 ja ma mõtlen, et äkki ei olegi nii hea mõte öösiti blogipostitusi kirjutada ja nelja raamatut korraga lugeda ja muusikat kuulata, aga äkki ikka on ka.
as the eagle leaves the nest, it's got so far to go
"kus sa nüüd lähed niimoodi paljajalu?"
"suvi ongi selleks, et paljajalu kõndida!"
suvi ongi selleks, et end sidemeist lahti kiskuda ja rutiinihaavu lakkuda, et visata end vabaduse visa palge ette ja alasti laintevoogu sukelduda. nii ülekantud kui ka otseses tähenduses.
või siis jah, et paljajalu kõndida.
mingisugune üüratu enesetõestus/teostusvajadus lööb eriti erksalt välja täiesti võõraste ja pealtnäha täiesti teistsuguse maailmavaatega inimeste ees. või kas see on enesetõestus ja -teostus vajadus? ehk on ta hoopis oma maailmavaate kaitsmine? soov teisi šokeerida? jahjahjah. nii on see alati olnud.
folgil, nagu folkidel ikka, leidus karvaseid ja sulelisi ning ma ei tea, miks, kas ürituse alkoholivabasuse (...) või mõne muu veidi tähtsama faktori tõttu ei olnud seal piisavalt... minu inimesi. mida aeg edasi, mida tumedam taevas, mida sobilikum õhkkond, nägin ma enda ümber üha enam ja enam vanu inimesi, väsinud inimesi, surnud inimesi. ja kõik emotsioonid olid kui luuaga pühitud. seal ma siis istusin, üpriski lava ees, oma tekil, paljajalu, märgade juuste ja riietega ning tundsin end rohkem üksinda kui kunagi varem.
kuid enne õhtut, kui päike veel kergelt pilvede vahelt kumas ning meeldivalt tibutas, tundsin ma end hästi. samas kohas, samal tekil, samade inimestega, aga ka minu seltskond ei olnud minu inimesed. sellele vaatamata suutsin ma siiralt naeratada jaan pehki muheda esinemise peale ning mõne rea üle lausa naerda. tundsin, et tema on minu inimene, teatud teistmoodi mõttes, aga sellele mõelda oli hea ning see pani mind omakorda naeratama.
mu tähelepanu oli köitnud mees, kes sõi hapukurki. tal olid lennoni prillid ja ta pesemata sassis juustele oli tõmmatud postimehe peapael. või käeside. või lauajalasoojendaja. või sinine riideriba, kuhu oli kirjutatud postimees. pole oluline. ta oli samuti paljajalu ning hiljem ostis ta sama jäätist, mis mina. pistaatsia, kahe palliga. ürituse kirkaim kriit karbis. alati leidub üks tüüp, üksainus tüüp.
elu on hakanud endale päris kummalisi seaduspärasid kasvatama.
a me gusta esto mucho
kui suvi oleks kook, siis selle üks parimaid koostisosasid oleks ujumiskõlblik meri (tegelikult, mis mul viga novembris või märtsis veemõnusid nautida, lihtsalt sõna "nautima" saaks veidi teistsuguse tähenduse, või mis) ning pole päeva, mil ma kilomeetri kaugusele randa ei väntaks ja täie pasaga sisse ei kihutaks. alasti ujumine ning eriti vihmase ilmaga on ühtemoodi hea, olenemata seltskonnast. mitte et ma ei oleks ühe poisi seltsis seda teha tahtnud. mulle ei mahu pähe, et me tunneme, või tähendab, tema tunneb mind mu sünnist saati, et mu ema on olnud tema lapsehoidja, et me vanaisad saavad läbi ja et parima tahtmise korral oleksime me naabrid. ning muidugi - ta teeb bändi. ja ta on seal bändis täpselt niisugusel positsioonil nagu mina tema asemel sellises bändis oleks. kõik justkui loksus paika, meant to be. aga kui ma end tema asemele panen, siis ma tripiks ka mööda maad ja ilma ringi, käiks festivalidel, aga noh, ma olen haigelt alaealine ja tema on nii haigelt täiskasvanud ja see on nii uskumatult haige, kuidas su sünniaasta, jälle, becomes a major factor in everything you do. ja ma veel põen, et mu vanusenumber on juba nii suur ja et ma ei või enam teha seda ja teist, ma ei või ostukeskustes käruga sõita, seda tehes käna käia, naiivne olla, maailma mitte loogiliselt mõista.
ma võin süüa sitta. seda ma võin alati teha. this is a very, very disgusting fact because of moral bullshit.
flyin' skies of fortune
each have separate ways
on the wings of maybe
downy birds of prey
zeppelini 'ten years gone' on mul nii peas ja kõik need page'i kitarririffid ja planti külmavärinaid tekitav toon ja teadmine, et ma ei saa mitte kunagi mitte kunagi mitte kunagi sinna aastatetagusesse aega, ten (x4) years gone.
then as it was, then again it will be
though the chords may change sometimes
rivers always reach the sea
kuidas need read läbi planti hääle mu südamesse külma noana lõikuvad, sest mitte miski muu ei suuda seda tunnet paremini kirjeldada, seda mitte-kunagi-tunnet, mitte miski, mitte kunagi.
mitte ükski merelaine, mitte ükski folk, mitte ükski hapukurki sööv mees, mitte miski, mitte keski.
ma tahaks, et ma suudaks, aga mul ei ole eneseusku
ma tahaks, et ma muudaks, vältimaks möödalasku
ma tahaks, et tingiv vorm minuga ei tingiks
ma tahaks, et kõige vägevam mulle selle võimaluse kingiks
küll siis lehed langevad heaga
küll siis minagi purjus peaga
leian oma tee
läbi tule
läbi vee
kaugele ära
kesk pimestavat sära
kus on mul lubatud teha kära
kus õnn on käega katsuda, taskusse pista, koju võtta
ära süüa, peitu panna, maha matta
oleks oleks oleks olemas
ehk vaatan ma liiga hoolikalt
et ei näe sind tulemas?
"suvi ongi selleks, et paljajalu kõndida!"
suvi ongi selleks, et end sidemeist lahti kiskuda ja rutiinihaavu lakkuda, et visata end vabaduse visa palge ette ja alasti laintevoogu sukelduda. nii ülekantud kui ka otseses tähenduses.
või siis jah, et paljajalu kõndida.
mingisugune üüratu enesetõestus/teostusvajadus lööb eriti erksalt välja täiesti võõraste ja pealtnäha täiesti teistsuguse maailmavaatega inimeste ees. või kas see on enesetõestus ja -teostus vajadus? ehk on ta hoopis oma maailmavaate kaitsmine? soov teisi šokeerida? jahjahjah. nii on see alati olnud.
folgil, nagu folkidel ikka, leidus karvaseid ja sulelisi ning ma ei tea, miks, kas ürituse alkoholivabasuse (...) või mõne muu veidi tähtsama faktori tõttu ei olnud seal piisavalt... minu inimesi. mida aeg edasi, mida tumedam taevas, mida sobilikum õhkkond, nägin ma enda ümber üha enam ja enam vanu inimesi, väsinud inimesi, surnud inimesi. ja kõik emotsioonid olid kui luuaga pühitud. seal ma siis istusin, üpriski lava ees, oma tekil, paljajalu, märgade juuste ja riietega ning tundsin end rohkem üksinda kui kunagi varem.
kuid enne õhtut, kui päike veel kergelt pilvede vahelt kumas ning meeldivalt tibutas, tundsin ma end hästi. samas kohas, samal tekil, samade inimestega, aga ka minu seltskond ei olnud minu inimesed. sellele vaatamata suutsin ma siiralt naeratada jaan pehki muheda esinemise peale ning mõne rea üle lausa naerda. tundsin, et tema on minu inimene, teatud teistmoodi mõttes, aga sellele mõelda oli hea ning see pani mind omakorda naeratama.
mu tähelepanu oli köitnud mees, kes sõi hapukurki. tal olid lennoni prillid ja ta pesemata sassis juustele oli tõmmatud postimehe peapael. või käeside. või lauajalasoojendaja. või sinine riideriba, kuhu oli kirjutatud postimees. pole oluline. ta oli samuti paljajalu ning hiljem ostis ta sama jäätist, mis mina. pistaatsia, kahe palliga. ürituse kirkaim kriit karbis. alati leidub üks tüüp, üksainus tüüp.
elu on hakanud endale päris kummalisi seaduspärasid kasvatama.
a me gusta esto mucho
kui suvi oleks kook, siis selle üks parimaid koostisosasid oleks ujumiskõlblik meri (tegelikult, mis mul viga novembris või märtsis veemõnusid nautida, lihtsalt sõna "nautima" saaks veidi teistsuguse tähenduse, või mis) ning pole päeva, mil ma kilomeetri kaugusele randa ei väntaks ja täie pasaga sisse ei kihutaks. alasti ujumine ning eriti vihmase ilmaga on ühtemoodi hea, olenemata seltskonnast. mitte et ma ei oleks ühe poisi seltsis seda teha tahtnud. mulle ei mahu pähe, et me tunneme, või tähendab, tema tunneb mind mu sünnist saati, et mu ema on olnud tema lapsehoidja, et me vanaisad saavad läbi ja et parima tahtmise korral oleksime me naabrid. ning muidugi - ta teeb bändi. ja ta on seal bändis täpselt niisugusel positsioonil nagu mina tema asemel sellises bändis oleks. kõik justkui loksus paika, meant to be. aga kui ma end tema asemele panen, siis ma tripiks ka mööda maad ja ilma ringi, käiks festivalidel, aga noh, ma olen haigelt alaealine ja tema on nii haigelt täiskasvanud ja see on nii uskumatult haige, kuidas su sünniaasta, jälle, becomes a major factor in everything you do. ja ma veel põen, et mu vanusenumber on juba nii suur ja et ma ei või enam teha seda ja teist, ma ei või ostukeskustes käruga sõita, seda tehes käna käia, naiivne olla, maailma mitte loogiliselt mõista.
ma võin süüa sitta. seda ma võin alati teha. this is a very, very disgusting fact because of moral bullshit.
flyin' skies of fortune
each have separate ways
on the wings of maybe
downy birds of prey
zeppelini 'ten years gone' on mul nii peas ja kõik need page'i kitarririffid ja planti külmavärinaid tekitav toon ja teadmine, et ma ei saa mitte kunagi mitte kunagi mitte kunagi sinna aastatetagusesse aega, ten (x4) years gone.
then as it was, then again it will be
though the chords may change sometimes
rivers always reach the sea
kuidas need read läbi planti hääle mu südamesse külma noana lõikuvad, sest mitte miski muu ei suuda seda tunnet paremini kirjeldada, seda mitte-kunagi-tunnet, mitte miski, mitte kunagi.
mitte ükski merelaine, mitte ükski folk, mitte ükski hapukurki sööv mees, mitte miski, mitte keski.
ma tahaks, et ma suudaks, aga mul ei ole eneseusku
ma tahaks, et ma muudaks, vältimaks möödalasku
ma tahaks, et tingiv vorm minuga ei tingiks
ma tahaks, et kõige vägevam mulle selle võimaluse kingiks
küll siis lehed langevad heaga
küll siis minagi purjus peaga
leian oma tee
läbi tule
läbi vee
kaugele ära
kesk pimestavat sära
kus on mul lubatud teha kära
kus õnn on käega katsuda, taskusse pista, koju võtta
ära süüa, peitu panna, maha matta
oleks oleks oleks olemas
ehk vaatan ma liiga hoolikalt
et ei näe sind tulemas?
it's time we began to laugh and cry (and laugh) about it all again
"vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust ei olnudki"
jah. ka lihtsalt laused saavad kummitada. ja see lause, täpsemalt küll NO99 etenduse pealkiri, on mind juba veidi aega kummitanud, ehkki ma seda etendust näinud ei ole ja peale pealkirja ma sellest midagi ei tea. võib-olla ongi nii parem, on mul ikka ja alati kombeks vabandada. ning ikka ja alati ma muudkui vabandan ja vabandan, kuid midagi ette ei võta. sellised "tüüpilise eestlase" omadused hakkavad aastatega ka minule aina omasemaks saama. kuid kas see mitte nii ei peakski olema? et mina, noor eesti neiu, kes maarjamaal sündind ja sirgund, üha enam eestlaseks saab. sest olla eestlane ei olegi lõppudelõpuks nii masendav ja muserdav, kui teatud allikad meile lapsepõlveaegadest saati sisendanud on. see, et eestlased muudkui vinguvad ning üleüldse pessimistlikult ellu suhtuvad, on jah, tõsi. üldistades, alati üldistades. kuid eestlus
on midagi muud
ja seda midagi muud kogesin minagi kesk tuhandeid eestlasi, ainult et pisar mu silmas ei pääsend laulupeo hümni ajal valla mu ümber kisendavate väikelaste ja telefonitsi sõbrannadega vestlevate noorte emade tõttu. ent selle fakti pärast voolas neid siiski ojadena ning ma laulsin ja laulsin ja laulsin ja kahetsesin, et ma ei olnud otsinud endale koori, millega kaare all laulda. järgmine kord, lubasin ma endale. mis iseenesest oleks juba kolmas, aga teistmoodi, vanemana, kogenumana.
kuidagi kohatu oleks kirjutada midagi oma hädisest elunatukesest peale millegi nii suure ja üleva kui laulupeo kirjeldamist, ent ometi ei ole mul mahti seda teha olnud ja miski justkui ütleb, et ma peaks.
aga muidugi ei tea ma, millest alustada
või kui palju ma peaksin kirjutama
kui palju sõnad üldse väljendada suudaksid
muusika tundub suhteliselt süütu subjekt olevat
ma lihtsalt tunnen, et ma pean sellest kirjutama, sest see blogi on eelkõige mulle iseendale ja muusika on osa minust ja minu muusika (olen ehk liiga isekas, et nimetada kellegi teise loomingut "minu muusikaks") on mulle...tähtis, aga see on ka nii totralt vähe öeldud
kui ma kirjutan siia laulu pealkirja, mida ma viimasel ajal palju kuulanud olen, siis see kõlab kuidagi nii...ebatähtsalt, aga ometi ta ei ole
ja kui ma ütlen, et ma tsiteerisin blogipealkirjas leonard coheni 'so long, marianne'i sõnu ja et see laul on mulle korda läinud, siis kõlab ta täpselt nii, nagu ta ei oleks
küllap on oluline, et ma ise tean, et ta on
aga see ei ole kaugeltki veel kõik
mitte midagi ei ole mitte kunagi veel kõik
then as it was, then again it will be
and though the course may change sometimes
rivers always reach the sea
flyin' skys of fortune, each have separate ways
on the wings of maybe, downy birds of prey
kind of makes me feel sometimes, didn't have to go
but as the eagle leaves the nest, it's got so far to go
do your eyes not sparkle, senses growing keen
tastin' love along the way, see your feathers preen
kind of makes me feel sometimes, didn't have to go
we are eagles of one nest, the nest is in our soul
mu nirvaanalaul (siinkohal pean vajalikuks märkida, et ma ei tea, mis mu nirvana nirvaanalaul on, kas lithium või come as you are või lõhnab ta hoopis nagu deodorant?)
ja muidugi hakkasin ma kohe nirvanat kuulama
vastik, püsimatu, saamatu laps
saatana sigitis
(kas sellepärast, et see on üks ilusamaid sõnapaare? vast mitte)
ühes asjas jõudsin ma selgusele: led zeppelin oli, on ja jääb üheks mu lemmikuimaks bändiks ja nirvana, kahjuks või õnneks, ei küündi ligilähedalegi
aga nirvana on väga, väga hea
ja led zeppelin on ... led zeppelin
see ei tundu tegelikult õige niimoodi bände võrrelda, sest kahtlemata on nad mõlemad väga head ja lausa nii head, et ma neid millegi nii lihtlabase nagu "väga heaga" iseloomustan. üldse, kas bändi, mis on muutnud inimeste elusid, saab üldse sõnaga "hea" iseloomustada. mulle tundub, et ei saa. aga ometi ma seda tegin. sest "hea" tundus lihtsalt kuidagi... sobilik. seda tegelikku tunnet ei saa, nagu ikka kõige paremate asjadega on, sõnadega väljendada. seega, nirvana ja led zeppelin on ühed kirjeldamata head bändid, sest ühe asja kaudu on need kaks bändi, vähemalt minu jaoks, seotud ja see asi (miks küll ei saa ma asendada seda kommertslikku sõna millegi muuga, miks mulle tundub, et eestikeelne või mis tahes keelne vaste sellele puudub, kas sellepärast, et mu enda sõnavara on lihtsalt liiga kitsas ja ma olen tegelikult üks harimata maalaps?!) ongi see asi, mis mind eelmist postitust kirjutama ajendas. tagantjärgi lugedes kannab see endas edasi vaid emotsiooni, sest nagu aru saada oli, sõnadega oli seda raske väljendada. ning mina ja paar mu sõpra, kes olid mu kompanjoonid tol ööl, olemegi vast ainsad seda teksti mõistmaks. ütleme nii, et ma ilmselt armusin. jah. tere. same old. "ma vist armusin", "ega ma ju päris armunud pole" jne. ma tean, kuidas see kulgeb. ma tean. ja ma tean ka seda, et reaalselt ei tule sellest midagi ja pole midagi olnudki. aga kuna ma olen naiivne ja noor, siis nii umbes 5% minust (aga see protsent on oma suurusest hoolimata hästi tugev) usub, et äkki, äkki... ma ei lasku detailidesse (mu blogi ei loe keegi, aga ma olen siiski liiga arg, et seda teha. mõttetu argpüks). aga.. jah. on igasugused märgid ja... see tunne, see värske armumise tunne, kui sa ei saagi veel teada, kas sellest tuleb midagi või kas ta on juba suhtes või midagi muud reaalset, on maailma kõige parem tunne ja sel ööl see minuga juhtuski ja ma olin esimest korda 2011. aastal tõeliselt õnnelik. ma olin selle poisiga koos ka järgmisel ööl, aga murphy seaduse järgi ei läinud muidugi kõik nii, nagu ma oleksin tahtnud, midagi ebareaalset ehk siis head ei juhtunud. ja teisel ööl olin ma purjus. mul ei ole kunagi tegelikult õppetundi sellest, et alkohol on halb või midagi olnud, ehk see oligi see kord? oli, mis ta oli, ma ei ole teda peale seda näinud ja ei ole ühendust võtnud, sest... ma olen eestlane. ma ei tohiks niimoodi vabandada, see on isegi rahvust solvav, aga olgem ausad, oleks ma mõni temperamentne kreeklane ja tema hispaanlane, ei oleks kogu seda...
oleks oleks poleks olemas. ma parem ei aruta seda teemat enam. sest ei olegi teemat, mida arutada. mu noor mõistus otsustas lihtsalt üle aasta aja jälle... armuda. või midagi. ma mäletan selgesti seda aastatagust aega, kui ma armunud või midagi olin. tõus ja mõõn, õnn ja rõõm ning palju pisaraid. ning viimased nii umbes üheksa kuud on mu usk armastusse ja muusse taolisesse nulleerunud, selle tõeliseks taastamiseks läheb veel tükk aega, kõigepealt aga on vaja leida ajend... armumine see aga pole. ja ma ei teagi, mis on armumine või mis on armastus või mida ma tundsin hetkel, mil me pilgud esimest korda kohtusid. "armastus esimesest silmapilgust" on veel naiivsem väljend kui mu terve elu naiivsus kokku, seega ma parem seda tõe pähe ei maini. pealegi, armastus kõlab nagu midagi vastastikkust, vähemalt selles kontekstis. seda ma aga ei tea. mitte kunagi.
ühe asja eest olen ma talle aga tänulik. tänu temale mõistan ma nüüd väljendit "you had me at hello"
because he really did
he really had me at hello
and i will always remember that, no matter what
i'll keep it simple, i'll read a book
if he will watch, i'll take a look
'cos i'm too busy for loving
with unconscious love-digging
vahel on mul tunne, et me ühiskond ei ole jõudnud vaid selleni, et seks on tabu, vaid et ka armastus on tabu. ja järele jääb vaid töö. aga mida tegi töö? töö tegi opossumist inimese ja töö tegi inimesest looma.
sest lõppudelõpuks arvan ma end leidnud olevat elu mõtte. mitte et ma seda üldse kunagi otsinud oleks. eks asjad kipu ikka nii olema, et ei leita seda, mida otsitakse, vaid seda, mida ei otsita. ja elu mõte on täpselt nii lihtne nagu ta kõlab: olla õnnelik. kuid see, iseenesest, on raske. aga kui sa tead, mis on õnn ja sa seda kogenud oled, kas või viivuks, võib sind juba õnnelikuks inimeseks lugeda.
milleks mu verinoor elufilosoofia lõpmatuid netiavarusi nüüd ummistama jääb, ei tea. ehk selleks, et oleks hea. mul, kellelgi teisel...
ma armastan unenägusid. ja neid näen ma siis, kui ma magada saan. ehk siis, nii kurb kui see ka poleks, ainult suvel. hiljuti nägin ma unes, et ma ronisin mingisuguse seltskonnaga himaalaja tippu ja õues oli pime ja külm ja mulle ei meeldinud see ja mu sõbrad ostsid marihuaanat. see oli vahva uni. head ööd.
jah. ka lihtsalt laused saavad kummitada. ja see lause, täpsemalt küll NO99 etenduse pealkiri, on mind juba veidi aega kummitanud, ehkki ma seda etendust näinud ei ole ja peale pealkirja ma sellest midagi ei tea. võib-olla ongi nii parem, on mul ikka ja alati kombeks vabandada. ning ikka ja alati ma muudkui vabandan ja vabandan, kuid midagi ette ei võta. sellised "tüüpilise eestlase" omadused hakkavad aastatega ka minule aina omasemaks saama. kuid kas see mitte nii ei peakski olema? et mina, noor eesti neiu, kes maarjamaal sündind ja sirgund, üha enam eestlaseks saab. sest olla eestlane ei olegi lõppudelõpuks nii masendav ja muserdav, kui teatud allikad meile lapsepõlveaegadest saati sisendanud on. see, et eestlased muudkui vinguvad ning üleüldse pessimistlikult ellu suhtuvad, on jah, tõsi. üldistades, alati üldistades. kuid eestlus
on midagi muud
ja seda midagi muud kogesin minagi kesk tuhandeid eestlasi, ainult et pisar mu silmas ei pääsend laulupeo hümni ajal valla mu ümber kisendavate väikelaste ja telefonitsi sõbrannadega vestlevate noorte emade tõttu. ent selle fakti pärast voolas neid siiski ojadena ning ma laulsin ja laulsin ja laulsin ja kahetsesin, et ma ei olnud otsinud endale koori, millega kaare all laulda. järgmine kord, lubasin ma endale. mis iseenesest oleks juba kolmas, aga teistmoodi, vanemana, kogenumana.
kuidagi kohatu oleks kirjutada midagi oma hädisest elunatukesest peale millegi nii suure ja üleva kui laulupeo kirjeldamist, ent ometi ei ole mul mahti seda teha olnud ja miski justkui ütleb, et ma peaks.
aga muidugi ei tea ma, millest alustada
või kui palju ma peaksin kirjutama
kui palju sõnad üldse väljendada suudaksid
muusika tundub suhteliselt süütu subjekt olevat
ma lihtsalt tunnen, et ma pean sellest kirjutama, sest see blogi on eelkõige mulle iseendale ja muusika on osa minust ja minu muusika (olen ehk liiga isekas, et nimetada kellegi teise loomingut "minu muusikaks") on mulle...tähtis, aga see on ka nii totralt vähe öeldud
kui ma kirjutan siia laulu pealkirja, mida ma viimasel ajal palju kuulanud olen, siis see kõlab kuidagi nii...ebatähtsalt, aga ometi ta ei ole
ja kui ma ütlen, et ma tsiteerisin blogipealkirjas leonard coheni 'so long, marianne'i sõnu ja et see laul on mulle korda läinud, siis kõlab ta täpselt nii, nagu ta ei oleks
küllap on oluline, et ma ise tean, et ta on
aga see ei ole kaugeltki veel kõik
mitte midagi ei ole mitte kunagi veel kõik
then as it was, then again it will be
and though the course may change sometimes
rivers always reach the sea
flyin' skys of fortune, each have separate ways
on the wings of maybe, downy birds of prey
kind of makes me feel sometimes, didn't have to go
but as the eagle leaves the nest, it's got so far to go
do your eyes not sparkle, senses growing keen
tastin' love along the way, see your feathers preen
kind of makes me feel sometimes, didn't have to go
we are eagles of one nest, the nest is in our soul
mu nirvaanalaul (siinkohal pean vajalikuks märkida, et ma ei tea, mis mu nirvana nirvaanalaul on, kas lithium või come as you are või lõhnab ta hoopis nagu deodorant?)
ja muidugi hakkasin ma kohe nirvanat kuulama
vastik, püsimatu, saamatu laps
saatana sigitis
(kas sellepärast, et see on üks ilusamaid sõnapaare? vast mitte)
ühes asjas jõudsin ma selgusele: led zeppelin oli, on ja jääb üheks mu lemmikuimaks bändiks ja nirvana, kahjuks või õnneks, ei küündi ligilähedalegi
aga nirvana on väga, väga hea
ja led zeppelin on ... led zeppelin
see ei tundu tegelikult õige niimoodi bände võrrelda, sest kahtlemata on nad mõlemad väga head ja lausa nii head, et ma neid millegi nii lihtlabase nagu "väga heaga" iseloomustan. üldse, kas bändi, mis on muutnud inimeste elusid, saab üldse sõnaga "hea" iseloomustada. mulle tundub, et ei saa. aga ometi ma seda tegin. sest "hea" tundus lihtsalt kuidagi... sobilik. seda tegelikku tunnet ei saa, nagu ikka kõige paremate asjadega on, sõnadega väljendada. seega, nirvana ja led zeppelin on ühed kirjeldamata head bändid, sest ühe asja kaudu on need kaks bändi, vähemalt minu jaoks, seotud ja see asi (miks küll ei saa ma asendada seda kommertslikku sõna millegi muuga, miks mulle tundub, et eestikeelne või mis tahes keelne vaste sellele puudub, kas sellepärast, et mu enda sõnavara on lihtsalt liiga kitsas ja ma olen tegelikult üks harimata maalaps?!) ongi see asi, mis mind eelmist postitust kirjutama ajendas. tagantjärgi lugedes kannab see endas edasi vaid emotsiooni, sest nagu aru saada oli, sõnadega oli seda raske väljendada. ning mina ja paar mu sõpra, kes olid mu kompanjoonid tol ööl, olemegi vast ainsad seda teksti mõistmaks. ütleme nii, et ma ilmselt armusin. jah. tere. same old. "ma vist armusin", "ega ma ju päris armunud pole" jne. ma tean, kuidas see kulgeb. ma tean. ja ma tean ka seda, et reaalselt ei tule sellest midagi ja pole midagi olnudki. aga kuna ma olen naiivne ja noor, siis nii umbes 5% minust (aga see protsent on oma suurusest hoolimata hästi tugev) usub, et äkki, äkki... ma ei lasku detailidesse (mu blogi ei loe keegi, aga ma olen siiski liiga arg, et seda teha. mõttetu argpüks). aga.. jah. on igasugused märgid ja... see tunne, see värske armumise tunne, kui sa ei saagi veel teada, kas sellest tuleb midagi või kas ta on juba suhtes või midagi muud reaalset, on maailma kõige parem tunne ja sel ööl see minuga juhtuski ja ma olin esimest korda 2011. aastal tõeliselt õnnelik. ma olin selle poisiga koos ka järgmisel ööl, aga murphy seaduse järgi ei läinud muidugi kõik nii, nagu ma oleksin tahtnud, midagi ebareaalset ehk siis head ei juhtunud. ja teisel ööl olin ma purjus. mul ei ole kunagi tegelikult õppetundi sellest, et alkohol on halb või midagi olnud, ehk see oligi see kord? oli, mis ta oli, ma ei ole teda peale seda näinud ja ei ole ühendust võtnud, sest... ma olen eestlane. ma ei tohiks niimoodi vabandada, see on isegi rahvust solvav, aga olgem ausad, oleks ma mõni temperamentne kreeklane ja tema hispaanlane, ei oleks kogu seda...
oleks oleks poleks olemas. ma parem ei aruta seda teemat enam. sest ei olegi teemat, mida arutada. mu noor mõistus otsustas lihtsalt üle aasta aja jälle... armuda. või midagi. ma mäletan selgesti seda aastatagust aega, kui ma armunud või midagi olin. tõus ja mõõn, õnn ja rõõm ning palju pisaraid. ning viimased nii umbes üheksa kuud on mu usk armastusse ja muusse taolisesse nulleerunud, selle tõeliseks taastamiseks läheb veel tükk aega, kõigepealt aga on vaja leida ajend... armumine see aga pole. ja ma ei teagi, mis on armumine või mis on armastus või mida ma tundsin hetkel, mil me pilgud esimest korda kohtusid. "armastus esimesest silmapilgust" on veel naiivsem väljend kui mu terve elu naiivsus kokku, seega ma parem seda tõe pähe ei maini. pealegi, armastus kõlab nagu midagi vastastikkust, vähemalt selles kontekstis. seda ma aga ei tea. mitte kunagi.
ühe asja eest olen ma talle aga tänulik. tänu temale mõistan ma nüüd väljendit "you had me at hello"
because he really did
he really had me at hello
and i will always remember that, no matter what
i'll keep it simple, i'll read a book
if he will watch, i'll take a look
'cos i'm too busy for loving
with unconscious love-digging
vahel on mul tunne, et me ühiskond ei ole jõudnud vaid selleni, et seks on tabu, vaid et ka armastus on tabu. ja järele jääb vaid töö. aga mida tegi töö? töö tegi opossumist inimese ja töö tegi inimesest looma.
sest lõppudelõpuks arvan ma end leidnud olevat elu mõtte. mitte et ma seda üldse kunagi otsinud oleks. eks asjad kipu ikka nii olema, et ei leita seda, mida otsitakse, vaid seda, mida ei otsita. ja elu mõte on täpselt nii lihtne nagu ta kõlab: olla õnnelik. kuid see, iseenesest, on raske. aga kui sa tead, mis on õnn ja sa seda kogenud oled, kas või viivuks, võib sind juba õnnelikuks inimeseks lugeda.
milleks mu verinoor elufilosoofia lõpmatuid netiavarusi nüüd ummistama jääb, ei tea. ehk selleks, et oleks hea. mul, kellelgi teisel...
ma armastan unenägusid. ja neid näen ma siis, kui ma magada saan. ehk siis, nii kurb kui see ka poleks, ainult suvel. hiljuti nägin ma unes, et ma ronisin mingisuguse seltskonnaga himaalaja tippu ja õues oli pime ja külm ja mulle ei meeldinud see ja mu sõbrad ostsid marihuaanat. see oli vahva uni. head ööd.
Subscribe to:
Comments (Atom)
